Sabad jälle teel

11.08.2103 ehk pühapäev

Mul oli öö läbi väga rahutu uni, sest selle vaiba kuhja otsas, kus ma magasin, oli tunne, et ma kohe kukun maha. Ei istu see toas magamine.
Ärkasime 6.00, et ennast 8.00 bussi peale sättida. Õhtul olime pererahvaga kokku leppinud, et nad meile hommikul sööki ei pea vaaritama, saavad siis rahulikult magada. Hommikul pesemas käies märkasin, et osa pererahvast magas nö koridoris diivani peal. Sissetulek eelkõige!
Hommikune Borjomi ei olnudki nii vaikne, kui me arvasime. On ka grusiine, kes juba pühapäeva hommikul vara ringi tatsavad. Kuna me ei olnud hommikust söönud, siis astusime ühes pisikesest poest läbi, et midagi tee peale osta. Poeomanik ilmselt sai meie ostude järgi aru, mis mõte meil on, sest ta pakkus meile ka kodus küpsetatud pisikesi saiakesi, mis olid üsna muredad ja kuivad, aga maitsesid väga hästi.
Nö bussijaama jõudes, pidime Gruusias esimest korda bussipileti ostma, mis andis meile hingerahu selle kohta, et sõit Batumi poole sai teoks. Maršutka sõitis ette juba 7.30 ning rahvast oli ka selleks ajaks juba üsna palju kogunenud. Esimene ehmatav kogemus oli see, et meie kotid tõsteti maršutka katusele ja seoti paelaga kinni, mul hakkas kohe film käima sellest, kuidas  need kotid suvalisel hetkel sealt minema lendavad. Kotid katusel, pidasime Piretiga plaani, et püüame ette istuma saada. Võtsime pikalt hoogu, enne kui julgesime küsida, et kas me võime ette istuda, aga esimest korda saime ka kogeda seda, et valge naine ei olegi siin alati jumalanna ning meid saadeti pikalt. Kuna bussis väga palju rahvast ei olnud, siis valisime parimad võimalikud kohad, milles pettuma ei pidanud. Meie ette sättisid ennast noor ema, tema poeg ja ema. Nad olid bussis juba päris pikka aega istunud, kui äkki tuiskas noor blondi peaga tibi-ema bussist välja ja kadus pooleks tunniks. Ootamine tundus pikk, aga väljas kulmineerus järgmine sündmus. Meie bussijuht läks ühe teise bussijuhiga sõnasõtta. Meie bussijuht pritsis tatti ning  pildus oma suurtest pruunidest silmadest tuliseid välgunooli. Mehed olid üsna ninapidi, aga mitte kättpidi koos ja kui ilmus blond tibi-ema välja, siis hüppas meie bussijuht bussi ja soovis oma sõnasõja partnerile sõbralikult head-aega. Huvitav, mis siis ikkagi lahti oli :) Märkuseks veel see, et buss pidi väljuma 8.00, aga väljus 8.30, seega aeg ei maksa siin midagi.
Umbes tunnike olime sõitnud, kui jõudsime järgmisesse linna, kus oli peatus ning taaskord hüppas blond tibi-ema bussist välja ning meie jäime ootama. Ta oli oma 20 minutit kadunud kui ilmus tagasi bussi oma uhiuue fööniga. Esimest korda nägime, kuidas gruusia naised läksid närvi. Bussis lahvatas ikka korralik kisa ja nii palju kui ma aru sain, siis heideti tibi-emale ette seda, et kui ta tahab ekstra peatusi, siis sõitku taksoga. Samas oli see õigustatud kisa, sest bussis oli palav ning ilmselt oli kõigi soov, et sõit saaks ruttu osta ning saaks värske õhu kätte. Meeletu naiste kisa katkestas üks noormees, kes palus naistel maha rahuneda.
Kuna bussis oli nii palav, siis otsustasin veidikeseks silma kinni lasta ning ärgates olime jõudnud juba järgmisesse linna. Seal lahkus osa reisijatest ning saime sõitu jätkata. Kuna Grete magas, siis ärgates arvas, et oleme linnas kui meie maršutka saabus tanklasse, et gaasi tankida. Tegelikult olime me linnast juba ammu väljas, ca 20 minutit olime sõitnud põldude vahel ning möödunud paarist tanklast, kus oli päris pikk järjekord. Mõtlesin, et mis jama on, miks bensiinijaamas on nii pikk järjekord. Kui ise ühte tanklasse sisse pöörasime, kus oli samuti pikk järjekord ning kogu rahvas bussist välja aeti sai selgeks, et tegemist oli gaasitanklaga.. Hetkeks oli päris mõnus välja saada, aga see rõõm oli üürike, sest väljas oli suhteliselt palav ja niiske.

