Hommikune äratus oli pigem hiline ja algas asjade pakkimisega, sest aeg oli koju lennata. Meil oli ka üks mure, nimelt oli meil veel kaks täis gaasi, millest tahtsime lahti saada. Kõrvale tuppa olid siginenud mingid tüübid, kes nägid väga mägardite moodi välja. Läksime nende tuppa ja uurisime, et kas nad ei tahaks meie gaase ära osta. Selgus, et punt oli just mäest tulnud ja ei vajanud gaasi. Jäime nendega jutustama ning peagi pidasid nad meid hulludeks kui kuulsid, et me käisime mäes ilma giidita ja tulime sealt elusana tagasi. Kuna nad tegid ennast inimesteks, siis me rohkem neid ei seganud ja läksime omi asju toimetama.
Saime oma asjad peaaegu kokku ja plaanisime minna linna peale, kui tulid kõrvalt toa vene poisid ja pakkusid hommikust veini. Hommikuse veini kohta oli see parim, mida tahta - mõnusalt külm ja värskendav. Tegime veinile põhja peale ja läksime linna peale laiama. Esimene ülesanne oli lennupiletite printimine, selleks läksime i-punkti. Järgmiseks läksime rongijaama, et gaas maha ärida, aga seal oli nii vaikne, et otsustasime turule minna. Turult ostsime kohalikke vürtse ja lennujaama puuvilju kaasa. Turukogemus oli täitsa huvitav, sest seal ei rääkinud keegi inglise keelt ning kaupa sai ostetud vägi kummalise kehakeelega, samas olid kõik meiega väga toredad. Üks mees kinkis meile kummalegi virsiku, kuigi me temaga kaupa ei teinud.
Järgmiseks läksime Didubesse, lootuses tabada mägardeid, kellele oma gaasid maha ärida. Ka seal ei läinud õnneks, sest kõik olid mäest just tulnud ning minejaid ei olnud üldse.
Läksime kesklinna tagasi, et veini osta. Teel tagasi hosteli kõndis meile vastu üks tüüp, kelle peatasime ja uurisime, et kas ta gaasi ei vaja ning hetkes oli nagu lootus, aga ilmsel kahtles ta gaaside kvaliteedis ja loobus kaubast. Läksime hosteli tagasi plaaniga, et jätame need sinna Karu nimele, et kui ta oktoobris läheb, siis saab kaks väikest gaasi sealt kohe kätte (tänase seisuga teame seda, et Karu neid gaase ei saanud).
Hostelisse jõudes plaanisime oma asjad ära panna ning minna termidesse, aga ette tulid ootamatused. Hostelisse oli ilmunud Nirk (hosteli perenaise õepoeg) koos oma sõbraga ning neil oli plaan koos venelastega Šaša ja Artjomiga minna sööma. Meid kutsuti ka kaasa, aga kuna meil olid muud plaanid, siis keeldusime. Järgmiseks toodi välja chacha ning pidime nendega paar pitsi terviseks jooma. Selgus, et venelased olid kusagilt Kazbegi lähedalt endale sebinud 10 l veini ja 10 l chachat, siit ka põhjus, miks nad seda nii lahkelt jagasid. Mõned pitsid hinge all, hakkas Nirk Piretit masseerima, et me õhtul nendega välja peole läheks. Mulle see idee väga ei istunud, aga Piret arvas, et mis seal ikka, et vaja minna. Nii oligi meil õhtune plaan olemas. Järgmiseks rääkisid nad meid ära sööma mineku suhtes. Enne linna peale minekut võeti chacha ka kaasa, et minek ikka lõbusam oleks.
Nirk ja tema sõber lubasid viia meid ühte söögikohta, kus pakutakse linna parimaid khinkhalisid. Tee peal kõndisid Piret ja Nirk ees ning mina venelaste ja Nirgi sõbraga taga, seega ma ei teadnud, mis on täpsemad plaanid. Tee peal juhtus ka üks naljakas seik. Üks tädi kerjas raha ning kui Artjom ei olnud nõus raha andma, siis lausus tädi "Fuck You!". Vot nii pannakse Gruusias asjad paika.
