Sabad aklimatiseeruvad

01.08.2013 ehk neljapäev

Kell 9.00 oli äratus ja esimesed uudised ei olnud just kuigi rõõmustavad. Nimelt oli Karmo öösel haigeks jäänud- kõhuvalud ja palavik. Tuju tõstis imeline vaade aknast - Kazbek täies ilus. Kauni vaate taustal alustasime tatra keetmist, mis esimesel päeval maitses täitsa hästi.

Vaated köögist

Päevaseks plaaniks sai tõus Trinity kiriku juurde ja sealt edasi koopad. Jätsime Karmo põdema ja ise läksime seiklema. Treeningu mõttes otsustasime võtta järsema raja ning tõusuks kulus umbes tunnike. Kiriku juures veidi puhkasime ja külastasime kirikut ka seest. Nii nagu teistes Gruusia kirikutes ei ole kirikusse lubatud siseneda paljaste säärte ja katmata peaga ning selle tarbeks on neil enne sissepääsu kast, kus on hõlmikseelikud ja pearätid.

Trinity

Grete esimene jõeületus

Edasine tee viis meid alla mööda sõiduteed. Kaardi järgi pöörasime ühe pumbajaama laadse hoone juurest alla ning sealt liikusime mööda rada alla jõeni. Jõe juures nägime, et teisel pool on koopad, seega tuli teha elu esimene jõeületus. Esimene polnud üldse hull ning üsna kerge vaeva ja kuivana jõudsime teisele poole, üsna karjuse "hoovi". Liikusime mööda karjuse rada esimese koopani, mis oli mõistlikul kõrgusel. Ründasime läbi nõgeste ja ohakate ja jõudsime koopasse, mis tegelikult valmistas pettumuse, sest sügavust polnud sellel ollagi. Istusime seal tilkuva nõlva all ja mõtlesime õudusega alla mineku peale. Kui enne suutsime nõgeseid kuidagi vältida, siis nüüd roomasime mööda nõlva alla ja saime korralikud kupud.
Edasi viis meie rada mööda jõe äärt, läbi astelpaju tihniku, kus kohtasime ka kahte hobust. Lisaks nägime koopa-lautasid. Kuna me liikusime aina alla ja vool muutus kiiremaks, siis otsustasime taas teisele poole tagasi minna. Teine jõeületus oli juba jubedam. Piret sai au esimesena minna ning ta sai ikka korralikult nabani märjaks. Järgmiseks ukerdasin mina koos kahe kaameraga üle.

Koopaid demonstreerimas

Lõpp juba paistis, aga ikkagi suutsin vale sammu teha ning astusin täpselt koolme kohta, kus vool tahtis mind kaasa rebida, kui Piret poleks käimiskeppi mulle ulatanud. Õnnelikult, aga märjana olime teisel pool ja astusime Kazbeki küla poole. Poolel teel jäi meie teele üks suur kivi, millel kuivatasime oma tagusmente.
Kazbeki külas sai esimseks ülesandeks raha vahetus. Küla ainuke pank asub saabuvate busside jaamast üles mäkke ja äärmiselt äbarikus hoones. Samal ajal kui Piret raha vahetas, märkasin kuidas  kartulikottidega sularaha ühest ruumist teise lohistati. Ja kohe kui sularaha oli teisaldatud, valgus ruum rahvast täis ning räämas hoones tekkis sagimine - ilmselt oli raha jagamise päev.
Järgmiseks ülesandeks sai arbuusi ost, sest me ei saanud Veikost nõrgemad olla ja otsustasime arbuusiga mäkke minna :) Arbuusi ostes sattusime taaskord kummalisse olukorda. Samal ajal kui Piret arbuusi valis, märkasin silmanurgast kuidas üks valge auto sõitis otse meie poole ja jäi seisma ning autost väljus noormees

Tagusmendi kuivatus ;)

, kes koheselt suundus meie juurde. Pikka juttu ei olnud. Noormees uuris, et kust riigist me oleme ja üsna pea jõudis selle küsimuseni, mis teda hämmingusse viis. Nimelt oli tema huvi see, et mis usku me oleme ja kui selgus, et me ei usu kedagi ega midagi, siis saime noomida ning selgus, et kõik meie hädad on tingitud sellest, et me jumalat ei usu. Lisaks uuris ta, et kas meile Stalin meeldib ja kui me selle peale õlgu kehitasime, siis saime jälle noomida, sest see mees on grusiinidele suur mees. Olenemata sellest, et me oleme rikutud neiud kummalisest riigist, siis soovitas ta lõpuks meil Gruusiasse tööle tulla, kuna Gruusia vajab veeprojekteerijat ja geograafist planeerijat.
Kuna meil olid kõhud tühja ja eeldasime, et Karmo ei soovi endiselt süüa, siis  läksime söögikohta nimega "5047 m" sööma. See on vist küla ainuke normaalne söögikoht ja seal saab ka kaardiga maksta.
Pärast pikka päeva jõudsime lõpuks oma majja, kus asusime suure hoolega koristama. Oleks vist veelgi korralikumalt koristanud, kui oleks olnud korralik hari ja mopp, aga mis sa teed kui sul on ainult üks T-tähe kujuline pulk ja kalts. Saime veel Karmo käest teada, et meie majja kolis neli tbilisikat, kes pakkusid haigele Karmole chacat, et ta kõht kiiremini korda saaks. Toad korras, tegime sabauba ning pusisime vene keelseid lauseid mõelda, et Zurabi poja jutule minna.
Kuna Karmo magas ja meil olid mõningad laused välja mõeldud, siis läksime ise Zurabi pojaga rääkima. Meie tulekut juba märgati ning Zurabi poeg tuli meiega õue rääkima. Väike lootus oli veel, et ehk ta ikka räägib inglise keelt, aga nii see ei olnud. Alustasime juttu "лошадь" orgunnimisest ning jõudsime jutuga ilmani. Kuna me kumbki ei mäletanud kuidas vene keeles on ilm, siis küsis Piret "Завтра солнце или плохо", sellega saime ka hakkama, sest noormees kinnitas, et mitu päeva on "солнце". Ja lõpetuseks pani Piret maha järgmise nalja "Наши подруги плохие", sellega mõtles ta siis haiget Karmot, kellest üle öö oli saanud meie sõbranna. Saime oma asjad kokku lepitud ja läksime naeru krampides tagasi majja.
Kuna järgmine päev oli tõsine matkapäev, siis otsustasime varakult magama minna. Minu jaoks oli varajane kella 9 magama minek halb mõte, sest mul ei tulnud und peale enne kui tbilisikad olid koju tulnud ja magama läinud. Pikka pidu unega ei olnud, sain maksimaalselt tunnike magada, kui kõrval toas läks kihistamiseks. Kihistamine ja vada kestis varajaste hommiku tundideni ning juba ärataski meie kell.