Eesti saatkond ning muud vaatamisväärsused

30.07.2013 ehk teisipäev

Hommikul oli äratus 7.00, aga kuna me olime nii läbi, siis oli järgmine diskussioon:
Grete: "Piret, kas magame veel natuke?"
Piret: "Mh, võiks küll. Lükkad kella edasi?"
Grete: "Lükka sa, ma ei saa!"
Piret: "Miks sa siis ei saa?"
Grete: " Sest mul on silmad juba kinni!"
Ja nii me magasime veel pool tundi. Järgmise äratuse peale krapsasime üles ja asusime Eesti saatkonna poole teele, et kell 11 tagasi olla.
Lippasime metroojaama ning juba varajastel hommikutundidel, kui normaalsed grusiinid alles teist külge keeravad, saatis meid signaalide koor. Isegi metroos läks kohalike meel ärksamaks kui meid märgati. See meeletu tähelepanu oli ilmselt tingitud ka sellest, et väljas oli +27 kraadi sooja ning kohalike jaoks on see külm, aga meile tavaline soojemapoolne suvepäev ja seega riietuseks lühikesed püksid ja maika- ilmselgelt kohalike mõistes hullud. Kohalikud ise kannavad sellise ilmaga pikki pükse (enamasti teksaseid) ja pikkade varrukatega kampsunit või pusa ja enamasti on riietus musta värvi.
Tehnikaülikooli peatusesse jõudes tekkis koheselt probleem sellega, et kuhu edasi. Kuna grusiinid ei kasuta ladinatähestikku, vaid gruusia kirja, mis meenutab veidi araabia tähti, siis oli raskusi enda asukoha kindlaks tegemisega. Keerasime kaarti ühte ja teistpidi, jalutasime ühes ja teises suunas, kuniks insener hõikas, et teab kuhu me minema peame. Geograafina olin hämmingus. Liikusime saatkonna suunas ja peagi saime aru, et täitsa õiges suunas, sest osad tänavasildid on endiselt venekeelsed.

