Sabad Türgis

12.08.2013 ehk esmaspäev

Äratus oli kella 9 ajal, sest tahtsime minna pesema ja ennast valmis sättida. Plaan oli minna kella 11 ajal linna, et siis hommikust süüa ning vaadata edasi, mis päev toob. Toas valitses korralik leitsak, seega magamisest eriti miskit välja ei tulnud ja varasem äratus oli täitsa hea.
Läksime ajasime poisid üles ning suundusime linna. Plaan oli leida mingi toidukoht, kuhu hommikust sööma minna. Kõndisime mööda nö kodutänavat kui teele jäi mingi kiirtoidukoha sarnane asutus. Astusime sisse ning oh üllatust, sees oli mõnus jahe konditsioneeriga ruum. Tore vaheldus öisele leitsakule.

Kõhud täis, sundusime ranna poole. Poistel oli kindel plaan otsida üles võrkpalli plats ning võrkpalli mängida. Kuigi plaan oli hea, olid meil Gretega teised ideed. Meil oli plaan minna Türki. Kuna see asus Batumist ainult 15 km kaugusel, tuli ära käia. Suundusime siis Tbilisi väljakule, mis on maršrutkade nö keskjaam. Olime juba eelmisel õhtul seal seigelnud, seega koht oli tuttav. Läksime kohale ja leidsime omale sobiva maršrutka ning ootasime selle täitumist. Peagi  asusime teele Türgi poole. Ei läinudki kaua mööda kui olime piiril ning oli aeg maršrutkast välja ronida. Maršrutka viib kuni Türgi piirini, sealt üle tuleb minna jala läbides passikontrolli. Olles väljunud maršrutkast, tuli kohe üks vanem naisterahvas ligi ja rääkis miskit. Mina aru ei saanud, mis tahtis, kuid Grete ütles, et ta tahtvat, et me mingi kilekoti teisele poole piiri viiks. Unistagu edasi. Jätsime ta sinna omale "ohvrit" otsima ja suundusime passid näpus kontrolli. Läksin esimesena ja küll muditi ja uuriti mu passi, kuid üle piiri lasti, templi sain ka. Peale mind tuli kohe Grete. Ootasin ja ootasin ja tema passi ikka uuriti ja uuriti. Lõpuks näitas ta oma ID-kaarti ka ja seejärel sai ta templi ning lubati Gruusiast välja. Kahtlustasime, et probleeme tekitasid meie erinevad passid. See on kui lühikese aja jooksul anti välja erinevaid passe. Kellel punane pass, kellel sinine ning ka sisu ju erinev. Türgi poolel probleeme polnud, valisime vist erinevad järjekorrad.
Jõudnud Türki, tuli leida maršrutka, mis meid poodidesse viiks, sest peale piiri oli vaid mošee ning paar toidukohta.

