Hommik algas taaskord asjade pakkimisega, sest plaani olid võetud Borjomi ja Batumi. Küsisime perenaise käest taas luba oma asjade sinna jätmiseks. Kuna me plaanisime edaspidi ka telkida, siis pakkisime kaasa telgi, magamiskotid, priimuse ning riided, samas meie Piretiga võtsime kaasa väikesed kotid ning Karmo suure, kuhu rändas ka meie telk. Enne hostelist lahkumist uuris perenaine meie edasisi plaane ning kinnitas, et kui Batumist tagasi tuleme, siis ootab meid juba armsaks saanud tuba. Samuti pakkus ta abi Borjomi majutuse orgunnismisel. Ta tegi kõne Borjomi ning andis meile numbri, millele pidime helistama siis, kui vajame Borjomis majutust.
Edasine tee viis meid ühte söögikohta, kus sõime kerge hommikueine, et vastu pidada järjekordsel maršutkareisile.
Turule jõudes olime juba olukorraga kodus ning teadsime juba nägusid, kelle poole pöörduda, et Borjomi buss üles leida. Buss oli juba enam vähem täis ning jällegi oli tagapingis kolm vaba kohta, kuhu valged suruda. Seekord oli seal erakordselt kitsas ning juba poolel teel Borjomi ei tundnud ma oma tagusmenti. Borjomi sõites läbisime mitmeid linnu ning nägime üüratuid põlde ja muidu tühje välju.
Sõit Borjomi kestis umbes 2 tundi ning linna jõudes tabas mind kerge pettumus, sest see kuulus linnake nägi välja nagu üks veidi suurem räämas küla. Bussi pealt maha astudes hakkasid ligi pressima igasugused tüübid, kes soovis majutust, kes taksot ja kes linnaekskursiooni pakkuda. Keeldusime viisakalt, aga seal ei mõista keegi viisakust ja nii pidi Piret häält tõstma, et tüübid aru saaks, et me ei soovi nende teenuseid. Ja seda tegi ta puhtas eesti keeles, kõik mõistsid, millest ta rääkis ja ei tülitanud meid enam.
Kuna meil oli vaja saada turismiinfopunkti, siis hakkasime mööda peatänavat liikuma ja uurima, kuhu see jääb. Õnneks väga pikalt ei pidanud käima, sest turistikas asub peatänava ääres ühe silla lähedal. Gruusia mõistes oli sealne vastuvõtt üsna kummaline. Turismikas töötab üks tüüp, kes teeb piirkonnast lühikese ülevaate ja see on a´la selline, et tüüp vuristab nagu lindi pealt ja pidevalt vehib pliiatsiga kaardi peal, ise üsna veenvas inglise keeles. Kui me teatasime, et soovime rahvusparki minna, siis vuristas ta jälle juhised ette ja andis kaardi, mille abil pidime õige koha üles leidma. Lisaks kinnitas ta, et rahvuspargis on ööbimine tasuta. Enne minekut uuris ta veel, et kus me ööbime kui sealt tagasi tuleme ja kui me ütlesime, et meile anti üks number, siis muutus ta üsna skeptiliseks ja hoiatas, et Borjomis on inimesi, kes pakuvad majutust, aga mis pole turistidele soovitatud. Huvitav, mida ta selle all mõtles?
Liikusime tagasi bussijaama suunas, käies läbi veel poest, et õhtuks ja hommikuks süüa osta. Väga tore oli juhus, kui ostsime tänavalt tomatit ning üks vanapaar uuris, kus me pärist ja siis rõõmustasid, et me Eestist, kuna nad teavad Gruusia eestlaste külas elavaid eestlasi.
Veel enne teele asumist ostsime veel ühe arbuusi, mis võis kaaluda pea 8 kg ning mille me surusime õlakotti, mis meil ka kaasas oli. Ja edasi algas retk rahvuspargi külastuskeskusesse.
Borjomi rahvuspargi külastuskeskus on esmapilgul üsna modernne, aga WCd jätsid seal küll soovida. Kuna ühes kabinetis askeldas üks noormees, siis kiikasime sisse ja rääkisime oma soovi ära. Selgus, et järv, mille äärde me tahtsime minna jäi Borjomist üsna kaugele ning sinna me ei oleks ka ühe õhtuga jõudnud, seega valisime kõige lühema matkaraja, mis on 12 km pikk. Selle matkaraja algusesse jääb ka üks telkimiskoht, mille eest kasseeriti ka raha sisse, 5 lari nägu- vot see oli väike üllatus. Maksime viisakalt raha ära ja vastu saime mingi paberi, mille pidi alles hoidma. Jutu käigus tuli välja, et noormees on ka Eestist väisanud, kuna Borjomi rahvuspark on PAN-Parks liige, nii nagu ka meie Soomaa. Seega teadis see tüüp mõningaid sõnu eesti keele, aga kogu tema hoiak reetis, et ega talle eestlased väga ei meeldi.
Asjad aetud, asusime teele. Telkimiskoht oli külastuskeskusest 6 km kaugusel. Esialgu liikusime mööda kõnniteed, siis mööda maantee serva ja lõpuks keerasime sisse ühte külla, mööda mille tänavat me liikusime veidi üles rahvuspargi poole. See küla, mida me läbisime oli üsna tavaline Gruusia küla, kohati räämas, samas kohati oli seal väga uhkeid villasid. Eestlased nagu me oleme, mõtlesime Piretiga näpata ploome, mille oksad rippusid üle aia. Pikka pidu ei olnud, sest meid hakkas jälitama üks laste seltskod, kes pidevalt meie poole palli loopis ning tähelepanu püüdis. Pidime oma näppamise soovid alla suruma ja käituma korralikena.
Rahvuspargi piir oli selgelt ära märgitud, sest mingi hetk ilmus teele tõkkepuu ning üks putka, millel oli kirjas "Borjomi National Park". Sealt oli veel minna 3 km ning teel kohtasime mitmeid härrasid, kes olid juba kergelt chachased, ilmselt nautisid ka looduses olemist sh väikest kosutavat napsu. Kuna arbuus muutus iga sammuga aina talumatumaks, siis tundus ka tee telkimiskohani lõputu. Olin juba üsna otsasid andmas, sest seljakott oli ülekaalust talumatu nagu ka 8kg arbuus.Kuid siis see saabus, telkimiskoht. Olime jälle pettunud, sest tegu oli lihtsalt ühe lagedama platsiga. Vett pidime tooma eemalt, tualette polnud nagu ka puid- ühesõnaga sellist luksust seal ei ole nagu meie RMK puhkealadel ja selle kõige eest kasseerivad nad 5 lari nägu. Ja ise veel lubavad, et neil on seal kõik olemas.
Panime telgi püsti ja läksime Piretiga vett otsima ning sattusime pamplite otsa, mis maitsesid nii hästi ja hetkeks mõtlesin, et mille kuradima pärast me selle arbuusi sinna vedasime, kui siin selline luksus on. Aga kuna me olime selle kaasa vedanud, siis pidime ka selle ära sööma. Õhtul me õhtusööki ei teinud, vaid sõime arbuusi ja istusime lõkke ääres. Öösel, keset kõige magusamat und tuli ka mister Abalakov külla :)
No comments:
Post a Comment