Söögikohta jõudes istusime maha ning Piret ütles, et ta käib korra ära ja palus, et ma telliks talle suppi. Kuna poistel oli chacha juba peas, siis oli segadust kui palju ja taaskord tellisime sööki rohkem kui sööjaid oli. Olime juba üsna pikalt istunud, kui Nirgil tekkis küsimus, et kus Piret on. Ma ei teadnus midagi, sest arvasin, et Nirk teab kuhu ta läks. Ootasime teda veel ja siis tekkis mul mõte, et äkki Piret otsustas hostelisse tagasi minna. Olin juba üsna pettunud Pireti käitumises ja kohe pärast seda ilmus ta tagasi. Piret oli käinud apteegis rohtu ostmas, sest tal hakkas kõht jälle vigureid tegema.
Kõhud olid meil lõpuks khinkhalisid ja hatšapurisid täis ning poisid nõudsid järjekindlalt, et me nendega linna peale ekskurssima läheks. Tegelikult olid meil endiselt teised plaanid, aga need paluti kohe ära unustada.
Läksime metroojaama, et jalavaeva kergendada. Seal otsustas Šaša näidata kuidas nad Moskavas "бесплатно" sõidavad ning me läksime koos ühe piletiga läbi, mis ei jäänud märkamata ka nö turvale, kes kasseeris Piretilt kahe inimese raha sisse. Šašale tegi see hirmsasti nalja, aga Piret oli päris kuri.
Poisid tundusid olevat juba üsna kreenis, seega otsustasime, et järgmises peatuses astume lihtsalt ilma hoiatamata maha. Tuli peatus, uksed avanesid ning Piret astus maha ja mina tema järel, aga nii kui sain sammu teha, tõmmati mind tagasi vagunisse. Ju olin jälle liiga uimase reageerimisega, et vahele jäin. Kuna me ei viitsinud enam tõesti olla, siis seletasime kibekiirelt, et läheme hostelisse ja saame 23.00 kokku ja siis läheme koos välja ning selle peale lasi Šaša mul minna. Kui päris aus olla, siis ma ei taha isegi mõelda, mis jamadesse me veel oleks võinud sattuda.
Teel hostelisse otsustasime, et läheme siiski lennujaama ära ning Piret saadab Nirgile vabandava sõnumi. Hosteli perenaine oli üllatunud, kui me rääkisime, et soovime lennujama juba õhtul minna. Ta teadis, et pidime poistega välja minema, seega oli meie otsus tema jaoks üllatav. Samuti ütlesime, et läheme taksoga sinna, aga ikkagi ajas ta peremehe üles ja andis käsu kätte, meid ära viia.
Nii kurb kui see ka ei olnud, oli aeg lahkuda. Tänasime perenaist ja peremeest, et nad nii mõistavad olid ja jätsime Karmoga nägemist.
Umbes 23.30 jõudsime lennujaama. Selle lennujaama juures on huvitav see, et lennujaama ei saa sisse enne, kui oled turvakontrolli läbinud. Meil mingit jama ei olnud ning saime ilusti sisse. Võtsime kohad sisse nö magala juurde (selline suur roheline saareke, kus reisijad pikutavad) pinkidele, et ikka oleks hea vaade teistele reisijatel.
19.08.2013 ehk esmaspäev
Aeg lennujaamas läks üsna kiiresti. Lobisesime ja jälgisime inimesi. Alguses plaanisime ka magada, kuid see magala oli ülerahvastatud. Nii me siis istusime ja ootasime oma lendu. Lend oli hommikul kell 06.00. Kella 4:30 paiku ilmus ka ekraanile meie värava kohta info ning läksime järjekorda. Seekord plaanisime, et lähme ja anname oma suured seljakotid ükshaaval ära, et töötajad ei näeks meie käsipagasi kotte. Esmalt läks Piret oma suure seljakotiga. Järjekord liikus päris kärmelt, kuid Piret veetis kahtlaselt kaua aega seal laua juures seletades. Lõpuks ta pääses sealt tulema ning rääkis, mis juhtunud oli. Nimelt väitis check-in´i töötaja, et ta pagas on ülekaaluline ja Piret peab maksma. Piret väitis, et see tühine 1,6 kg ei ole ju mingi ülekilo. Töötaja jäi endale kindlaks, et tegemist on ülekilodega ja mitte 1,6 kg vaid 6,6kg. Piret oli päris kuri ta peale olnud ja seletas, et on ostnud 5 lisakilo. Töötaja lõpuks helistas kuhugi ja kõik sujus positiivselt Pireti jaoks. Piret veel luges mulle sõnad peale, et ma ka protestima hakkaks kui mingi jama ja nii ma siis liikusingi oma pagasit ära andma. Muidugi hakati mulle ka väitma, et ülekilod, kuid ajasin sama juttu, mis Piret ja kõik läks hästi. Nad lihtsalt ei viitsinud seal oma tööd korralikult teha või lootsid, et saavad varahommikul reisijate unisuse peale rõhuda ja neilt lisaraha kasseerida.