Meile pakuti erinevaid maršrutkasid, kuid polnud väga kindel, milline see õige on. Istusime siis ühele peale ja lootsime,et see ikka viib lähimasse linna, sest ei viitsi 50 km  sõita. Süsteem oli sama, mis Gruusias, kui buss täis, siis sõidame. Peagi ka sõitsime. Jõudsime mingisse külla, kus bussijuht tegi mitu peatust, et inimesi maršrutkast välja lasta. Ühel hetkel jäi seisma ja teatas, et kõik, lõpp-peatus. Meil oli väike hämming, et kas sellisesse väiksesse külla tulimegi shoppama.
Märkasime ühte pisikest tänavat, kus riided rippusid poe ees ja suundusime sinna. Tulime siia ju omale kleite ostma. Kõndisime ka mööda pangaautomaadist ja otsustasin sularaha välja võtta, sest kaardimaksed ei ole siin nii tavalised kui Eestis. Jalutasime mööda seda pisikest tänavat ja vaatasime kaupa kuni tänav lõppes, õigemini poed lõppesid. Vaatasin siis vasakule ja mis ma näen. Terve tänav täis pisikesi poekesi. Vist ikka ei sattunud külla vaid ikka mingi linn ja on kus ringi vaadata. Alustasime oma missiooni "Kleidid". Olles külastanud päris hulga poekesi hakkas tekkima väike masendus. Kas tõesti ei ole siin normaalseid kleite, mis meile meeldiks. Sain ma selle peale mõelda kui juba astusime järgmisse poodi sisse, kus oli valik üsna lai. Ja kohe jäi silma üks kleit. Mõtlesin, kõhklesin, kuid siiski Grete õhutusel proovisin seda kleiti selga. Müüja tuli abistama mind kleidi selga panekul ja tõmbas luku sellise hooga kinni, et oli ainult variandid, kas kleit läheb katki või lukk läheb katki. Midagi siiski ei juhtunud ning kleidi sain selga. Jah, selle kleidi pean ma ära ostma, oli ainus mõte. Uurisin hinda ja esmapilgul tundus veidi kallis. 25€ ikkagi taheti saada. Aga siis mõtlesin Eesti hindade peale ja kõik tundus igati mõistlik. Poes oli veel üks töötaja, üks meesterahvas, kes kasseeris raha ja tundus omanik olevat. Palus, et me istuks ning kamandas müüja kohvi keetma. Kuna ma kohvi ei joo ja Grete ka tol hetkel kohvi ei soovinud, siis toodi meile teed. Plasttopsis oli see tee ja oi kui kuum. Rääkisime maast ja ilmast ning saime teada, et tüüp on pärit Bulgaariast, kuid elab Türgis. Inglise keelt rääkis ta üsna arusaadavalt ja vahelduseks oli täitsa hea rääkida inglise keelt kui purssida seda vene keelt. Igatahes üks hetk kiskus jutt väga kahtlaseks. Tüüp teatas, et suvel on Batumis mõnus, siis saab tüdrukud kätte ilma rahata ja väga kiiresti. Valik on ka suur. Talvel on lood kehvemad, siis ei ole palju naisi ning nende kättesaamiseks tuleb rohkem aega ja raha kulutada. Sofias on ka see jama, et tuleb naiste peale raha kulutada, et neid kätte saada. Meil mõlemal oli, et ahahh...et selline jutt siis. Jõime kiirelt oma tee ja tulime sealt poest tulema. Mine tea, mis edasi oleks saanud.
Suundusime siis mööda tänavat edasi ja muudkui vaatasime ja proovisime, proovisime ja vaatasime. No ei leidnud Gretele kleiti. Peaaegu täna lõpus astusime tülpinud nägudega poodi ning oh imet, kleit, mis Gretele meeldis. Proovis siis seda selga ja no ei istunud hästi. Keerutas mis ta keerutas seal peegli ees, no ei olnud tulemus see, mis oleks sobinud. Müüja vaatas seda sättimist pealt ning tuli juurde ja teatas, et neiu, teil on kleit valet pidi seljas. Grete pani siis kleidi õiget pidi selga ja hoopis teine lugu. Hind oli ka sobivalt soodne. Päev oli päästetud ja Gretel kleit olemas. Nüüd võis muretult minna ühte outlet poodi, kus sai oma riide varusid veel veidi täiendatud ja asusimegi tagasi Gruusia poole. Püüdsime maršrutka kinni ja vurasime piiri poole. Piiril kinnitasime keha Türgi döneritega  ja nautisime vaateid Mustale merele. Ilm oli pilves ja kergelt tibutas.

Otsustasime, et allesjäänud liirid kulutame ka ära ja viime poistele miskit Türgist. Ainuke ettejuhtuv kraam, mis seal oli, olid puuviljad. Ostsime siis virsikuid ja nektariine ja läksime tagasi.

