17.01.2017 ehk teisipäev

Pidime magama nii kaua kui jaksame, kuid umbes 5.30 läks moslemitel palvus lahti ning terve linn rõkkas kutsest. Porisesin pahuralt, sest minu uni oli taaskord rikutud.

Päris üles ärkasime kella 8 ajal. Hommikusöögiks olid eelmisel õhtul ostetud puuviljad. Nüüd ma tundsin küll, et ei suuda enam ühtegi mangotükki ka suhu pista. Päeva päästsid ploomid, mis küll pisut toored olid, kuid tõid vaheldust meie mango-ananassi-rutiini.

Linn minnes oli meil mitu asja vaja korda ajada. Esiteks oli vaja leida postkast, siis tahtsime veel päris kohvi kusagil juua ning seejärel pisut ostelda.

Esimese asjana otsisime üles postkontori, kuhu meid sisse ei tahetud lasta, kuna ukse ees seisis automaadiga mees. Meid suunati teise ukse juurde, kust me sisse ei pidanudki astuma, sest postkast oli ka ukse sees. Tõenäoliselt oleksime pidanud jälle läbima karmi kadalipu, sest skänner ja turvavärav paistsid juba õue kätte.

Järgmine ülesanne oli siis hea kohviku leidmine. Grete usaldas kaardilugemise minu hooleks ning loomulikult kõndisime me täiesti vastupidises suunas. Lugesin Gretele tänavanimesid ette, millest üle peame minema ning järgmine hetk, sain Gretelt noomiva märkuse, kehva kaarilugemise osas. Siit moraal, ära mitte kunagi usalda geograafi kaarti lugema :) 180 kraadine kannapööre ning juba paistiski Java House, mida Lonelys kiideti.

Kohvikust sisse astudes tuli tõdeda, et tegu on tõesti päris kohvikuga. Tellisime suured kohvid ja croissantid. Nii mõnus. Näha oli, et tegu on väga populaarse kohaga, sest lauad olid suures osas hõivatud. Keenia mõistes oli vist pisut kallim koht ka, kuid Euroopaga võrreldes, vaat, et isegi paremad hinnad kui Tallinnas.

Pärast kosutavat kohvi läksime käsitööturule. Ootused olid pisut suuremad, kui see mida me lõpuks nägime. Esiteks oli väike hulk putkasid mahutatud väga väikesele pinnale. Õues oli umbes kaheksa kohta, kus müüdi nii maale, puitu kui ka ehteid. Kvaliteet oli taaskord kohutav. Kuid siiski, suutis Grete leida ühe suure maali, mille eest esialgu küsiti 180 eurot, kuid lõpuks sai Grete selle 60 euroga. Nagu maast leitud.

Ma olen teadagi, raske juhtum. Asja, mis mulle meeldiks, on väga raske leida. Lasin erinevates putkades mitu hunnikut maale ümber tõsta, kuid ükski polnud piisavalt hea, et kaubaks läheks. Mul oli vaimusilmas pilt, mida ma tahan ning üks maal oli sellele väga lähedal, kuid seal oli suur veekahjustuse laik ning seetõttu jätsin ka selle ostmata.

Püüdsime ka ridikülide osas kaubelda, kuid siin ei saavutanud soovitus tulemust ja nii me lahkusime.

Kesklinnast liikusime Maasai Mara käsitööturule. Suutsime kaarti jälle pisut valesti lugeda ning jooksime üle nelja sõidurea, et teisele poole tänavat saada. Isegi kohalikud vaatasid meid kummaliselt. Loll pea on ihu nuhtluseks :D

Ekslesime pisut ringi ja lõbustasime ennast sellega, et käisime poodides, kus müüdi vannitoa keraamilisi plaate. Gretel tekkis mõte, et ostab oma vastvalmivasse sauna paar keraamilist plaati. Kahjuks sobivaid mõõte polnud ning lõpuks pidime ikka Maasai Maara kaubaga leppima.

Tegelikult ekslesime me sel põhjusel, et me ei osanud oodata sellist turgu nagu meie ees lõpuks avanes. Ja ega me vist olekski seda leidnud, kui üks mees poleks ennast meile külge pookinud. Ta lubas viia meid turule ning eks tal oli ka väike tagamõte, pisut meie pealt teenida. 

Turg oli siis selline, et keset metsa ja "pürgimäge", olid kohalikud laotanud oma kauba. Jõukamatel olid isegi varjualused. 