Eesti saatkonna hoone

Saatkond asub kõrgete müüride taga ning kella helistades tuli värava peale noormees, kes ei saanud midagi aru ja kutsus järgmise, kes rääkis meiega vene keeles. Selgus, et tööpäev algab kella 10st ja kui meil väga vaja, siis peaksime pool tundi ootama.
Seletasime oma puukeelega, et ei olnud tähtsat asja ja jahmerdasime, et tuleme hiljem tagasi- tegelikult ei läinud. Kahju oli, et lippe ei saanud, millega Kazbeki tipus lehvitada, aga kui tagantjärele mõelda, siis ei oleks nendega seal väga lehvitanud ka.
Kodu poole tagasi liikudes ostsime värskeid soojasid saiakesi ning ühe meloni, millega pidime pikniku pidama hakkama. Meloni ostu puhul oli naljakas see, et ühtegi hinda ei ole ning onu kaalus nii moe pärast ja vaatas otsa ning ütles hinnaks 2,5 lari :) Huvitav, kas valged said petta?
Metroos otsustasime, et läheme teises peatuses maha, mis kaardi järgi on hostelile lähemal. See otsus kiskus meid jälle seiklustesse.
Esimene probleem oli see, millest me hommikul ei õppinud. Raske oli ennast positsioneerida. Tänu venekeelsetele tänavasiltidele saime liikuma, signaalide koorid saatmas. Järgmine katsumus oli kuue realine maantee, millest tuli lihtsalt üle joosta. Ma ei jõudnud kõhklema hakatagi, kui nägin Piretit jooksmas. Mis mul muud üle jäi, kui päkkadele valu anda. Taaskord andsid autod signaali ja mitte vähe. Õnnelikult üle tee, liikusime enda arust hosteli poole ja sattusime järgmisesse olukorda. Kõndisime ühest bensukast mööda, kus jäime meestele silma. Kuna bensuka taga oli hüdroelektrijaam, siis jäime seda pildistama ja märkasime, et nii muuseas tehakse meist pilti ning eemal seisab auto, mille juht meid enda juurde kutsub. Järjekindlalt raputasin pead ja hüüdsin ei. Aga see teda ei kõigutanud ja ta hakkas meie kõrval sõitma ja kutsus üha uuesti ja uuesti. Leppisime Piretiga kokku, et ei tee temast välja ja ülekäigurajal läheme üle tee. Saatus mängis meile vingerpussi ja foori ilmus punane tuli. Läksime ärevaks, sest auto peatus ja see tüüp tuli autost välja ja palus peatuda. Mõtlesime, et avalik koht, mis ikka juhtuda saab ja jäime seisma. Tüüp tuli kohe uurima, et miks me seisma ei jäänud ja kust riigist me oleme. Seletasime, et meie sõber ootab ja peame kiiresti minema ning kui Eestit mainisime, siis ta mõtles korra ja ütles: "Ah jaa, Eesti, tean küll. Mul äripartner elab Eestis." Jaa jah, loomulikult me jäime uskuma. Ega pikka juttu enam ei olnudki, kui ta küsis, et kas ta võib õhtul meile helistada ja meid välja kutsuda. Vastasime jaatavalt, lootes, et Piret saab aru, mis plaan mul on, aga ega ta päriselt mu mõttele järele ei jõudnud. Ütlesime sellele tüübile, et meil pole telefoni kaasa, et andku ta oma number, küll me siis õhtul ise helistame. Andis oma numbri, aga ega ta päris rumal ka ei olnud ja nurus ikka meie numbrit ka. Ütlesin, et ok anname. Piret püüdlikult kirjutas ja hea, et peast seda ei mäleta, muidu oleks vist õige numbri kirja ka pannud. Palusin viimase numbri 3 vastu ära vahetada. Seega oleks ilus siin kohal vabandada selle inimese ees, kes sai 30. juuli õhtul kõne grusiinilt. Veel ära minnes lubasime, et helistame, aga seekord läks siis nii...
Mõlemad veel ähmi täis, avastasime, et oleme taaskord ummikus. Jäime toppama ning äkki märkasin, et mingi tüüp (edaspidi Alexander) tänava servas midagi hüüab. Mõtlesin, et mis seal siis ikka, eks tuleb talle natukene rõõmu pakkuda ja läksin küsima, et mis tänaval me oleme. Tuleb harjuda sellega, et kohalikud ei tea midagi tänavatest ja veel vähem teavad nad seda, kus nad ise asuvad. Kuna valgele naisele tuli abi osutada, siis pidas ta kinni taksojuhi, kes saatis ta pikalt kuna me temaga ei oleks nagunii kuhugi sõitnud.
Alexander uuris siis edasi, et kuhu me  minna tahame ja kui kaardi pealt näitasime, siis loomulikult ei saanud ta midagi aru. Lõpuks ütlesime, et Euroopa silla juurde. Selle peale palus ta meil autosse istuda ja lubas ära viia. Ok, tüüp tundus ohutu ja meie jalad väsinud ja samas Karmo ootas, siis miks ka mitte. Sõidu ajal uurisime, et millega ta tegeleb ja selgus, et ta on ühe Gruusia suurima õlletootja Zedazeni müügimees. Saunadest mööda sõites tuli meelde, et ta võiks meid seal maha visata, aga kuna ta oli nii viisakas, siis lubas hosteli ette ära visata. Hosteli ette jõudes oli ta juba nii julge, et küsis meie numbrit. Tegime sama nipi, mis eelmisega, et palusime tal enda oma anda, mis läks ka õnneks.
Olime juba üsna hädas, sest kell oli juba üle 11 ning ukse taga kella helistades ei tulnud keegi ukse vastu. Õnneks märkasime, et Karmo jalutab tänaval ning saime teada, et ta oli saanud oma asjad tuppa viia ning pererahvas ise oli turule läinud. Ei no tore, meie pikniku asjad sh šampa olid toas ju ja mul olid linnaplähvid ka jalas. Kuna grusiinid võivad meeletult aega veeta, siis ei jäänud neid ootama ja otsustasime olemasoleva varustusega ekskurssima minna. Esimene sihtmärk oli kirik, mis asub mäe otsas, botaanikaaia läheduses. Melon õlakotis, asusime teele. Üles minek tundus hullem kui ta tegelt oli. Aega ei võtnud, aga üsa ruttu jõudsime pärale. Minusugusele usuleigele ei pakkunud see kirik midagi erilist, pigem oli nauditav see vaade, mis ülevalt alla linnale avanes. Istusime puude vilus ja nautisime lihtsalt olemist. Järgmiseks plaanisime minna botaanikaaeda - ilma piletita loomulikult. Selleks pidime liikuma mööda nõlva ja õigel ajal taipama alla keerata. Liikudes puutusime kokku ka kohalike kaktustega, millele ma suutsin otsa astuda.