Popp ja noortepärane a´la Gruusia

Õnneks oli tankla servas üks kraan, kus sai juua jahedat vett ning sellega end veidi kosutada.
Pool maad oli veel Batumini sõita ning pärast väikest uinakut, jõudsime juba Musta mere äärde. Mere nägemine tegi tuju heaks ning päris äge oli näha sealseid asulaid ja linnu, mis ei viidanud kordagi sellel, et me oleme Gruusias. Minu üllatuseks ei ole seal liivarannad, vaid hoopis kivised rannad, aga see ei rikkunud mingil moel seda emotsiooni, mis meid valdas. Kui kellegi tekib idee minna Gruusias Musta mere äärde telkima, siis soovitan väga, seal on selleks telkimiskohad täitsa olemas.
Batumi jõudes ei tekkinud meil kordagi kahtlust, et oleme kohale jõudnud, sest vastu vaatasid väga kõrged ja suursugused hooned. Buss peatus üsna vaateratta lähedal. Maha astudes võtsid meid vastu kisavad mehed ja naised, kes kõik tahtsid taksot ja öömaja pakkuda. Meil oli plaan minna ühte hostelisse, mida Lonely Planet soovitas, aga nii see ei läinud. Samal ajal kui maha astusime helises Pireti telefon ning meid ümbritses kari inimesi, kes küsisid ja pakkusid midagi. Kuna segadus oli suur, siis vastasin "ei" valel ajal ja vales kohas. Kaks meest lugesid minu eitusest välja selle, et meil ei ole öömaja ja siis ei olnud enam taganemisteed. Piret lõpetas kõne ja ütles, et poisid helistasid ja ütlesid, et püüavad õhtul või homseks hommikuks Batumis olla. Rääkisin talle lühidalt ära, millega hakkama olin saanud ja mis pakkumised meile tehti. Nimelt üks härra pakkus korterit alguses 100 lari eest, pärast 125 lari eest, kus pidi olema parkettpõrand (huvitav, miks see nii tähtis element on?!). Teine mees pakkus ööbimist 15 lari eest öö ja taksot. Tegime kiired kalkulatsioonid ja mõtlesime, et 15 lari on väga hea pakkumine ja otsustasime seda pakkumist vaata minna. Korjasime oma kodinad kokku ning liikusime meile pakutud takso suunas. Väidetavalt asus korter 10 minuti kaugusel rannast. Sinna sõites tundus, et me sõitsime juba autoga ainuüksi 10 minutit, kuid peagi jõudsime kohale. Tegemist oli Gruusiale omase majaga. Kopli liinidelt võiks selliseid maju leida.

