Kalevipoja VI Uisumaraton ehk lugu sellest, kui stardinumbriks satub 13

Põlise läänlasena ei oska ma suusatada, aga selle eest olen lapsest saati uiskudega ukerdanud igal võimalikul jäätunud veekogul. Siiani ajab vaikselt itsitama, kui lapsepõlves olid kõik talvised päevad sisustatud 2x4 meetrisel jäälaigul või võsastunud kraavil (isegi mu ema tundis sellest kraavist rõõmu) või need vähesed korrad merel ning kõik need korrad olid meeletult mõnusad.
Kuna tänavune talv oli jääga helde ja meie vanematekodu juures olev tiik sai ka puhtaks tehtud, siis tuligi idee, võtta osa Kalevipoja Uisumaratonist. Olgu siinkohal mainitud, et vanematekodus asuv tiik on umbes 10x10 meetrine lapikene, mille keskel on veel saar, seega, ega sealgi pikalt sõita saa, ilma, et pea ringi ei hakkaks käima.
Et päris uisapäisa ei läheks kohe 30 km sõitma, siis sai esimeseks uisumaratoniks hoopis Mulgi Uisumaraton, kuhu meelitasin endaga kaasa ka Grete R., kes tänu ma ei tea, millisele jumalae, ei löö risti ette ühelegi pakkumisele. Registreerisin ennast ja Grete R. Mulgi maratoni 10 km distantsile ning Grete sai esimest korda usikudele päev enne maratoni. Tsolgo järvel tundus, et saab hakkama küll.Olgu öeldud, et matkauiske nägin esimest korda alles Viljandis, seega olid meie valikus ainult ilu-uisud.
Mulgi maraoni läbisime rahulikult ning finišis oli mõlemal esimene küsimus, et nii lühikene oligi? Ja see saigi määravaks, miks otsustasin Kalevipoja maratonil läbida 30 km. Kuna Grete R. läks veebruari laguses tagasi Poola, siis ei leidnud ma ka kedagi teist, kes oleks nõus maratonile tulema. Registreerimisega viivitasin kuni viimase hetkeni, sest Saadjärve maraton jäi kehvade olude tõttu ära. 26. veebruaril tehti korraldajate poolt otsus, et maraton toimub. Regasin ennast kohe 30 km ära, ilma, et oleks kordagi kahelnud. Mida lähemale maraton hakkas tulema, seda enam hakkasin mõtlema, et täitsa tavaline mina, ise pole alates Mulgi maratonist uiske alla pannud ja nüüd mõtleb, et teeb selle 30 km ära. Samas lohutasin ennast sellega, et jooksmas ja suustamas olen viimase kuu jooksul üsna agaralt käinud, seega võhmaga ei tohiks probleeme tekkida.
Laupäeva hommikul ärkasin üles ja panin Kasepää poole uhama. Kohale jõudes oli rahvast üsna vähe, aga sellest olin juba teadlik. Läksin registratuuri oma numbrit võtma ning kui ütlesin oma nime ja distantsi, siis ütles neiu teisel pool lauda: "Ahah, number 13!" Ma ei osanud sellel hetk midagi mõelda, võtsin oma asjad ja läksin autosse numbreid külge kinnitama. Hetkel kui panin kiipi jala ümbere ja silmasin number 13, siis hakkasin mõtlema, et pagan, ongi number 13.
Umbes 30 minutit oli stardini, kui läksin telki uiske vahetama, et jääd proovida. Telgis olid muidugi proffid, kes tõmbasid omale kiiruiske jalga, mind ajas see situatsioon vägisi naerma, kus ühes telgis istuvad proffid ja üks ullike Grete koos oma päevi näinud ilu-uiskudega.
Rajale minnes ehmatasin korralikult ära, esiteks oli jää minu uiskude jaoks üsna konarlik ning mitmes kohas olid praod, millest astusin rahulikult üle. Samas, rahustasin ennast sellega, et ma ei tulnud aja peale sõitma, vaid proovima seda, kas suudab 30 km vastu pidada. Samal ajal, kui jääl ukerdasin, sõitsid teised võistlejad minust mööda ja siis tõdesin, et ma pole võistlusele ikka päris õige varustusega tulnud, kuna kõigil olid matkauisud all.
