Sabad gaasi jahil

29.07.2013

Öösel leppisime kokku, et ärkame 10.00, et siis linna Karmoga kohtuma minna. Loomulikult oli meil väsimus kohutav ja me lükkasime mitu korda kella edasi. Lõpuks ajasime ennast püsti, tegime korda ja läksime alla.
Perenaine kuulis meie askeldamist ja tuli meiega rääkima. Oi kui hädas me oma puukeelega olime. Oskasime täpselt kolm sõna ritta panna ja see oli ka kõik. Saime aru, et perenaine tahtis meid kohe Mtskhetasse saata- vanim Gruusia linn, aga me viisakalt hiilisime sellest teemast mööda. Samuti püüdsime ise seletada, et me saame kolmanda liikmega kokku ning võibolla tuleb ta järgmisel hommikul ka meie hostelisse. Midagi me seal plähmisime, aga päris jänni ka ei jäänud. Perenaine näitas suuna keskusesse kätte ning teele me asusimegi. Leppisime Karmoga kokku, et saame uue klaasist silla juures kokku.
Päevavalges oli Tbilisi hoopis teine, mis öösel. Kõik tundus kuidagi nii räämas ja kulunud. Me vahtisime pead laiali ringi ning ainult kõndisime. Jõudsime saunade juurde ning sealt edasi juba nägime seda uhket klaasist silda, millel nimeks Rahu sild. Rahu silla juures on ka park, mis kannab "Euroopa" nime, sest soov ELiga liituda on nii suur. Kuigi Gruusia ei ole ELis, saavad nad siiski ELi poolt rahalist abi, et oma riiki üles putitada.

Rahu silla juures hakkas silma see, et seal töllerdas ringi üks vormis mees, kes riidles nende kodanikega, kes julgesid oma jala toetada vastu silla alumist piiret. Meie olime targemad ja hoidsime distantsi. Pikalt ei pidanud me ootama, sest peagi tuli Karmo, kes saabus Gruusiasse juba 26.07. Kuna tema jaoks oli linn juba selge, siis suundusime esimese asjana Geolandi Kazbeki kaarte ostma. Valik on Geolandis kesine ning kaartide kvaliteet kehv, aga 10 lari eest saab miski pildi ikka kätte.
Järgmine ülesanne oli gaasid. Geolandist saime ühe aadressi ning seda me otsima hakkasime. Suund oli Rustaveli tänavale, kus asub The North Face esinduspood. Kahjuks seal meile sobilikku gaasi polnud. Kuna me Piretiga polnud veel hommikust söönud, siis avaldasime soovi sööma minna. Rustaveli metroopeatuse vastas on üks kõrts, mis osutus valituks. Gruusia söögikohtades on samuti omapärane kultuur. Esiteks on kohati menüüd ainult vene ja gruusia keeles. Teiseks alustatakse alati laua katmisega. Kolmandaks tuuakse söögid lauda vaagnatel, et kõik saaksid toidust osa. Kolmandaks on portsud nii suured, et lõpuks õppisime ühte toitu mitme peale tellima. Neljandaks, ei tasu loota, et kui tellid liha, et siis selle kõrval ka kartul ja salat on, need tuleb alati juurde tellida. Viiendaks, väga harvad olid juhud, kui arve toodi iseseisvalt lauda, üldiselt pidi seda ise nuruma. Aga kõigest hoolimata on esimese söögikoha salati ja kanaliha šašlõki maitse siiani eredalt meeles. Julgen väita, et peale kanamaksa polnud Gruusias ühtegi kehvasti maitsvat sööki.
Kõhud täis, liikusime ägisedes edasi. Peamine eesmärk oli siiski gaasid leida. Kuna eelmise poe töötajad ei teadnud teisi matkapoode peale nende enda keti omade, siis liikusime edasi järgmistesse The Nort Face esinduspoodidesse. Teises poes ei olnud meil samuti gaasiga õnne ning kolmandas poes otsustasime, et ostame kaks väiksest gaasi ära ning Kazbegi külas vaatame edasi, mis saab. Poodide juures hämmastas mind olukord, kus poed on väikesed, valikut ei ole nagu ka kliente, aga müüjaid on igas poes kolm ja needki ei tea midagi :)
Gaaside otsimisest täiesti läbi, läksime järgmisesse söögikohta, kus pidime õlut jooma, aga ei pannud ka khinkalidele vastu ja otsustasime ka need ära proovida. Tavapäraselt läheb söökide valmistamisega üsna kaua aega ning selle aja jooksul saime korraliku kino osaliseks.
Nimelt pidi Gruusias töötuse osakaal olema 60% ning ilmselt tehakse "töö" nimetuse all kõike kummalisi asju. Üks veider amet on autoparkija. Gruusias on palju autosid ja enamasti on need Merzedesed vms autod ning kaootilistes linnades vähe ruumi parkimiseks. Selleks, et parkimisega seonduvaid probleeme ennetada, siis on iga nurga peal üks parkija. Süsteem on selline- tuled oma autoga ja pargid selle (heal juhul ise) ära ning annad võtmed parkijale. Tavaliselt pargitakse üksteist kinni ning parkija ülesanne on päästa need autod välja, kes on kinni pargitud. Tundus, et parkija küsib enne autoomaniku käest, et kui kauaks ta ära läheb ja vastavalt sellel paigutab ta ka auto kas tagumiseks või eesmiseks.  Kui juba autokultuurist juttu tuli, siis see on seal ikka korralikult omapärane. Selgus, et auto on tähtsam kui kodu- pidavat olema puhtalt mugavuse asi. Enamasti sõidetakse üsna uute autodega ja igal vabal momendil seda pestakse, eriti taksojuhid. Pesemine näeb välja nii, et igal autojuhil on tolmukalts ja 0,5 l plastikpudel, millest pritsitakse vett vastavalt sinna, mis koht must on. Nad küürivad isegi rehve pärast igat sõitu :D
Tagasi tulles khinkalide juurde, siis need on nagu suured pelmeenid, mille sees on ka puljong. Nende söömine on omaette kultuur ja kõik ei valda seda (esimese hooga üritasin noa ja kahvliga, aga see ei ole teps mitte õige). Minu meelest olid kõige paremad seene ja juust täidisega, aga kõige õigemad pidavat olema siiski lihaga.
Kõhud täis, alustasime klienditeenindajate taga ajamist, kes sõna otseses mõttes jooksid eest ära. Kuna olime pikast päevast väsinud, otsustasime hostelisse ära minna ja leppisime enne Karmoga kokku, et hommikul kella 11 paiku saame meie hostelis kokku ja ta kolib oma asjad meie juurde üle, et oleks koos lihtsam asju ajada.
Hostelisse jõudes tuli meelde, et meil pole inimeseks saamise vahendeid ja läksime nurgal asuvasse poodi. Supermarketeid meie mõistes seal ei ole, kuigi ise nad nimetavad igat keldripoodi supermarketiks. Seega läksime keldripoodi/supermarketisse. Järgmine kummaline asi, mis selle retke käigus silma hakkas oli see, et nad müüvad kõiki asju ühe kaupa- isegi tampoone. Saime oma kraami kätte ja enne ära tulekut ostsime veel kummalegi virsiku- jube hästi maitses jälle.
Enne magama minekut otsustasime, et hommikul läheme ka Eesti saatkonda, et sealt lippe nuruda.