Sabad Borjomis

10.08.2013 ehk laupäev.

Ärkasime taaskord varakult, et läbi teha 12 km pikkune matkarada ning siis Borjomi minna ning kaeda oma silmaga seda kurikuulsat veeparki. Kuna pool arbuusist oli õhtul alles jäänud, siis sõime ka hommikul arbuusi ja jäi järgigi, mille pakkisime lõunaks kaasa.
Matkaraja algus on kuusemets nagu ka selle keskpaik ning mõne tunni möödudes hakkas juba tüdimus sisse tulema ning siis juba julgesime kõva häälega kiruda, et nii kehva matkaraja valisime. Pikkisilmi ootasime panoraami kohta, mis valmistas ka pettumuse, sest vaadet polnud väga ollagi. See oli ka paras koht arbuusi söömiseks.

Panoraam

Hävitame arbuusi

Liikusime veel edasi ja jällegi olime kuusemetsas. Koht kus matkarajad lahknevad, tegime pikema peatuse, et hävitada oma arbuusijäägid ja puhata sellest pimedast kuusemetsast. Ilmselt olid Gruusia seiklused mind läbi võtnud, sest eneselegi arusaamatul kombel jäin mõneks ajaks magama. Tunnike puhkust ning algas laskumine. Laskumine oli hoopis huvitavam, sest oli palju vaateid ning elu kõige järsemad nõlvad, mida mööda alla ukerdasime. Mõned kilomeetrid enne raja lõppu sattusime jälle kuusemetsa ja masendus tuli vägisi peale.

Natukenegi kaljusemad vaated

Kogu selle matkaraja kõige huvitavam osa oli viimased kaks kilomeetrit, kui maastiku ilmusid kaljud ja väike oja. Rahvuspark oli jälle piiratud tõkkepuu ja putkaga, kus seekord oli ka üks mees, kes meie käest luba ehk siis seda paberit küsis, mille me külastuskeskusest saime.

Arvamus matkarajast on nägudest näha

Edasi liikusime läbi küla, mis oli veelgi mannetumas olukorras, kui eelmisel päeval läbitud küla.
Külast läbi, jõudsime maanteele, kus tekkid väike diskussioon selle üle, et kuidas Borjomi. Olime üsna veendunud, et laupäevasel päeval väga maršutkasid ei liigu, samas ei viitsinud me edasi linna jalutada. Lisaks tulid meie juurde veel mingid kohalikud tüübid, kes kinnitasid, et maršutkad ei liigu ning autod ei taha peale võtta. Nad arvasid, et me võiks nendega kaasa minna järgmisesse kohta, aga me keeldusime, kuna Borjomi mõte tundus ikka parem. Kuna olukord tundus üsna lootusetu, siis otsustasime hääletamise kasuks ja vedas kohe esimese korraga, kui üks Opel kinni pidas (siinkohal tuli mulle silme ette minu esimene hääletamine Riisiperes, kui üks roheline Opel tahtis meid peale võtta, aga mille roolis oli alasti mees). Autos oli juht üksinda, seega oli lootust, et saame kolmekesi peale. Juht lubas meid peale võtta, kui me talle 10 lari selle eest maksame. Kuna meil polnud muud varianti, siis tundus see kõige õigem. Oma kotid pidime viskama pagassi, mille põrand oli kaetud kilega, et auto ei määrduks. Hakkasin autosse istuma, kui tundsin, et keegi klopib mu tagumikku, pöörasin ennast ümber ning nägin, et autojuht oli end ametisse seadnud minu tagumiku puhastamisega. Ma ei tea, kas ta tahtis, et ma ta autot ära ei määriks või tahtis ta lihtsalt valge naise tagumikku näppida, aga ametis ta sellega oli.
Sõites tundus tee Borjomi üsna pikk ja nii mõtlesime, et see oli ikka ainuõige otsus. Autos helistasime veel sellele numbrile, mille hosteli perenaine andis ning selgus, et kontaktisik saab meid aidata ja lubas tagasi helistada. Autojuht pani meid bussijaamas maha, kus sattusime jälle igast pakkujate rahe alla. Piret tegi jälle valjemat häält ning kadunud nad olidki. Peagi helistas see tädi tagasi, kes lubas meid majutusega aidata.Ta andis meile aadressi kuhu minna. Olime juba õigel tänaval ja otsisime õiget maja kui märkasime, et ühed tüdrukud kutsuvad meid enda juurde, aga kuna me mõtlesime, et nad tahavad meile midagi meile mitte vajalikku pakkuda, siis ei teinud neist välja. Liikusime edasi õige maja poole ja võlvi alt ilmus välja üks mees, kes ütles, et kas me otsime Maiat ja tema juurde tulid ka need tüdrukud, ühesõnaga meile tuldi vastu, aga me eirasime neid.
Meid viidi võlvi alt läbi hoovi ja sealt edasi mööda treppi teisele korrusele, kus asus selle pere kodu. Me olime siiani arvanud, et tegu on hosteliga, aga oli hoopis kodumajutus. Meid paigutati ühte tuppe, kus ilmselt elasid noorimad peretütred, kes meile vastu tulid. Panime oma asjad ära ja viskasime pikali. Uksele ilmus üks tüdrukutest, kes küsis, et kas me tahame teed või kohvi, mille peale palusime ainult vett. Natuke aega läks mööda ning uksele tuli vanim peretütar, kes selgitas, et noorimad ei saanud aru, kas me tahame kuuma või külma vett :) Selgus ka see, et meile tehakse süüa ja kui see valmis saab, siis kutsutakse meid lauda. Kuna me olime Gruusias, siis valmistati meile khinkhalisid, pakuti koduveini ja chachat, Köök asus nö rõdul, mille ees on suured vanaaegsed aknad. Ühesõnaga, väga mõnus oli seal istuda ja süüa.
Söömisega ühel pool, läksime veeparki otsima. Väga mööda ei saanud kohaga panna, sest suur osa rahvast liikus sinna poole. Pargil on ka sissepääsu tasu, aga see on nii väike, et ma isegi ei mäleta selle hinda. Kui Borjomi on ise üsna räämas olekuga, siis selle pargi kohta seda öelda ei saa. Seal on renoveeritud see paviljon, mis ka Borjomi mineraalvee etiketi peal on.

