Batumi ööelu

14.08.2013 ehk kolmapäev

Ärkasime, vist oli kell 7 ja suundusime Gretega ratastega rongijaama, et omale homseks piletid osta rongile. Ilm oli juba varahommikul palav ning vett kulus omajagu. Kui tagasi koju jõudsime, suundusime sööma koos poistega. Plaanisime tänase päeva veeta Kintrishi rahvuspargis. Kõhud täis, suundusime Tbilisi väljakule otsima omale sobilikku maršrutkat. Küsisime juhtide käest ja selgus, et maršrutkat sinna ei lähe. Ainus võimalus oleks olnud minna taksoga. Takso eest sooviti saada 100 lari. Pidasime seda liiga kalliks ning loobusime rahvuspargi mõttest. Oleksime pidanud ju võtma 2 taksot, sest 6kesi ühte taksosse ei lähe kohe mitte. Plaan B. Lähme botaanikaaeda. Poisid sinna ei viitsinud tulla ja suundusid võrkpalli mängima. Karmo tuli meiega kaasa ja nii me kolmekesi suundusimegi botaanikaaeda. Ootused olid aia osas suured, lootsime näha palju õitsvaid lilli, puid ja põõsaid.
Jõudsime kohale, maksime sissepääsu eest ning retk botaanikaaias võis alata. Kõndisime, vaatasime erinevaid puid ja põõsaid, mõni oli päris tuttav, kuid õisi väga ei olnud. Teele jäi rosaarium...no kuulge, isegi minu kodune roosipeenar näeb ilusam välja kui see.

Vaated botaanikaaiast

Kohati oli küll kauneid vaateid Mustale merele, kuid siiski olime väsinud, tülpinud neist puudest ja põõsastest, palav oli ka. Peagi märkasime kaunist vaadet merele ning trepp viis alla. Kaua ei mõelnud, oli lootust, et saab mere äärde. See sinine sillerdav vesi oli nii kutsuv. Alla jõudes märkasime ühte väravat, sealt läbi, veidi turnimist kividel ja olimegi mere ääres. Riided seljast ja lainetesse. Oh kui mõnus see oli. Seda oligi meil vaja. Ujusime ja puhkasime jalga, käisime spaas. Mina kui rahutu hing, ma ei saanud ju ometigi lihtsalt rannas istuda, läksin jalutama, et leida merekarpe. Jalutuskäik oli edukas ning näitasin saaki ka Gretele. Ühines minuga ja nii me siis kolasime ranna ääres ringi otsimaks merekarpe suveniiride jaoks. Nimelt osad katkised teokarbid sobisid suurepäraselt sõrmusteks. Proovisime ja valisime neid hoolega ja peagi maandus suur osa sõrmustest kotti, et reisida koos meiega Eestisse tagasi. Said uue elu!

Spaas

Kõht muutus tühjaks ja seadsime sammud tagasi botaanikaaeda, et vaadata üle see osa, mis veel nägemata. Botaanikaaias juhtus nii mõndagi veel, kuid sellest ajalugu vaikib.
Jõudnud tagasi Batumi, suhtlesime poistega ja leppisime kokku, et kohtume kodus. Läksime ratastega koju ja ootasime poisse. Seejärel oli aeg liikuda viimasele ühisele söömingule enne nende rongile minekut.
Batumi restoran sai väljavalituks ning seal me siis sõime, jõime ja oligi neil aeg teele asuda. Jätsime jällenägemiseni ning liikusime koju.
Reisi algusest peale oli meil Gretega plaan, et me külastame Gruusias kohalikku ööklubi. Kuna Türgist said kleidid ostetud, siis tundus tänane õhtu sobilik ööklubi külastamiseks. Gretel oli üks sõber käinud Batumis ööklubis varem ning kiitis selle heaks. Meil plaan otsida see klubi üles ning vaadata see oma silmaga üle. Kas ikka on väärt koht?
Teel koju põikasime läbi ühest supermarketist, et omale joogipoolist osta ja siis koju pesema ja riietuma. Karmo teadis rääkida, et ta olla näinud Musta mere väravaid kusagil pormenaadi läheduses ning et see pidi olema õhtuti valgustatud. Ise ta kaasa tulla ei viitsinud, seega suundusime kahekesi esmalt seda väravat otsima ja seejärel siis ööklubi. Kõndisime siis mööda tundmatuid tänavaid, sest sinna kanti me polnud veel sattunud. Autod lasid pidevalt signaali, kuid sellega olime me juba nii harjunud, et ei pööranud sellele suurt tähelepanu.
Siksakitasime seal tänavatel kui märkasime ühte värviliste tuledega hoonet. Et sellest paremat pilti saada, ronisime mööda ehitusplatsi ringi, mis oli pime ja valgustamata. Mingi pildi Grete sai, kuid väga rahul ta sellega ei olnud. Liikusime  värvilise maja poole ja siis märkasime ka väravat. Täiesti Tartus asuva Vabaduse silla moodi nägi see värav välja.