Türgi poolel võtsime kohad sisse järjekorda kui üks tollitöötaja hakkas hõikuma ja lehvitas meile. Kutsus enda nö leti juurde, seal polnud saba. Läksime sinna, viskas kiire pilgu passi ja uuris, mis tegime Türgis ning soovis head puhkust Gruusias. Ei mingit probleemi passidega. Lähme siis hoonest välja, et minna Gruusia poolele kui vahetult enne meie saabumist pannakse teise hoone uksed kinni ja relvastatud valvur seisab ees ning ei luba kellelgi siseneda. Ootame, vihm muutub tugevamaks aga me oleme katuse all. Ootame veel, rahvas muutub närviliseks, meie aru ei saa, mis toimub. Hakatakse trügima, lükatakse lapsi ette, et järjekorras ette saada. Lapsed lubati ootesaali sisse. Teadmatus. Olime oodanud 45 minutit kui lõpuks uksed avati ja sisse lubati. Küll läks tunglemiseks. Mingi mees sõitis oma pagasi käruga Grete jalgadele ja ta oleks peaaegu kukkunud, kuid sain temast kinni. Ja siis hakkas rahvas jooksma. Me kõndisime rahulikult ja imestasime, et mika on vaja nii joosta kui nagunii on uus passikontroll. Meil ju aega oli, seega ei pidanud jooksma ega tormama. Istusime järjekorras ja seekord siis võtsime erinevad lauad, et ei oleks enam passidega jama.
Grete jõudis enne üle piiri ning jäi mind ootama. Mingi hetk ujus mingi mees talle külje alla ja soovis, et Grete tuleks tema seltskonnaga Batumi, neil olevat auto ja vabu kohti. Grete siis teatas, et ta pole üksi ja ootab mind. Seepeale öeldi, et pole probleemi, kohti on. Igati kahtlane. Sain ka lõpuks üle piiri ja läksime välja, et maršrutka võtta. Grete rääkis, mis oli juhtunud ning äkki palus, et hakkaks jooksma. Ma ei saanud millestki aru, aga jooksime ja põiklesime rahva vahelt läbi kuni ühe kohvikuni. Siis Grete ütles, et see tüüp jälitas meid. Peagi jõudis ta kohale ning Gretel oli hirm, mis nüüd saab. Hakkas jälle see, jutt, et neil takso ja et me nii ilusad ja tahtis, et me tuleks temaga Batumisse. Pidin kuri olem aja ta minema ajama. Õnnestus. Ma ei mäleta, kas tegin talle selle selgeks eesti või inglise keeles, igatahes ära ta läks.
Läksime maršrutkasse ning sõitsime linna tagasi. Kiirelt kodust läbi, vahetasime riided ning tagasi linna, sest poisid olid seal. Plaan oli koos õhtustama minna. Liikusime randa, kus nad mängisid võrkpalli. Olid terve päeva sisustanud võrkpalli mängimise ja ujumisega. Kostitasime neid kaasavõetud puuviljadega. Saime teada, kuidas saame teha jalgrattakaardid ning kasutada rattaparklates seisvaid jalgrattaid. Kuna me Gretega olime kolanud tunduvalt rohkem Batumis ringi kui poisid, siis arvasime, et teame, kus on head söögikohad. Olime ju eelneval õhtul piisavalt mööda linna ringi kolanud ja erinevaid toidukohti näinud. Nüüd suundusime neid otsima. Kõndisime päris kaua, kuid otsitud söögikohti ei leidnud. Lõpuks leidsime ühe Itaalia toidukoha ja läksime sinna. Tellisime oma toidud ära ja kõik said oma toidu kätte, kuid minul ei midagi. Küsisin, et kus mu söök on. Teatati, et ma ju ei tellinud midagi. Kordasin oma tellimuse üle ja siis meenus küll, et ah oli jah vist miskit sellist. Sain siis ka lõpuks toidu kätte, kuid mida ei ole, on vein. Uuesti siis küsimus ettekandjale, et kus mu valge vein on. Teatas, et toidu sees. ??? Olin juba päris pahane. Mis mõttes sõidetakse lihtsalt üle. Nõudsin oma veini ja sain hakata toitu nautima.
Söögid söödud liikus mõte magustoidu peale. Kuna see toidukoht ei olnud suurem asi, siis sealt me magustoitu saada ei tahtnud, küll aga tekkis isu arbuusi järgi. Seda enam, et poisid polnud söönud veel kohalikku arbuusi. Aga meil pole nuga. No problemo...kuna toidukohas sõideti minust 100ga üle, siis üks nuga vähem tagasi saata ei tekitanud üldse süümekaid. Nüüd võisime minna arbuusi ostma.

Õnnelik arbuusiomanik

Suundusime jälle randa, käisime veel ujumas ja siis tekkis mõte, et läheks piljardit mängima. Loomulikult oli see mõte poiste oma, aga me ei vaielnud vastu ja liitusime nendega. Mängisime kuni koht kinni pandi ja läksime ära koju. Vahepeal saime veel pahandada, et liiga kõvasti räägime, üleval korrusel elavad inimesed ei saa magada. Tundus kummaline, sest kui me sinna saabusime, keerati muusika väga valjuks, pidime paluma see vaiksemaks keerata, sest ei saanud omavahel rääkida. Ehk siis meie jutt häirib aga kordades kõvem muusika ei häiri.
Koju jõudsime, nagu juba traditsiooniks on saanud, hilja.