Sabad laskuvad ja supra

07.08.2013 ehk kolmapäev

Hommik algas tavapäraselt, suure söömingu ja asjade pakkimisega. Ilm oli mõnusalt ilus ning oli näha, et paljud telkkonnad olid lahkumas. Suur päike oli juba liustiku libedaks sulatanud, seega otsustasime alla minna mööda rusu. Rusus komberdamine oli omaette ooper, sest kivide alla oli libe jää ja pidevalt pidi vaatama, et ninali ei käi. Kuna Karmo oli julgem, siis kappas ta ees ning mingi hetk kaotasime ta silmist. Mõtlesime, et kuhu ta ikka saab minna, aga sai ikka küll, mööda teist rada.

Roheline on ikka ilus värv

Allika juures tegime Piretiga pikema peatuse ja siis juba tekkis hirm Karmo pärast, aga Pireti kullisilm tabas ta juba teisel pool jõge.
Käes oli neljas jõeületus, mis oli minu jaoks samuti keeruline, sest ma ei leidnud kohta, kus üle minna ja seljakoti küljes rippuv prügikott kiskus ka kreeni. Piret näitas raja ette ja saingi mitte just kuiva jalaga, aga kuiva kõhuga üle.
Olime juba mustast ristist möödas, kui nägime mingeid tüüpe tulemas. Ütlesime "Hello" ja ise veel kommenteerisin "Mh, ühel tüübil on sini-must-valge buff, vaevalt, et eestlased". Nii kui sain lause lõpetada, tegi üks tüüp suu lahti ja selgus, et olidki eestlased :) Sass, Espar ja Teet on kolm selli, kes on käinud Elbrusel ja Mont Blanci tipus nii, et giidiks on ristiisa Jaan Künnapi raamat. Tsiteerin poisse: "Elbrusl tundisn, et kopsus kahiseb. Võtsime Künnapi raamatu lahti ja seal oli kirjas, et kui kahiseb, siis on kopsuturse ja tuleb alla minna. Nii me läksimegi alla...". Vot sellised mehed. Poistel oli ka üks mure, nimelt ei olnud neil piisavalt gaasi ja nii vedasid nad mäkke puid. Olime head kaasmaalased ja annetasime oma kaks gaasi neile. Olime oma pool tundi seal jahunud, kui otsustasime, et Batumis saame kokku ja siis lobiseme.

Vasakult Teet, Sass ja Espar Foto: Sass

Lahku minnes oli meil elevust kui palju ja päris pikalt itsitasime nende kaasa veetud puude üle. Kasevõsast läbi ja juba Trinity juurde viiva auto tee peal, helises Pireti telefon. Olavi Võrust uuris, et ega me Batumis ei ole. Kuna meil oli veel Borjomi plaan ja Olavi ei tahtnud rohkem Tbilisi liiklusega kokku puutuda, siis rohkem me Gruusias üksteist ei näinudki.
Mida rohkem me laskusime, seda suuremaks läks soov jõuda Tbilisisse, kus on soe vesi ja puhtad riided. Kuna Karmo oli meist maha jäänud, siis kappasime Zurabi koju, et võtit küsida. Oma puise keelega saime selgeks tehtud, et tahame oma asju ning meie rõõmuks olid need juba mägardite majast ära toodud.  Enne ära tulekut anti meile ka Zurabi naise kontaktid, seega kui kellelgi on huvi, siis küsige Sabade käest, saate endale odava raha eest villa Gergeti külla.
Järgmiseks kappasime nö bussijaama, et selgeks teha, kas meil on võimalus Tbilisisse minna. Sinna jõudes oli buss peaaegu, et täis ning täpselt meile kolmele olid veel kohad jäänud. Viskasime asjad peale ja algas sõit päälinna.
Tbilisisse jõudsime umbes kella 19.00 paiku ning kuna me helistasime Rock´n´Rolli ette ja teadsime, et seal on meie kohad alles, siis ei pidanud tegema muud, kui ruttama sinna kus on vesi ja puhtad riided.
Hostelisse jõudes oli perenaise esimene lause: "Если ты черный". Huvitav, kas ta mõtles meie räpasust või pruuniks päevitunud nägusid? Järgmine projekt oli inimeseks saamine. Ilmselt need, kes on kogenud seda olukorda, kus oled tervelt nädala või rohkem pesemata, siis need teavad ka seda rõõmu, mida pakuvad vesi ja puhtad riided. Kuna olime hommikust saati söömata, siis otsustasime, et ei lähegi kaugemale, vaid proovime ära selle restorani, mis jääb hosteli kõrvale.
See otsus tasus ennast ära, sest nii pöörast toitlustamise kogemust pole meil enne olnud :D Lugu algas siis sellega, et asutusime sisse pererestorani, kus peale meie ei olnud mitte kedagi ning ilmselt väga ei oodatud ka, sest perepoeg-kelner oli ennast juba kergelt vindiseks joonud. Perepoeg tuli meie juurde ja küsis, et kas me oleme ameeriklased, samal ajal ulatades meile vene keelset menüüd. Seletasime, et oleme Eestist, mille peale ta rõõmsalt teatas "I love Estonia". No noh, näost oli näha, et Eesti talle mitte midagi ei öelnud. Kuna me tegime talle selgeks, et soovime inglise keelset menüüd ja natuke räägime ka vene keelt, siis saime lõpuks soovitud menüü. Kuna noormees ei rääkinud ei inglise ega vene keelt väga hästi, siis sai sellest ikka korralik pudru ja kapsad. Esiteks tellisime veini, mis oli mõnusalt soe ja hakkas kohe pähe. Järgmine kummaline seik oli see, et kogu pere aeti kööki, mis oli läbi suure akna näha. Kuna me olime tellinud enamjaolt liha, siis ei saanud ma päris hästi aru, miks võeti külmkapist välja taigen, mida rulliti hoolega ning mis sai juustust katte. Me ei tellinud ju ühtegi sellist asja, mis oleks taiganast ja mis sisaldaks juustu? Või tellisime? Esimesena toodi lauda gruusia leib ja tkemali, mis maitses imehästi - kuigi me ei olnud seda tellinud. Järgmiseks toodi lauda kanasalat, mida me ka ei olnud tellinud, aga mis maitses ka hästi. Pärast seda ilmusid lauda baklašaanid, mida me taaskord ei olnud tellinud ning pärast seda hatšapuri ehk siis see nö juustupitsa laadne asi. Kõik asjad olid imeliselt head, aga me ei olnud ju neid sööke tellinud.