Vaade meie toast

Olime veidi skeptilised, kuid otsustasime ikkagi toa üle vaadata. Astusime teisele korrusele kus esmalt näidati meile ühte tuba, suur lage tuba, 3 magamisaset ning kapp. Seejärel näidati veel teist tuba, seal oli 2 voodit ning kapp ja lisaks veel peegel. Toad olid suhteliselt normaalsed, magada kannatas. Seejärel vaatasime üle pesuruumid ning otsustasime jääda. Valisime omale peegliga toa, sest arvasime, et poisid ei soovi voodit jagada. Otsustasime, et jagame Piretiga voodit. Läksime tõime oma asjad alt autost ära, maksime 2 öö eest raha ära ning suundusime linna. Põhi promenaad, kus elu käis, asus meie korterist 15-20 minutilise jalutuskäigu kaugusel.
Esmalt otsisime üles turismiinfopunkti ning soovisime saada linnakaarti ja soovitusi toidukohtade osas, kus saaks head kala. Nimelt oli meie kindel soov süüa täna kala. Mingid segased soovitused saime ja asusime linnaga tutvuma. Kõigepealt promenaadile lootuses, et seal on külluslikult toidukohti. Oh meid naiivitare....loomulikult polnud seal väga palju toidukohti, pigem olid baarid ja lounged, kus kostis vali muusika ning kutsuti peole. Kuid siiski leidsime peale mõningast otsimist ühe toidukoha, mis asus promenaadi ääres, hinnad olid mõistlikud ning valikus oli kala. Esitasime oma tellimuse ja jäime ootama. Ja siis ootasime. Ja siis ootasime veel. Ja siis veel natukene kui lõpuks saabusid söögid. Oh seda rõõmu. Kõhud olid ikka päris tühjad. Kui kõik hea ja parem oli söödud, suundusime randa. Oli ju vaja ikka varbad Musta merre pista.

Rannas

Valisime omale sobiliku koha, tegime mõned pildid ning siis riided seljast ja ujuma. Esmalt lasime Karmol veidi lainetes loksuda ja siis suundusime ise lainetesse. Üllatavalt kiiresti läks sügavaks ning lasime end lainetel kanda. Siis tekkis mõte, et ujume poini ja siis tagasi. Lained ei olnud suured, kuid siiski poideni jõudmine võttis aega. Kui ujusime Piretiga poide juurest tagasi ja olime juba üsna kalda ligidal, ujusid meile külje alla mingid kohalikud. Hakkasid meiega rääkima, gruusia keeles. Loomulikult ei saanud midagi aru ja teavitasime ka neid sellest inglise keeles. Seepeale vastas üks noormees, et kui te suutsite ujuda poini, siis suudame ka meie. Noh, ok, ei osanud nagu midagi selle peale kosta. Soovisime edu ja tulime rannale. Istusime seal natuke ja siis teatas Piret, et tema kõrval maas vedeleb üks süstal. See oli päris ehmatav ning liikusime süstlast veidi eemale.
Istusime veel veidi kui tuli telefonikõne poistelt. Nemad istuvad rongis ja saabuvad õhtul kella poole 1 paiku rongijaama. Tegime kindlaks, et rongijaam asub Batumist 5 km kaugusel ja sinna tuleks minna kas takso või maršrutkaga. Aga aega veel oli. Jalutasime promenaadil ringi ning Karmo otsustas ära ööbimiskohta minna. Meie Piretiga jäime linnapeale ning plaanisime minna vaaterattaga sõitma, sest Piret polnud seda varem teinud. Samuti plaanisime osta ühe šampuse, et poisse ikka korralikult tervitada. Vahepeal saabus veel üks kõne poistelt, et kui me apteeki peaksime sattuma, siis võiks osta silmatilkasid, sest ühel neist olla silmapõletik. Seadsime siis sammud esmalt apteeki, siis poodi ja seejärel vaaterattale. Vaated olid kaunid ning see linn hakkas järjest rohkem meeldima.

