Tbilisi rand ja Volga

17.08.2013 ehk laupäev

Laupäeva hommikul oli uni hea ja magasime veidi kauem. Käisime ühes prantsuse pärases söögikohas hommikust söömas ning asusime Didubesse, et sealt Mtskhetasse minna.
Esimest korda (Didubes) ostsime pileti kassast, ei uskunudki, et seal selline asi nagu piletikassa toimib. Sõit Mtskheta poole võis alata. Kui ma õigesti mäletan, siis sõitsime Mtskhetasse vähem kui pool tundi.
Mtskheta oli kunagi ammu Gruusia pealinn ning hetkel on ta selline nö väike külake, mis on tõsiselt üles vuntsitud. Linna sattudes jäi mulje nagu oleks kusagil Itaalia külakeses, majad on korras, lilli on palju ning teed on hästi sillutatud.

Mtskheta

Meie kriitilised sõbrad mägede ajast ütlesid juba siis meile, et see on üsna igav koht. Nad rääkisid, et Gruusia president pumpad Mtskhetase raha, et see turistidele võimalikult atraktiivne oleks. Igale majapidamisele anti raha, et nad oma majad korda teeks. Esmapilgul oli kõik ilus, aga lõpuks muutus juba igavaks, sest kogu see ilme oli nii võlts ja võõras, arvestades seda, millega me harjunud olime. Sellel hetkel taipasime, et miks enamus kohalikke soovitab meil sinna minna, sest nende arvates on see linnake midagi, mis meil on ja neil ei ole. Kahju, et nad ei mõtle sellele, et turist ei tule vaatama seda, mis tal kodus ka on, vaid seda, mida temal ei ole. Loodetavasti ei muutu kõik piirkonnad nii turvaliseks ja mugavaks nagu Euroopas, sest siis kaob selle riigi võlu -  korrapärane KAOS.
Maršutka lasi meid keskuses lahti ning edasi liikusime viitade järgi ühe suure kiriku poole. Kiriku vastas on modernne turismiinfopunkt, kuhu kiikasime sisse, et linna/küla kohta kaart hankida. Teenindajad räägivad seal üsna soravat inglise keelt ning kaarte leidub kogu Gruusia kohta. Edasi läksime kirikusse, mis on võetud UNESCO kaitse alla. Minu jaoks oli see kirik nagu kirik ikka, ainult selle erinevusega, et freskod seinetel olid vanad ja huvitavad. Kirik külastatud, läksime otsima keraamikakoda, et vaadata, mida põnevat seal pakutakse. Ekslesime tänu kehvale kaardile mööda tänavaid, aga ei midagi. Lõpuks astusime kunstisalongi sisse, et küsid teed. Meid juhatati ühe elumaja juurde, mille kõrge värav oli suletud. Kobistasime veidi värava taga ning peagi see avati ühe noormehe poolt, kes oli meid nähes väga üllatunud. Hetkeks arvasime, et oleme eksinud, aga siis nägime, et hoovis seisab müügikäru, millel seisis keraamika kiri.
Kuna noormees ja tema isa inglise keelt ei rääkinud, siis aitas Karmo hädast välja. Selgus, et tegu on pereäriga, kus poeg ja isa valmistavad keraamikat ning ema müüb toodangut. Meie ootus ja lootus, näha valmistoodangut luhtus, sest kogu kraam oli juba müüki viidud. Aga kuna me seal juba olime, siis pakkus peremees, et näitab meile, kuidas kogu protsess käib. Põll pandi ette, masin käima ning savi lõigati välja. Meie silme all valmis üks väike armas kausike. Põletamist me ära ei oodanud, see toimus ilmselt mitu päeva hiljem, siis kui teised vidinad ka valmis said. Olime äärmiselt rõõmsad ja tänulikud ning uurisime, kus täpsemalt nende toodangut osta saab. Enne lahkumist pakuti meile ka oma aia viina- ja viigimarju. Viigimarjad ei olnudki nii ägedad, kui me arvasime, sellised imalad ja vesised, aga lillad viimarjad olid väga mõnusad.