Värav/sild

Grete tegi veel mõned pildid ja nautisime värviliste purskkaevude mängu. Kõndisime ümber tiigi, kus see värvi ja muusika etendus toimus ning jäime kaldale seisma, et saaks veel mõned pildid sellest toredusest. Ja kohe üks kohalik "ujus" meile külje alla. Tegemist oli siis nende purskkaevude operaatoriga ning teatas meile, et oleks me varem tulnud, oleksime me näinud ka lasershowd. Tegime talle selgeks, et tegelikult me nägime seda veidikene kui olime teisel pool seda tiiki. Jäi rahule.

Purskkaevud ja natuke ka seda värvilist hoonet

Tegime oma pildid ära ja plaanisime minna pinkidele istuma, et siis avada šampus, mille kaasa ostsime. Grete sättis kaamerat paika, et siis jäädvustada hetk kui avame pudeli. Olime ostnud šiki šampuse, mille oli punane sametpintsak selga pandud. Ei saanud Grete korralikult kaamerat paikagi kui juba see purskkaevu operaator jälle platsis oli, seekord oli ta kaasa võtnud ka politsei, kes oli vanem meesterahvas. Nimelt purskkaevujuhtimiskeskusega samas hoones asus ka politsei ruum ja nii siis võeti see politsei ka kaasa meiega juttu ajama. Olid abivalmid kohe pilte tegema, aga sellest aru ei saanud, et pimedas tehes ei tohi kaamerat väristada. Grete sättis kaamera paika ja siis ikka oli vaja sellel purskkaevu tüübil seda näppida. Loobusime siis piltidest ja rääkisime niisama juttu.

Suurepärase kvaliteediga udukogud

Šampuse olin jõudnud vahepeal avada ja proovisin seda. Täiesti joodamatu kraam. Palmipuu kastmiseks sobis see paremini kui endale joomiseks. Naersime veel, et homme siia tulles näeme, kuidas see palmipuu on pruunide lehtedega või siis pikali, sest pole harjunud alkoholiga.
Uurisime siis selle ööklubi kohta, kuhu olime plaaninud minna, kohaliku tüübi käest ja siis ta teatas,et ta viib meid pärast sinna, aga me võiks senikaua tulla ja temaga juttu ajada kuni ta peab tööl olema. Nimelt töötasid need purskkaevud kuni kella 2ni öösel ja operaatori ülesanne oli jälgida, et kõik purskkaevud ikka töötaksid, tuled põleksid ning muusika mängiks. Läksime siis tema kontorisse ja saime nautida tulede mängu nii arvuti ekraanilt kui ka välja vaadates nägime, mis tegelikult toimus. Arvutis plõksisid erinevad tuled muusika rütmis ning mulle, kui veemajandajale, oli seda päris põnev jälgida. Seljataga oli terve sein täis metallist kappe, mille sees oli automaatika, mis lülitas pumpasid sisse-välja. Lülitite plõksimine oli kuulda, süsteem oli võimas.

Veel purskkaevusid

Rääkisime maast ja ilmast, elust nii Eestis kui ka Gruusias. Alguses arvas tüüp, et me oleme pärit Türgist, kleitide pärast. Tuli välja, et ta töötab lisaks purskkaevude opereerimisele veel ka piiril. Otsib autosid läbi. Ja ta töötas sellel piiril, kus me ka paar päeva varem olime käinud. Kasutasime juhust ja uurisime ka selle juhtumi kohta kui meid hoonesse sisse ei lastud. Tuli välja, et Türgi pidi väga kergekäeliselt suhtuma passide kontrollimisse ning lubama kõik üle piiri. Kuna Gruusia ei taha kõiki oma riiki vastu võtta, siis nad kontrollivad hoolikalt kõikide passe ja kuna rahvast saabub Türgi poolelt palju, siis nad ei taha, et inimesed tungleksid passikontrolli sabas ja seetõttu lastakse inimesi majja jaokaupa. Ning paar päeva tagasi oli ta pidanud kinni ühe türklase, kes püüdis Gruusiasse sisse smuugeldada narkootikume, kokku oli vist üle 2 kg, mis oli siis ümber keha teibitud. Veel saime teada, et tollitöötajad saavad mitu korda kõrgemat palka kui riigi keskmine. Riik maksab suuremaid summasid, et tollitöötajad ei võtaks altkäemaksu.