Sõitsin stardi poole ja märkasin tuttavaid nägusid. Heli ja Raido olid ka kohale jõudnud ning Heli esimene küsimus oli: "Noh, oled vist palju trenni teinud, et juba 30 km distantsile pürid?" Mis ma oskasin vastata: "No, Viljandi 10 km tundus kuidagi liiga lühikene." Raido juhtis ka kohe tähelepanu sellele, et ma olen ainuke, kes ilu-uiskudega sõitma tuleb. Mis seal ikka, tuleb ära proovida.
Peagi tuli starti minna ja kuna pikka otsa olid sõitma tulnud proffid, siis otsustasin täitsa taha hoida, et rahulikult oma ukerdamist alustada. Enne starti tuli minu kõrvale üks naisterahavas, kes kohe pööras tähelepanu minu varustuse valikule ja tõdes, et ta küll Mulgi maratonil läbis 10 km ilu-uiskudel, siis 30 km ei julenud ikka nendega läbi sõita ja valis matkauisud. Ise nimetas ta ennast koduperenaiseks, kes tuli rada lihtsalt läbi sõitma :) Kuna ta unustas ennast minuga rääkima, siis paugu kõlades tuli tal meelde, et unustas paelad kinni siduda. Soovisin talle head sõitu ja hakkasin vaikselt eesmärgi suunas liikuma. Umbes 500 meetri pärast püüdis ta mu kinni ja vuhises mööda.
Esimese ringi lõpetades märkas kommentaator mind ning tutvustas publikule, et tegu on Läänemaa neiuga, mille peale hakkasin kohe eriliselt ukerdama, aga sellest hoolimata, liikusin endiselt eesmärgi poole. Pärast 2. ringi möödusin ühest kalamehest, kes küsis, et kuhu Läänemaa neiu tõttab? Ilmselt oli ta enne kommentaatori kommentaare kuulnud. Vastasin, et ikka finišhi poole.
Kolmandat ringi lõpetades küsis üks naine raja äärest, et mitmes mul läheb ja kui ütlesin, et alustan 4. ringi, siis soovis edu ja ütles, et hoiab mulle pöialt, see tegi meelele head :). Kui siiani oli kõik hästi, siis 4. ringil hakkasin tundma, et vasaku jala uisk hakkab kuidagi ära vajuma ja ei hoia jalga enam hästi, jäin seisma, et paelu kohendada ning tõmbasin jõuga ühe paela puruks, mille kiiresti uuesti kokku sidusin ja veidi lühemalt kinni sidusin.  Üsna pärast seda tundsin, et mõlemad uisud hakkavad ära vajuma. Kuna üks pael juba katkes, siis ei julenud neid rohkem puutuda ja otsustasin hoo maha võtta ja vaikselt edasi liikuda. Kuna uisud hakkasid ära vajuma, siis tulid ka esimesed kukkumised. Tegin otsuse, et pooleli ma ei jäta, aga viimase ringi võtan väga rahulikult, peasi, et ikka lõpuni teeks.
Selleks ajaks, kui pidin alustama 6. ringiga, oli rahvas juba stardis valmis, et alustada 10 km sõiduga. Kuna uisud olid ära vajunud, siis ei tulnud pidurdamine enam välja ja viskasin enda tagumiku peale. Ajasin ennast püsti ja jäin ootama uut starti, et mitte jalgu jääda värsketele võistlejatele. Samal ajal jäin silma ühele mehele, kes oli juba 30 km läbinud ning ilmselt mind varem möödasõidul näinud. Ta tuli mu juurde ja küsis imestunult, et kas ma lähen 10 km ka veel sõitma, sest ta oli mind pikal rajal näinud. Seletasin, et teen alles oma pikka sõitu, mille peale ta ütles lohutavalt, et pole hullu, ma olevat niigi tubli, et ilu-uiskudega nii pikka maad ja kehva jääd oli sõitma tulnud :) Jälle läks meel heaks.