 |
| Teel koju |
Pärast kolme nädalat oli harjumatu vaadata seda rahulikku ja sujuvat liiklust Riia linnas. Tegelikult oli kõik nii harjumatu - ilm, inimesed ja kord, mis igal pool valitses.
Bussijaama jõudes selgus tõsiasi, et kõik bussid olid välja müüdud (Tallinnas oli Robbie Williamsi kontsert tulemas) ning kohti oli alles kella viiesele bussile. Piret jõudis kiiresti otsusele, et ta läheb siiski rongiga. Rongijaama minnes kõndisime läbi turu ja päris harjumatu oli vaadata joobes inimesi, sest Gruusias sellist pilti avalikus ruumis ei näe. Samuti ei näinud me Gruusias ühtegi inimest, kes oleks olnud räpaselt riides. Kõik oli ikka nii harjumatu.
Rongijaamast sai Piret pileti ning pärast seda panime oma kotid hoiukappi, et sööma minna.
Tegelikult oli päris nõme mõelda, et kodu pole enam kaugel, aga samas peab veel nii kaua ootama. Selleks hetkes olime juba 24 tundi üleval olnud ning vastik väsimus hakkas sisse tulema. Sõime kõhud täis ja pärast seda läks Piret rongi peale ja mina parki "Lonely Planetit" lugema, et järgmiseks suveks uut piirkonda välja valida.
Mõtlesin, et lähen varakult ja vaatan välja koha, kus buss väljub ning loen seal oma raamatut edasi. Peatuses istus üks mees, kelle puhul ma ei saanud aru, kas ta oli joonud või mitte. Igatahes oli ta vaimustuses minu kotist ning püüdis igal võimalikul moel minuga suhelda. Kuna ma olin nii läbi omadega, siis teesklesin, et ei oska vene keelt, aga see ajas mehikese närvi ning ta ütles, et tema on Poolast pärit ja peab oskama vene keelt ning mina ei oska. Taaskord tegin näo, et saa midagi aru ja hakkasin oma raamatu edasi lugema.
Ja lõpuks tuli kaua oodatud buss ja ma sain magada.
Enne Iklat saatis Piret sõnumi, et ta on Valgas ja sinna jõudmiseks pidi sada korda rongi vahetama, kuna raudtee oli remondis.
Kell 19.30 olin Pärnus ja sealt oli veel lühike maa koju. Õnneks tuli raske jalaga vennaraas vastu ning kodutee oli kiviga visata.
Üle pika aja oli kodus jälle hea olla. Isegi kodune veinitööstus oli selleks ajaks käima pandud.
Lõppsõna
Suurimad tänud Piretile ja Karmole, et viitsisite selle reisi kaasa teha. Kindlasti õppis meist igaüks midagi, mida järgmistel kordadel tähele panna ja mida paremini teha. Vana teada tõde on see, et kõik halb ununeb kiiresti ja alles jäävad ainult head mälestused.
Loodetavasti nakatas meie blogi järgmisi huvilisi, kes sooviksid seda huvitavat riiki ise näha ja kogeda. Meie soovitus on see kiiremas korras ära teha, sest oli näha, et Gruusia on kiiresti arenev ning juba paari aasta pärast ei pruugi seal sellist eksootikat olla nagu seda on täna. Samuti ei tasu sinna minna eelarvamustega, igaüks kujundab oma reisi täpselt nii nagu ta ise tahab, meie tegime seda nii nagu blogis kirjas on. Kindlasti võis reisi jooksul olla asju, mis paljudel pani kulmu kortsutama, aga samas, me oleme täiskasvanud inimesed ja oskame riske hinnata ning ei kipu pea ees vette hüppama.
Aitäh ka kõigile pöidlahoidjatele, kes elasid meile reisi ajal kaasa!
Järgmiste seiklusteni :)
No comments:
Post a Comment