Stiilinäide

Botaanikaaed ei vääri päris seda nimetust, sest see on pigem nagu arboreetum- rohkelt puid. Ühe paviljoni juures tegime peatuse ja otsustasime maha pidada nö pikniku meloniga, mille olime üles kaasa vedanud. Kuna kogu meie varustus oli tuppa jäänud, siis sai lõikevahendiks metroo plastikust sõidukaart. Piret sai oma ülesandega hästi hakkama ning meie söönuks.

Gruusia Ema

Järgmine plaan oli jõuda Gruusia Emani. Selleks turnisime mööda nõlva üles, jõudes Gruusia peaministri Ivanishvili aia taha.  Sealt turnisime veel edasi ja jõudsime tänavale, mida mööda sai Gruusia Ema juurde ja sealt edasi kindlusesse. Gruusia Ema on skulptuur naisest, kelle käes on mõõk ja anum. Selle skulptuuri lugu on selline, et kui tuleb vaenlane, siis ema näitab mõõka ja kui tuleb sõber, siis valab ema veini.
Kindluses tiir peale tehtud liikusime alla, et sööma minna. All selgus, et olime kogu tiiru teinud kõigest 2 tunniga. Kuna Karmo oli juba linnale tiiru peale teinud, siis meelitas ta meid Tbilisi uhkeima kiriku juurde, kus pidi miski söögikoht olema. Söögikoha suhtes saime tünga, sest see oli kohvik. Kuna olime juba sinna vantsinud, siis otsustasime sisse ka kiigata. Hämmastav oli see, et kohalikud tulevad kirikust ja nii kui uksest välja saavad, siis teevad jultunult valgest naisest pilti. Kiikasime veel ühest uksest sisse ja sealt tabas meid üks kohalik naine, kes palus meil endiga kaasa tulla. Naisterahvas rääkis kiriku ajaloost, viis ühe kiriku renoveerimist vaatama ja palus meil küünlad tema tütarde vms süüdata.
Kirikust välja, algas jaht söögikohtadele. Oma tagumikud istutasime maha "Kirsiaias". Pärast seda töllerdasime veel linna peal ja läksime hostelisse asjatama.

Tbilisi Sameba Cathedral

Kuna järgmisel päeval oli plaan Kazbeki külla sõita, siis oli patside punumise aeg. Istutasime ennast palkonile. Seltsi tulid pakkuma kaks tüüpi. Selgus, et üks oli omaniku poeg ja teine tema sõber, kes just oli Kazbekilt tulnud. Sõber uuris, et mis plaanid meil on ja kui kuulis, et me ilma giidita sinna plaanime minna, siis pidas meid hulludeks.
Kui patsid valmis said, siis jõime šampat, tegime plaane ja lobisesime.