6. ringi alustades jäin kohe maha kõigist neist, kes olid just alustanud. Tihedaks muutusid ka kukkumised, sest uisud ei sõitnud enam selles suunas, kuhu ma neid suunasin. Umbes poole peal mõtlesin, et nii ma viimast ringi ei läbi, kuna ma sain sisuliselt hoogu lükata ühe jalaga ja edasi liuedla kaks jalga koos. Ilmselt kõrvaltvaatajatele jäi mulje, nagu ma oleks täiesti esimest korda uiskudel. Ja sellele järgnes jälle üks kukkumine. Kuna ma olin juba nii abitus olukorras, siis aitas üks naine mind püsti, kes läbis matkadistantsi ning lausus jälle paar lohutavat sõna :) Liikusin võiduka katkestajana finišhi poole. Nii kui ületasin joone, olin jälle seliti, õnneks olid Heli ja Raido lähedal, kes mind püsti aitasid. Ma ei osanud enam muud teha, kui südamest kogu selle olukorra peale naerda. Ise tundsin, et energiat oli veel küll, oleks kasvõi 7 ringi veel sõitnud, kui oleks ainult uisud terved olnud. Mõtiskluse ajal tulid korraldajad minu juurde, riputasid medali kaela ja võtsid kiibi ning ma ei jõudnudki öelda, et pole kõike seda ära teeninud, kuna olen katkestaja. Aga jäi nii nagu jäi, peamine oli see, et saaks telki ja uisud jalast.
Telgis oli taaskord see mees, kes mind 10 km stardis lohutas. Küsis, et kas sain tehtud ja kui ütlesin, et 1 ring jäi sõitmata, siis ütles jälle lohutuseks, et pole hullu. Seletasin, et uisud vajusid ära, mille peale ta võttis mu uisud, et vajunud kanda vaadata ja märkas, et asi oli hoopis milleski muus, nimelt oli mu saabas talla küljest lahti tulnud ja sellepärast uisutera ei allunudki sellele, mis ma teha tahtsin. Ütlesin, et järgmine aasta olen targem ja tulen ka matkauiskudega, mille peale sain kiire koolituse selle kohta, mida uiske ostes jälgima pean. Samal hetkel astus sisse ka see naine, kes mulle palavalt pöialt oli hoidnud ning uuris, et kas sain tehtud. Rääkisin loo ära ja ütles, et pole hullu, tal olevat ka see esimene maraton olnud :) Palus ainult, et ma selle õnnetuse pärast uiske nurka ei viskaks ja järgmine aasta ka ikka osaleks.
Rajal olles mõtlesin, et kui ma pooleli jätan, siis olen ilmselt pärast enda peale tige, aga ilmselt oli otsus ikka nii õige, et sisimas olin iseendaga lepituse leidnud ja asusin rõõmsalt suppi sööma ja mõnusalt magusat teed nautima.
Gretele kohaselt on sellel lool ka puänt. Kuni tänase lõunani mõtlesin, et olingi katkestaja. Umbes kella 16.00 ajal mõtlesin, et vaatan siis, mis mu aeg oli ja enda imestuseks avastasin, et olin kõik ringid läbi sõitnud. Ilmselt olin ringe valesti lugenud :D
Mis ma kogu sellest loost õppisin? Endiselt olen veendunud, et uisutamine on lihtsam kui jooksmine ja suusatamine. Kindlasti ei proovi ma enam nii pikka distantsi läbida päevi näinud ilu-uiskudega, aga kindlasti ei jäänud see viimaseks korraks osaleda uisumaratonil.Ja järgmistel kordadel loodan, et stardinumbriks ei satu number 13, mille kaela võin ajada paelte katkemise ja uiskude lagunemise :)

Pilt on tehtud 10 km stardis, kui läksin oma viimast, minu enda meelest eelviimast, ringi sõitma. Piret juhtis tähelepanu sellele, et isegi tema võhiklik silm ütleb, et uisud on üsna lääpas :)