Juttu jätkus ja märkamatult oli kell saanud 2. Oli aeg süsteem välja lülitada ja siis saabus harjumatu vaikus. See plõksimine oli nii loomulik juba ja vaikus tundus pigem ebaloomulikuna. Suundusime siis tüübi auto poole, et minna klubisse. Nagu me teadsime juba, siis autod on seal riigis tähtsad ja saime järjekordselt sellele kinnitust. Meid juhatati BMW X5 juurde ja kui hakkasime parklast välja sõitma, tuli vastu teine X5, oli tema sõber. Enne klubisse minekut taheti meiega restoranist läbi käia. Sõitsime veidi maad kui jõudsime restoranini, Up&Down.

Up&Down http://www.inyourpocket.com/Georgia/Batumi/Batumi-Restaurants-and-Cafes/Georgian/Up-and-Down_117177v

Restoran oli päris ägeda kujundusega. Mööbel oli lakke riputatud ning kõik oli justkui peapeale pööratud. Meid juhatati teisele korrusele ning sealt leidsime eest ühe seltskonna. Restoran oli suletud, kuid mingid sõbrad pidasid seal pidu ning meid viidi ka sinna. Seltskond oli rahvusvaheline, mehed olid vist Gruusiast, naised Ukrainast, meie Eestist. Omavahel suhtlesid nad vene keeles, kuid kuna meie väga ei räägi vene keelt, siis aegajalt suheldi meiega inglise keeles. Peagi tuli ka venekeelne kommentaar ühe mehe poolt ukrainlannadele: "Miks meie peaksime nendega inglise keeles rääkima, me oleme kõik pärit ühelt maalt ja nad võiksid ka vene keelt rääkida, ma ei suvatsegi nendega inglise keeles rääkida". Mina sellest aru ei saanud, aga Grete pärast ütles. Naised olid sõbralikumad ja saime teada, et nad olid toodud samal päeval ühe tüübi eralennukiga Ukrianast Batumisse ning järgmine päev sõidavad taksoga Tbilisi, on seal 2 päeva ja siis tagasi Batumi ning siis koju. Seda, et nad taksoga sõidavad, seda rõhutati eriti. Meil tekkisid muidugi omad arusaamad kogu sellest ettevõtmisest, aga see selleks.
Õnneks me väga kaua seal ei olnud ning lahkusime sellest kohast. Välja jõudes jagati meid Gretega ära, Grete pidi minema selle purskkaevu tüübi autosse, mina ta sõbra autosse. Tekkis hämming, mis toimub. Aga kuna kõik oli viisakas, siis suundusime eraldi autodesse ja sõitsime lähedal asuvasse nö parki. Ka seal olid purskkaevud, aga need ka enam ei töötanud. Tuli välja, et see tüüp, kelle autos ma olin, on samuti purskkaevu operaator, just selle pargi oma. Jalutasime ringi, rääkisime juttu ja siis mingi hetk suundusime tagasi autosse ja sõitsime veidi linnas ringi. Sain uurida erinevate hoonete kohta ning oli väga informatiivne tuur. Peagi saime jälle kokku Grete ja selle teise tüübiga. Grete teatas, et aitab, nüüd lähme koju. Ok, mul polnud midagi selle vastu ja palusime tüüpidel end koju sõidutada.
Koju jõudsime 4 paiku, kuid magama saime alles kella 5 paiku, sest oli ju vaja rääkida ja muljetada, mis vahepeal juhtus. Minul oli olnud rahulik õhtu, kus sain palju informatsiooni kohaliku elu-olu kohta, Gretel ei läinud nii hästi ja tüüp oli olnud pealetükkiv. Aga õnneks läks kõik hästi. Ja ööklubisse me ikkagi ei jõudnud.