Õhus on tunda mägede lõhna

31.07.2013 ehk kolmapäev

Hommikul äratust ei olnud, aga suurest ärevusest ärkasime  kell üheksa, sest oli vaja üleliigsed asjad välja praakida ja vajalikud kokku pakkida. Pakkimine käis usinalt ning valmis see saigi. Küsisime veel hosteli perenaise käest, et kas võime oma kompsud seniks sinna jätta kuniks tagasi tuleme ja selgus, et neil on garaažis lausa ladu, kuhu oli kogunenud üsna palju kohvreid ja seljakotte. Perenaine ja peremees seletasid veel enne minekut, et me läheks maršutkaga nr 50, siis saame kohe "bussijaama". Asusime teele. Esiteks veeresime mööda jube järsku ja üles kaevatud tänavat alla, püüdes taaskord pilke. Järgmiseks tormasime suurte kottidega üle tänava otse bussijaama, kus oli tabloo saabuvatest bussidest. Maršutka nr 50 seal kirjas ei olnud ning selleks, et ikka veenduda, et oleme õiges kohas otsustasime küsida kohaliku vanatädi käest, et kas siit ikka läheb nr 50. Tädi vastas loomulikult jaatavalt ja jäime ootama. Olime juba mõnda aga oodanud kui märkasin, et see on kui ühesuunaline tänav ja ainult suured linnaliinibussid sõidavad sellel tänaval vastas suunas ning meie ootasime ju pisikest mikrobussi. Mõttelennu katkestas hosteli premees, kes sõitis meist mööda ja pidas kinni ning hüüdis, et me teisele poole teed läheks. Sai jälle üle kolme sõiduraja joostud ja asusime valima sobivat kohta, et maršutka kinni pidada. Kõndisime jupp maad ning viskasime näpu püsti, esimene ei pidanud nagu ka teine ei pidanud kinni. Selge, viga on meie suurtes seljakottides. Otsustasime siis metroo kasuks. Vantsisime mäest üles ja jõudsime metroojaama ette, kus tegime väikese puhkuse. Puhkuse ajal märkas Piret, et üks naine kõndis meist mööda ja kui meie poole vaatas, siis sõnus midagi ja lõi risti ette (ilmselt soovis meile siiski midagi head). Kobisime oma kottidega metroosse ja sealgi tuldi meiega vestlema. Üks naisterahvas tuli meie juurde ja küsis, et kuhu me läheme ja kui seletasime, et Kazbegile, siis lõi ta suurest õnnest käsi kokku ja soovis kõike head. Metroos avastasime, et see oli ikka kõige õigem liikumisviis, sest seal oli meile ja meie suurtele kottidele piisavalt ruumi.
Nö "bussijaam" asub Didube nimelises peatuses, mis asub maa peal, erinevalt teistest metroopeatustest. Läksime jaama sisse ning olime segaduses, sest ei teadnud kuhu suunas minna, kuna platvormilt tundus nagu oleksime turule sattunud. Võtsin nõuks küsida turvamehe käest, kes kutsus enda juurde nö "erapolitseiniku", kes nägi välja nagu kohalik Mait Metsamaa. "Erapolitseinik" juhatas meid välja turule, kus võttis meid üle üks vanamees, kes juhatas meid edasi turule, mille keskel olid mikrobussid. Ühesõnaga Didube juures asub turg, mille platsilt väljuvad maršutkad erinevatesse sihtkohtadesse. Koheselt juhatati meid Kazbeki maršutka juurde. Pilet kolmele maksis 40 lari, see sisaldas ka lisatasu Karmo koti eest. Meie kohad asusid viimases pingis. Kuna bussis oli veel vabu kohti ja bussid väljuvad siis, kui buss on täis, mitte siis, kui kell kukub, siis otsustasime hommikusööki ostma minna.
Leidsime ühe saiakeste poe, kust ostsime suure näljaga igast kraami kokku ja seda kõigest 2 lari eest. Lisaks ostsime veel õunu. Kuna buss oli endiselt poolenisti tühi, siis otsustasime hommikusöögi maha pidada keset platsi euroaluste otsas. Korkisime lahti õlled ja asusime sööma. Kõhud täis läksime bussi juurde, mis oli juba vaikselt täitumas. Mina vana laiskloom võtsin koha sisse, samal ajal kui Karmo ja Piret ostsid jäätist. Meeldejäävaima jäätisekogemuse saingi tollel päeval kui proovisin Pireti iirise-briketi-jäätist, mis on ilmselt Gruusia praim, teised jäätised jätsid üsna külmaks.