See park on nagu suur lõbustuspark, kus on iga nurga peal atraktsiooni, millele peab eraldi pileti ostma. Mõnest seinast nirises ka vesi välja, mida kohalikud suure pühendumisega oma pudelitesse kogusid. Meie proovisime seda vett peopesalt ja meile tundus see täiesti tavalise kaevuveena või oleks pidanud äkki seda sooja vett proovima, mis seal paviljonis oli?!. Tegelikult oli meil üks olulisem plaan - minna basseinidesse.
Tee basseinideni oli üsna pikk ning see kujutas mitmete sildade ületus, sh ühe jubeda rippsilla. Basseinide juurde jõudes pidin šoki saama, sest need ei näinud üldse välja sellised nagu ma olin ette kujutanud. Üks bassein oli üldse tühi ja teine sinise-musta kirju, kuhu tuli sisse mingi kummaline roostes toru. Ja kogu selle "lõbu" eest sooviti saada ka piletiraha, oli vist 3 lari per inimene. Samas kohalikud hullasid seal see ja ei teinud teist nägugi. Piret arvas, et kui me juba nii kaugele tulime, siis peame selle ikka ära proovima. Läksime võssa ja vahetasime riided ära. Basseini lasin Piretil esimesena minna, ise veel vandusin, et mina sinna küll ei lähe. Ega mulle valikuvõimalust ei antud ja mõne minuti pärast oli isegi seda õudust kogemas.

Bassein oli nii jube, et isegi kaamera keeldus korralikke pilte tegemast

Basseini põhi oli kergelt vetikane, seega üsna lige. Vesi oli soe, aga sellise spetsiifilise lõhnaga. Ja tagatipuks tuli basseini ja selle ümbrusesse mehi nagu seeni pärast vihma. Märkasime, et olime seal ainukesed naised. Huvi oli neil suur, kuigi inglise keelt nad väga ei rääkinud. Koheselt orgunniti meile õlled ning mehed liikusid meie ümber nagu näljased sääsed, Karmo juuresolek ei häirinud neid absoluutselt. Mõni julgem julges lähemale tulla ning nii muuseas riivata. Kummalised on need grusiinid, eriti mehed. Kuna mehed olid sinna tulnud oma aega veetma ja grillima, siis kutsuti meid ka, aga me astusime basseinist välja, vahetasime riided ja alustasime mööda pimedat metsa teekonda tagasi. Kõige suurem oli hirm rippsilla ees ja selle ees, et jõkke ei kukuks, sest väljas oli nii pime nagu kotis. Ainuke valgusallikas, mis sellel teekonnal oli, olid jaanimardikad, kes lendlesid meie ümber ja valgustasid rada. Kasu neist ei olnud muidugi tee valgustamisel, kuid lõbus oli ikkagi. Tee tagasi tundus tegelikult palju lühem ning pargi algusesse jõudes oli olemine hoopis teine. Rahvast oli palju ja kõik lõbutsesid, kas siis atraktsioonidel või muud moodi.
Kuna me olime täiesti läbi, siis otsustasime tagasi koju (majja) minna. Pererahvas juba ootas meid ning meile keedeti teed ja pakuti kooki. Laua taha istus ka vanaema, kes hirmsasti tahtis vene keeles rääkida, õnneks aitas peretütar tõlkida. Kummaline oli see, et vanaema vaatas mulle sügavalt otsa ning küsis, et kas ma olen abielus ja kui ma eitasin, siis ta kiitis mind. Siiani oli mulle mulje jäänud, et grusiinide jaoks on abielu kõige tähtsam sündmus üldse, aga ilmselt hakkavad sealsed naised ka juba seda tajuma, et naise vabadus on ka tore asi.
Tee joodud ja kook söödud, kobisime magama.