Unisabad tegutsevad

16.08.2013 ehk reede

Rong jõudis umbes kella 7.00 paiku Tbilisisse. Endiselt oli kehv olla ning suurim soov oli hostelisse jõuda. Hommikune Tbilisi oli vaikne ning hosteli perenainegi oli veel unine. Käisime kiirelt pesemas ning mõtlesime, et magame umbes tunnike ja siis läheme Mtskhetasse.
Tunnikesest sai mitu ning äratus oli alles 16.00. Õigemini sellel ajal suutsime me jalad alla ajada ja liikuma hakata. Ärganud olime me ennegi, kuid uni oli magusam ja lükkasime seda tõelist ärkamist edasi. Lisaks minu kõhuvalule oli tagasi tulnud ka Pireti kõhuvalu, aga see ei takistanud meid linna peale minemast.
Tegime kella 6 paiku oma hommiku-, lõuna- ja õhtusöögi ning pärast seda otsustasime minna loomaaeda, mis asendus hilise kella tõttu lõbustuspargiga, kus me olime juba ühel vihmasel ööl käinud.

Teletorn, mille me väga kiiresti kohalikuks Eiffeli torniks ümber nimetasime

Kondasime mööda tänavaid ringi ning jõudsimegi kondlite juurde. Selleks, et kondliga üles saaks, tuli teha endale kaart, millele laed raha vastavalt selle, mis plaanis on. Meie plaan oli sõita üles ja alla, seega väga palju raha me sinna peale ei pannud. Üleval jalutasime ringi ja avastasime ühe ägeda atraktsiooni. See oli umbes selline, et istud kanuus, mis sõidab mööda kanalit üles ja ülevalt sõidad nö liumäest alla. Alla jõudes on garanteeritud, et vett lendab kahte lehte, kuid enamasti jäävad kanuutajad ise kuivaks. Kuigi meil mõlemal oli enesetunne kehv, siis mõtlesime, mis siis ikka, proovime ära. Selleks, et kanuutama saaks minna, tuli kaarti piiksutada ja natukene raha loovutada. Piret veel arvas, et palju nad selle eest ikka küsivad ja vast meil nii palju raha ikka kaardi peal on, et mõlemad saaks kanuutama minna. Esimesena läks läbi väravate Piret ning siis püüdsin minna mina, aga selgus, et raha oli kaardi peal otsa saanud. Hakkasime mõlemad kõva häälega naerma, sest see tähendas ainult ühte - Piret läheb üksi kanuutama. Operaator-poisid olid aga nii lahked ja lasid minu ilma rahata sisse, endal kavalad näod ees. Poisid lootsid, et ehk me läheme ilma keepideta, aga siiski, seda lõbu me neile ei pakkunud.
Istusime kanuusse ja ootasime, et millal meid üles sõidutakase. Kummalisel kombel ootasime nii kaua, kuniks meie selja taga olev kanuu ka rahvast täis sai. Varasemad korrad lasti kanuud erinevatel aegadel üles, aga mitte seekord. Sõitsime mäest üles ja lasime esimesest väiksemast mäest alla, sealjuures tehes väikest kisa. Järgmiseks sõitsime üles kõrgemale mäele ja ootasime jälle. Kuna ma istusin ees, siis sõit alla tundus nii jube, et nii kui meid alla lasti, siis röökisime täiest kõrist. Vett lendas kahte lehte ning imekombel jäime meie kuivaks, kuniks.... .... tuli kõrval raja kanuu alla ja meie olime üleni märjad, isegi keep ei aidanud siin midagi. Nähes operaatorite nägusid, siis saime aru, et nad olid süsteemi nii timminud, et me ikka korralikult ujuks. Vähemalt oli meil kõigil lõbus ja naersime nii, et kõhuvalu kadus hetkeks.
Märjad nagu kassipojad, seiklesime edasi ja läksime vaatama, mis vigurid teeb ameerika raudtee. Raudtee pööritas korralikult, aga kisa oli vähem kui lootsime. Ise me raudteel kisamas ei käinud, piirdusime seekord pealtvaataja rollis olemisega. Käisime veel vaateplatvormilt linna pildistamas ning vaaterattaga sõitmas.
Jälle olid kätte jõudnud öö ja aeg oli tagasi minna hostelisse, et taaskord magada. Olime ju nii vähe täna magada saanud ;)

Tbilisi öö