Meie väike toiduvalik

Olime juba piisavalt ägisenud, kui nägime, et pererahvas liikus jälle köögi poole ning siis ma palusin tõesti toidujumalat, et nad jumala eest ei hakkaks meile lauda tooma neid sööke, mis me tegelikult tellisime, sest kõht oli nii täis. Kuid mindi siiski kööki koristama ja ega palju ei pidanud ootama, kui perepoeg tuli teatama, et nad tahaks nüüd poe kinni panna. Loo puänt oli siis see, et me maksime selle eest, mida me tellisime, aga mida me ei söönud :) Läks hästi jälle.
Samal ajal kui me sõime, tekkis meil idee kokku saada Alexandriga (tüüp kes tõi meid kunagi hostelisse ära), et tema käest kohaliku elu-olu kohta uurida. Leppisime kokku, et käime hostelis ära ja siis saame väljas kokku, aga..
Läksime hostelisse ja mõtlesime, et kuna väljas kergelt tibutas, siis viime oma saapad varju alla. Balkonile minnes sattusime peremehe ja tema sõprade peole ehk nö suprale. Meie õnnetuseks oli laud lookas nii söögist kui joogist. Meile ei antud isegi mitte keeldumise võimalust. Istusime maha ja hakkasime vene keelt purssima ning meestega võidu veini jooma. Laual oli kohalik koduvein, mida joodi nõuka ajal olnud populaarsetest teeklaasidest ja ikka põhjani. Šašlõk nägi välja jube pekine, mis tekitas minus õdust, aga teades grusiinide külalislahkust, siis ei tulnud keeldumine kõne allagi ja mulle tõsteti korralikud pekitäkid ette. Minu üllatuseks maitsesid need vägagi hästi. Me olime vist umbes pool tunnikest seal istunud, kui mulle tuli meelde, et Alexander ootab meid väljas. Palusin Karmol seletada, et meil on teised plaanid ja kappasin välja, et kutsuda Alexander sisse. Alexandriga oli kaasas ka sõber ning mõlemad lubasid meid väljas ära oodata, et meid siis kusagile välja viia. Loomulikult ei lasknud peremees meil nii lihtsalt minna ning enne pidi veel ohtralt veini jooma ja sööma.
Poisid said veel oodata umbes pool tunnikest ja lõpuks me saabusime. Alexandri sõber oli samuti Žedaženi müügimees. Poisid viisid meid Tbilisi teletorni parki, kus asub ka lõbustuspark. Kuna vihma hakkas kallama, siis istusime autodromide pargis, jõime õlut ja rääkisime kohalikust elust. Kuna vihm ei jäänud järele, siis läksime alla tagasi ja tiirutasime veidi linnas ringi ning pärast seda viidi meid ilust hostelisse ära.