 Astusime vaikselt mööda tänavat edasi ja jõudsime nö turuplatsi, kus müüakse käsitööd, sh keraamikat. Kuna meil oli visiitkaart olemas, siis leidsime perenaise kohe üles. Piret soetas endale ühe ilusa vaasi.
Edasi liikusime ühe kloostrini, kuhu meid Piretiga ei lastud sisse, kuna meil ei olnud sobivaid riideid. Senikaua kui Karmo sees käis, vaatasime meie aias ringi ning pärast seda läksime maršutka peale, et tagasi Tbilisisse sõita.

Kirik kloostri juures

Kuna igatsus Musta mere järgi oli suur, siis uurisime hommikul hosteli perenaise käest, et kus Tbilisis ujuda saab. Selgus, et üsna populaarne ujumiskoht on Tbilisi meri ehk veehoidla. Linna tagasi jõudes otsustasime Tbilisi mere üles otsida, et ennast natukene jahutada. Sõitsime Varketili peatusesse ja üritasime kaardi abil hakkama saada. Kuna me ei teadnud kummale poole minna, siis usaldasime kõhutunnet ja läksime vales suunas. Peagi taipasin küsida teed ning selguski, et liigume täitsa vales suunas. Kuna Karmo liikus meist eespool, siis hüüdsime talle, et ta suunda muudaks ning hetkeks nagu tundus, et ta tulebki õiges suunas, aga järgmise nurga peal avastasime, et olime üksteist silmist kaotanud. Kuna me ennast sellest heidutada ei lasknud, siis liikusime edasi eesmärgi suunas.
Hosteli perenaine oli meile hommikul öelnud, et metroojaamast mere äärde on 15 minutit. Päris nii see ei olnud. Esmalt ekslesime mööda paneelelamute rajooni, tõmmates endale korralikult tähelepanu, hetkeks seiskus isegi liiklus ning me pidime karjamaale minema, et kohalike huvi natukene raugeks.

Lasnamägi?

Lõpuks jõudsime oodatud sihtkohta. Tbilisi meri on nagu suur kivine järv, ilma igasuguse infrata. Otsustasime ennast paika sättida sellises kohas, kus kõige vähem tähelepanu oleks. Vesi oli veidi jahe ning põhi kahtlane, aga vees sai ära käidud. Jäime ennast kuivatama kui nägime, et üks mees peseb järves oma pesu ja üsna kohe oli ta ka meie juures. Tegu oli pensionäriga, kes sai väga hästi aru, et me vene keelt hästi ei mõika ning seega tegi kõik meile puust ja punaseks ette. Härra on varem Tallinnas käinud, aga sellest hoolimata arvast ta, et me oleme Leedust. Rääkisime maast ja ilmast, kuniks ta tegi ettepaneku, et võiksime õhtul talle külla minna, kuna ta arvas, et me peaks ühel korralikul supral osalema. Ettepanek tundus kuidagi kummaline ning me vingerdasime ennast kuidagi sellest olukorrast välja. Lisaks olid meil kõhud tühjad ja oli aeg tagasi linna minna.

Volga on põhiline

Mõtlesime, et läheme jala tagasi, aga üsna pea avaldas Piret mõtte, et kui me esimest bussi näeme, siis hüppame selle peale, et jalavaeva kergendada. Piret sai oma mõtte valjusti välja öelda, kui tuli meie värske sõber Volgaga ning jäi tee äärde seisma, et meid peale võtta. Tegu oli tõelise härrasmehega, sest meile avati autouksed. Samal ajal jäi teisele poole teed seisma üks teine auto, kus sees istusid noormehed ning oleks pidanud filmima nende nägusid, kui nad nägid, millise valiku me tegime. Enne metroojaama tegi härra ühe autoremonditöökoja ees peatuse, kus oli samuti palju noormehi, kes tulid autole lähemale, et veenduda oma silmaga pildis, et härra autos istuvad kaks valget naist :) Meil oli jälle lõbu laialt.
Metroojaama ette jõudes avati meile autouks ning härra tegi kummalegi põsemusi ja soovis kõike head. Vot sellised mehed on Gruusias!
Kesklinna jõudes käisime söömas ja pärast seda läksime uusi peokingi otsima, sest tekkis plaan peole minna. Suure kappamise tulemusena leidsime kingad ja asusime hostelisse. Hostelis oli juba Karmo ootel ning selgus, et temagi oli mere äärde jõudnud.
Käisime kärmelt pesemas ja pärast seda pidime tegema tunnise uinaku, aga sellest sai uinak hommikuni. Seega taaskord ei jõudnud me peole :)