Lõpuks sai buss pakitud

Peagi sai buss inimestest ja asjadest täis ja sõit võis alata. Kuna valged olid tahapingile istuma pandud, siis armu neile ei antud. Buss oli täidetud kõik-võimaliku kraamiga nagu suur voolikurull, kotid, peegel ja muu kummaline kraam ning lisaks 18 inimest. Sellel bussil aknad lahti ei käinud ning tuli leppida selle õhuga, mis eest aknast tuli ning tõsiselt tundsin kaasa sellele kohalikule, kes pandi istuma tumbale. Boonuseks olid veel hüpekad, kitsas iste ja seda ümbritsev ruum.Umbes poolel teel tehti peatus ja seda otse turistilõksus, kus tädikesed müüsid kohalikku kraami. Õnneks oli seal ka koht, kus sai võtta külma vett, mis oli korralik jahutus. Pärast peatust toimusid mikropeatused ehk bussijuht peatus maja ees, andis signaali, pererahvas tuli tänavale ja võttis oma saadetise ja sõit jätkus. Ühesõnaga on maršutka ka kullerteenus. Kolm tundi oli sellest möödas kui olime Tbilisist teele asunud ning jõudnud Kazbeki külla. Buss jooksis rahvast tühjaks ning neid võtsid vastu kriiskavad naised, kes soovisid turistidele majutust pakkuda. Bussijuht ütles meile, et see on viimane peatus, aga kuna peegliga tädi maha ei läinud, siis ei läinud ka meie maha ja ootasime, et meid veel edasi viiakse, samas kui me ise ei teadnudki, kuhu minna. Sõitsime mäest üles, võtsime ühe noormehe peale ja viisime peegliga tädi ära. Sõitsime veel üles poole ja viisime noormehe ära, kes haaras kaasa ka vooliku. Kuna see oli bussijuhile viimane peatus, siis jäi ta meile küsivalt otsa vaatama, et mis siis edasi. Seletasime, et otsime Zurabit. Bussijuht mõtles ja palus meilt Zurabi numbrit ning selgus, et see number ei ole enam kasutusel ja siis lausus ta järgmist. "Ah te otsite seda Zurabit!? See Zurabi on juba 6-7 kuud surnud." Keegi oleks võinud meie nägusid filmida. Aga see voolikuga noormees teatas, et ta teab kus Zurabi pere elab ning juhatab meid sinna. Zurabi naine tuli välja ja nä
hes meie kotte sai ta kohe aru, mida me tahame. Ta võttis oma poja kaasa ja juhatas meid Gergeti küla viimase maja juurde, mis on nö mägardite hütt, mis on ameeriklaste raha eest korda tehtud. Kui ta kuulis, et oleme Eestist, siis ta oli hämmingus, sest alles olid ju ühed eestlased mäkke läinud. Koheselt tegime ka otsuse, et asume Kazbekile reede hommikul ja leppisime kokku, et soovime hobust ning gaasi.
Meie päralt oli terve suur maja ning ühe öö hind oli kõigest 25 lari. Viskasime oma kompsud maha, et minna alla Kazbeki külla süüa ostma.

Teel

Kazbeki külas päris marketeid ei ole, kuigi igal pool on sildid "mini market". "Mini market" on meie tavaline keldripood, kus enamasti on kõige hädapärasemad asjad müügil. Ostsime oma kraami kokku: riis, makaronid, tatar, kuivatatud aprikoosid, rosinad, imeliku maitsega nutella, 1 kg pähkelid (neid sõime ka viimasel reisi päeval) ja muid kummalisi asju.
Päeva lõpetasime ühes söögikohas, mis oli täpselt nagu söökla. Söök oli terve reisi jooksul kogetust kõige kehvem ning asja tegi lõbusamaks vaatepilt, kus kari noori tüdrukuid valas viina sisse nii, et silm ka ei pilkunud. Noorim neist oli kusagil 8-9 aastane!