Peagi oli aeg hakata otsima maršrutkade nö keskjaama. Võtsime oma kaardi, mis saime infopunktist ning asusime seiklema. Nägime hulga maju, mis oleks justkui Disney filmidest pärit. Peagi jõudsime soovitud kohta ning tuli hakata tõrjuma maršrutkapakkujaid. Kes pakkus küüti Borjomi, kes Tbilisi. Ei soovinud me sinna minna, tahtsime vaid rongijaama. Küsisime siis ühe maršrutkajuhi käest, et kuidas saaksime rongijaama viiva maršrutka peale. Väitis, et seisame õige koha peal ja peame vaid ootama nr 2 maršrutkat. Ootasime päris kaua kui lõpuks sõitis üks nr 2 meist mööda. Tõstsime küll käe püsti, kuid juht vaid lehvitas. Seepeale seisime seal nõutult ja ei saanud aru, mis toimub. Meie abivalmis juht tuli ja teatas seepeale, et kui te siit üle platsi lähete, siis sealt läheb ka tegelikutl maršrutkasid rongijaama. Nr 51 ja 32 olid vist need numbrid. Läksime siis juhatatud kohta ja ootasime. Sõitis nr 51 mööda, rahvast täis. Sõitis nr 32 mööda, polnud väga kindel, kas saime õigesti aru, et 32 ka rongijaama sõidab ning kätt ei tõstnud. Õige pea ujus meie külje alla veidi napsine meesterahvas ning hakkas pärima meie päritolu ja sõidusoovide kohta. Teavitasime oma plaanidest teda ja ta soovitas meile taksot. Me ei soovinud taksot ja olime kindlad, et tahame maršrutkat. Seepeale väitis ka tema, et nr 32 on see, mida meil vaja on. Eks me siis ootasime. Ja järjekordne nr 32 sõitis mööda kuna oli ülerahvastatud. Lõpuks peale 40 minutit ootamist saime maršrutka peale ja teekond rongijaama võis alata. Sõit ei kestnud väga kaua ja olime õnnelikena rongijaamas, rong pidi saabuma 20 minuti pärast. Jälle algas ootamine ja nagu Gruusias kombeks, siis kellaaeg ei ole oluline. Rong saabus lõpuks kella 1:15 ajal, 45 minutit plaanitust hiljem. Aga poisid saabusid. Tervitasime ja suundusime maršrutka peale. Esmalt teatati, et kohti pole ja oodaku me uut maršrutkat, kuid hetk hiljem olime me surutud maršrutkasse ning sõit Batumi poole algas. Seisime mikrobussis püsti ning püüdsime end püsti hoida.
Aga Batumi me jõudsime. Lisaks käisime veel läbi ühest toidukohast, et süüa kaasa osta. Lootsime, et toit valmib kiirelt, kuid lootuseks see jäi. Jälle saime oodata. Poisid uurisid enne tellimist,et kas šaslõkiports on piisavalt suur. Kelner kinnitas, et jah, nii nad tellisid 3 peale 2 portsu. Kui toit käes, toodi neile 6 tükki liha ja kelner veel õigustas, et nii peabki olema. Õnneks me tellisime Piretiga mingi muu söögi ja see oli piisavalt suur ports, et jaguks nii meile kui ka poistele. Nüüd võisime minna randa šampust lahendama.
Und veel ei olnud ja tundus, et promenaadil elu käib. Jalutasime seal ringi, jagasime muljeid mägedest kui äkki otsustasid poisid, et nemad hakkavad relvadest laskma. Mina tahtsin saada omale suurt karu. Esmalt laskis Teet, kellel oli silmapõletik. Esimene lask pihta, teine pihta, kolmas, pihta, neljas, viies, kuues samuti pihtas. Elasime häälekalt kaasa ning rahvas peatus ja hakkas samuti ergutama. Omanike, kes seda kohta majandasid, näod venisid peale igat lasku pikemaks. Aga jah silmapõletik tuli kasuks ning vajalikud 8 märki kukkusid. Auhinnaks oli suur lammas. Pettumus, ma tahtsin ju karu saada. Seejärel laskis Sass, tema ei olnud sama edukas kui Teet. Pole ka ime, temal ei olnud ju silmapõletikku. Hakkasime edasi liikuma kui omanik hõikas veel kord. Andis lohutuseks väikese lamba, mille sai Piret omale. Edukas jahil käik seljataga, suundusime öömaja poole. Kohale jõudes selgus, et keegi magas poiste toas. Aga kuna majapidamises oli koer, siis kogu pererahvas vist ärkas üles selle koera haukumise peale ning tulid asja uurima. Sai siis seletatud, et poisid on kohal ja tahaksid minna nö oma tuppa. Kärmelt korraldati asi ära ning kõik said minna magama.