Esiteks olin ma nii häiritud sellest prügist, mis igal sammul talla alla jäi. Teiseks ajas mind see mees närvi, kes püüdis meid vedada parimate kaubitsejate juurde. Mul polnud jälle südant, et kurja häält teha. Selle eest hoolitses taaskord Grete. Kui nüüd on jäänud mulje, et Grete on üks kuri tüdruk, siis tegelikult nii ei ole. Keegi peab ju meie eest kuidagi seisma ja kahjuks mina see ei ole :) 

Tüütust turusaatjast saime lahti ning nüüd võisime rahulikult keskenduda selle, mis meeldis, mitte sellele, mis vägisi pidi meile meeldima ja sobima. 

Kõige toredama tädi käest ostsime hunniku salle, mistõttu saime korraliku discount´i. Mulle oli Mombasast silma jäänud üks seelik ning kange tahtmine oli leida sarnane. Ja oh üllatust, seelikud, ja oi kui palju erinevaid variante. Lasin terve kuhja jälle pea peale pöörata ning kui hinda kuulsin, siis lõi minus ka ärinaise hing välja. Esialgu öeldi hinnaks 25 euri. Ma ei olnud sellega nõus, sest kvaliteet jättis tõsiselt soovida. Naljakas on see, et kui hinda liiga palju alla küsida, siis hakkavad kaubitsejad sosistama ning muutuvad eriti familiaarseteks. Püüdsin mehele selgeks teha, et üle 8 euri ma selle eest ei maksa. Kui tahab oma kaubast lahti saada, siis leppigu minu hinnaga. Esialgu ei leppinud. Ega see seelik mulle nii suurt muljet ka ei avaldanud ning suure südamerahuga astusin minema. Me juba teadsime seda trikki, et kui minema kõndida, siis jooksevad nad lõpuks ikka järgi ja annavad selle hinnaga, millega ollakse nõus ära ostma. Ja nii oligi. Tuleb tunnistada, et päris 8 euroga ma seda seelikud kätte ei saanud, 10 tuli ikka välja käia. Ikkagi parem kui 25.

Järgmine proovikivi, käekotid. Meile mõlemale hakkasid meeldima ühed käekotid, mida müüs üks mees. Ka siin saime 13 euri alla. Pole paha, hakka või uskuma, et ma isegi olen mingisugused äritsemise geenid pärinud.

Turul kaubitsemine hakkas vaikselt ära viskama ning suundusime kesklinna tagasi. Kell oli ka alles vähe, seega tuli tegevust leida. 

Meil oli endiselt hingel üks asi, mis polnud terve reisi jooksul lahendust leidnud ehk kleidiost. Olime ju esimesel päeval kokku leppinud, et Keenias teeme patsid ja ostame uued kleidid. 

Töllerdasime ühest urkast teise. Justnimelt urkast. Ega neil selliseid kaubamajasid ei ole nagu meil. Pigem näevad nende poed välja sellised pisikesed boksid, kus igaüks müüb oma kaupa. Tavaliselt on ühel korrusel boksid üksteise otsa kuhjatud ning üsna raske on eristada, kes mida müüb. Veel veidram oli see, et igat asja oli üldjuhul ainult üks number. Korra mul tekkis isegi kahtlus, et äkki nad müüvad humanitaarabi uue kauba pähe. 

Astusime ka Bata kingapoest läbi, lootuses leida ägedaid jalatseid soodsa hinnaga. Pärast teist külastust tuli tõdeda, et kõik meie viimase viie hooaja kaup on Keeniasse saadetud. Ühtegi normaalset asja seal küll müügis ei olnud, veel vähem midagi naturaalsest nahast. Kuid hinnad olid soodsad.

Kell oli juba lõunasse tiksunud ning kõhud olid päris tühjad. Otsisime ühe Itaalia restorani, et pitsat süüa. Olime vist väga nooblisse kohta sattunud, sest sisse muud moodi ei pääsenud, kui tuli turvaväravad läbida ning kõik kotihunnikud tuli ette näidata. Aga asi oli seda väärt, sest pitsa oli seal tõesti head.

Pärast lõunat jätkasime kleidijahiga. Üsna meie ööbimiskoha lähedal oli mitu punkrit, kus müüdi kleite. Kui ma siiani vahtisin asju üsna tuima näoga, siis nüüd jäi pilk ühele kleidile. Ka müüja tabas selle pilgu ning pakkus lahkelt, et äkki ma prooviksin seda selga. Kui kleidi selga sain, siis kogunes terve hulk rahvast mu ümber ning hakkas kiitma, sh Grete. Küsisin siis hinda ning mul jäi suu lahti, kui kuulsin, et selle eest tuleb 30 euri ära anda. Ma hakkasin  kõva häälega naerma, mispeale proua ei saanud aru, mis mul viga on. Ütlesin, et kas ta teeb nalja. 30 euri kleidi eest, mis on mannekeeni peal seisnud ja pisut määrdunud. Ütlesin, et üle 10 euri ma selle eest ei maksa. Tädi läks selle jutu peale päris tigedaks. Kutsus kõrvale ja hakkas vaikselt kõrva sosistama, et kui hinnalised need kleidid on jne. Ma saatsin ta kuu peale ja ütlesin, et kui 10 eest ei saa, siis las jääb see kleit sinna lae alla edasi rippuma. Olin juba minema marssimas, kui kuulsin, et 12 eest annab ta selle ära. Mis sai mul selle vastu olla :D

