Hobune, eestlased ja grusiinid

02.08.2013 ehk reede

Äratus oli kell 06.00, et jõuaksime oma asjad kokku pakkida. Selgus, et Karmol oli enesteunne paremaks läinud, kuid sellest hoolimata jaotasime varustuse nii, et ta ei peaks ise midagi kandma. Eelmisel päeval jagasime ühise varustuse ära ning igaüks sai oma kotti umbes 10 kg ühist varustust.
Kuna eelmisest päevast oli järele jäänud tatart ning meilgi polnud Piretiga kõhud just kõige paremad, siis otsustasime jälle tatart süüa.

Selline pisike hobune oli. Ainult seljakotid pole meie omad

Eelmisel õhtul olime Zurabi pojaga kokku leppinud, et kell 08.00 saame maja juures kokku. Kuna olime varakult ärganud, siis ootasime nagu kukulinnud aknal, et millal see hobune tuleb. Kogesime jälle seda, et Gruusias ei ole ajal tähtsust ning kokku lepitud kellaajale ei tasu lootma jääda. Umbes pool tundi hiljem nägime hobust tulemas ning ruttasime välja. Meid tulid ära saatma Zurabi poeg ja naine, kes müüs meile ka kaks suurt ja ühe väikese kasutatud gaasi. Mäkke läksime vist Zurabi naabripoisiga. Meie kolme suured kotid rändasid hobuse selga ja ise võtsime väikesed kotid. Kuna rada oli teada, siis läks hobune ees omas tempos, meie tema järel ja Karmo meie taga. Hobune kadus meie silmist üsna ruttu.
Pumbajaama sarnase hoone juures kihutas meist mööda üks valge maastur, millel märkasin olevat eesti number. Otsustasime, et kuna Karmo nagunii meist maas on, siis kõnnime Trinity juurde ära ja otsime need eestlased üles. Jõudsime Trinity juurde ja jäime parklasse ootama, kus tekitasime juba venelastes elevust, kes soovisid hirmsasti meiega rääkida, aga meie ei osanud midagi tarka vastu rääkida. Meid päästsid piinlikust olukorrast eestlased, kes tulid tagasi oma auto juurde. Hüppasime ligi nagu hullud ning kaasmaalaste üllatus oli märgatav. Tegemist oli Võrust pärit perekonnaga, kes oli tulnud Venemaalt, kus nad olid samuti seiklustesse sattunud, sest nende maastikuauto mootor lagunes ära ning mida pikka aega seal putitati. Pereisa Olavi on varem Venemaal ringi seigelnud telesaate "Magadan" meeskonnaga ning tema jaoks polnud see midagi uut, pigem oli probleemiks see, et laste transiitviisa oli lõppemas. Ajasime võrukatega nii kaua juttu kuniks nägime Karmot ning pärast seda vahetasime numbreid ja pidasime plaani Batumis kohtuda.

Alguses oli kerge ja tore

Karmo oli juba kasevõsa vahele kadunud ja meie kappasime talle järele. Tee üles allikani oli üsna mõnus, kohtasime palju matkajaid ja uurisime, mis plaanid kellelgi. Meelde jäid poolakates neiud, kelle kotid nägid üsna kahtlased ning kellel oli olemas oma veomees, kes kordamööda neidude kotte üles tassis. Lisaks nägime rootslaste punti, kelle plaan oli jõuda liustikuni ja siis tagasi tulla, sest nende varustus oli täpselt selline, et lühikesed püksid, õhuke kilejope ja mini-seljakott.
Oma hobusemeest kohtasime enne musta risti, kes kurvastas meid ja ütles, et kui me sellise tempoga liigume, siis jõuame oma kottideni kahe tunni pärast. Enne minekut avaldas hobusemees ka ühe soovi, nimelt soovis ta Pireti buffi ning sai kokku lepitud, et kui alla tuleme, siis viime.
Vantsisime edasi ning valge risti juures nägime juba jõge ja sealt jäigi veidike laskumist ning oligi käes meie kolmas jõe ületus. Seekord õnnestus üle saada kuiva jalaga.

Meie esimene laagriplats

Leidsime oma kotid üles ja asusime kodu üles seadma. Kodu üleval, lõikas Piret pidulikult arbuusi lahti.
Õgisime oma isu täis ja siis läksime jääke naabritele pakkuma. Esimesed lähimad naabrid olid kaks grusiinidest noormeest. Kuna kutid rääkisid väga hästi inglise keelt, siis jäime nendega juttu rääkima. Selgus, et tegu on Tbilisi Dinamo jalgpalluritega, kes teadsid hästi eesti pallureid ning on pool Euroopat läbi reisinud. Rääkisime maast ja ilmast ning jõudsime isegi rahvussöökide proovimise/pakkumiseni. Päris äge üllatus oli see, kui kutid pakkusid meile leiba, mis polnud päris see, mis meie sööme, aga selle nimetus oli "Baltic bread" ning vastu pakkusime küüslauguleibasid. Väljas läks vaikselt jahedaks ning hämaraks, seega otsustasime kolida telki, et mängida "turakat". Ma ei tea mis värk on, aga Piret ei kaotanud ühtegi mängu erinevalt minust ja poistest. Iga kord kui meil Piretiga hästi läks, siis kõlas "Mmm, girls from Narva". Et mängule vürtsi lisada, siis hakkasime mängima chacha peale. Ühel palluril oli kaasas vanaema tehtud chacha, mis oli seisnud tammevaadis ja maitses nagu viski, aga tuhat korda paremini.
Enne magama minekut tegin veidi nalja ka. Vabandan juba ette ära, et see oli ilmselt vähesest unest tingitud. Aga posite telgist tulles ütlesin Piretile midagi sellist "Näe, meie telk", mille peale Piret "See nagu rohkem kivi moodi". Oh jah, aga telki me jõudsime ja uni oli ka imeliselt mõnus, isegi abalakov ei äratanud :).