Grete kleiti ei pidanud ka kaugelt otsima, sest kõrval ruumis oli suur saal, kus rippus terve hunnik kleite seinal. Nüüd oli Grete kord, pöörata hunnikud pahupidi. Küll ta proovis ühte ja siis teist. Kõik tädid olid kogunenud Grete ümber ja kiitsid iga järgmist kleiti aina paremaks. See oli vist nende müügistrateegia, hulgakesi kiita. Ajal, kui Grete kleite proovis, uurisin, et kus neid toodetakse. Sain üsna ootamatu vastuse, et Tais. Seda enam leidsin, et 30 eurot nende eest on ikka liig, mis liig. Lõpuks sai ka Grete oma kleidi kätte.

Rahad peaaegu, et otsas, läksime korterisse. 

Õhtul pidi Grete lahkuma, et otse Keeniast Kuubale sõita. Seega tuli asjad nüüd nii pakkida, et kõik mis Grete jaoks ei olnud vajalik, saaks minu kotti. Asjad koos, heitis Grete magama ning ma läksin linna tagasi, et koju Tuskerit osta.

Kappasin mööda linna ringi ja harjutasin homseks päevaks. Tegin täiesti kivistunud näo ette ja ei loonud ühtegi silmsidet, sest nii on kõige lihtsam viis, vältida tüütuid musti.

Tuleb tunnistada, et toidupoe leidmine osutus oodatust keerulisemaks. Tervelt tunni, olin mööda linna ringi tormanud ja mitte ühtegi toidupoodi. Hakkasin juba nukralt tagasi kõndima, kui ühel kõrvaltänaval märkasin Tuskys´t. 

Poodi sisendes ei leidnud ma õlut ega muud alkoholi, seega tuli leppida tee ja kohaliku šokolaadiga. Kauba sortimendiga on seal sama nirud lood kui Kuubal. Letid on üsna hõredad ja mis kõige kummalisem, oli valida kahe erineva šokolaaditootja vahel. Esimese kaubamärgi puhul vajus mul suu lahti, sest see oli toodetud Poolas. No mida veel? Võtsin kätevärinaga teise tootja ette ja õnneks oli kohalik kraam, küll oluliselt kallim, aga siiski. Poolas toodetud šokolaadiga oleks muidugi eriti kentsakas koju tulla :D 

Kappasin korterisse tagasi. Grete oli juba valmis ja ootel.

Võtsime ta kotid ja liikusime kesklinna poole, et koos viimane kohv juua.

Kesklinna jõudes kuulsime hullu kisa. Kusagil röökis üks naine nagu jaksas. Pisut kõhedaks tegi küll, kuid me ei süvenenud asjasse ja liikusime sihtmärgi poole.

Kohvikus võtsime oma reisi kokku ja andsime hindeks 5.

Kella 8 ajal hakkasime vaikselt liikuma, et leida Gretele takso. Kuna Gretel oli 10 šhillingut, siis tuli leida takso, mis selle raha eest ta ära viiks. Pikalt ei pidanud otsima, sest juba teine juht oli sellega nõus. Kallistasin Gretet ja soovisin head reisi ning ägedat taaskohtumist Eestis.

Ma ei hakanud taksoga jändama ning otsustasin Grete keelust hoolimata, jala korterisse minna.

Tegin oma kivinäo ette ja vahtisin tühjusesse. Paar tüüpi üritasid mulle kohta matatus maha ärida, kuid ma ei teinud sellest välja ja kõndisin väga enesekindlal moel edasi.

Ilma ühegi ebameeldiva juhtumita jõudsin korterisse. Enne tuppa minekut koputasin Isaacki uksele ja küsisin, et kas ma võin järgmine päev oma asjad elutuppa jätta, kui teefarmi lähen. Isaackil polnud selle vastu midagi.

Enne magama minekut kirjutasin päevikut ning lahendasin ristsõnu. Uni pärast kahte kohvi ühe päeva jooksul, ei tahtnud kohe kuidagi tulla.

Umbes kella kaheteistkümne ajal ma siiski kustusin.