08.01.2017 ehk pühapäev

Ärkasime selle peale, et väljas tõmmati genekas tööle. Pakkisime oma päevased asjad kokku ning sättisime ennast sööma. Kui ma veel telgis kohmerdasin, siis Grete rääkis väljas ühe telklaagri töötajaga juttu. Kutt oli küsinud, et kuidas me magasine ning Grete rääkis meie öistest seiklustest. Selle peale hakkas too naerma ja ütles, et taskulambiga oli meie telgi juures turvamees, kes loomi eemale peletas :D Ja ilmselt oli keegi pimeduses telgiga eksinud ja valgust nähes, saanud aru, et rabistab vale ukse taga. Meil paluti järgmine öö stressivabalt veeta :)

Jess, hommikusöögiks olid pannkoogid ja röstsai. Lisaks sai kakod teha. Lõpuks midagi head. Sõime kõhud täis ning läksime auto juurde. Ka Peter küsis, et kuidas meie öö oli. Rääkisime talle oma loo ära ja ta hakkas südamest naerma. See oli vist esimene kord, kui ma nägin, et keenialane naerab. Nad naeravad ja naertavad väga harva. 

Peter lubas tuleval ööl vihuti meid kollitama tulla :)

Pargi territooriumile jõudes võtsid meid juba vanad head tuttavad gasellid, gnuud, sebrad ja kaelkirjakud vastu. Tegime ka mitmeid põikeid elevantide juurde ning sealt edasi keskendusime kaslastele. Esimestena tabasime emalõvid koos poegadega, kes ilmselt põõnasid pärast viljakat jahti. Loomalapsed on täpselt nagu inimlapsed. Kõige noorem lõvilaps ei tahtnud kuidagi magada. Vahtis oma suurte silmadega meie poole ja vahetas mitu korda oma magamiskohta. Inimlastele on päevane magamine samasugune piin nagu loomalastele.

Lõvide juurest suundusime edasi leopardi juurde ning enne kui kohale jõudsime, nägime taas haruldast nähtust ehk servalit, kes jahti pidas.

Leopardi nägemisega läks pisut nihu, sest sinna oli koondunud väga palju autosid ja leopard ise askeldas tihedas põõsas, mille kohta Peter ütles, et see on leopardi kontor. Loomulikult nägi Peter leopardi pidevalt, kui meil ei jäänud kuidagi silm looma pealmpidama. Lõpuks, enne kui leopard lahkus, nägime teda vilksamisi. Sellest oli kahju, sest rohkem leoparde meil ei õnnestunud selle reisi jooksul näha. 

Martin rääkis meile, et Leopard on tema hüüdnimi, sest kui ta laps oli, siis tulid tal mingisugusest haigusest tumedad täpid kehale ja pärast seda kutsuvad vanemad teda Leopardiks. 

Sõitsime veel pisut ringi ja lootsime, et äkki leiame ka ise mõne looma. Päris mitmel korral tekitasime Peteris elevust, väitega, nagu me näeks kedagi. Üldiselt olid need gasellid, kes põõsas askeldasid ning meiesugused pimedada pidasime neid kaslasteks :) Vähemalt sai Peter jälle pisut itsitada.

Ühel hetkel tahtis Peter suitsu teha ning lagedal väljal lubas meil autost välja minna ning ütles, et kui me vetsu tahame minna, siis peame välja valima ühe põõsa. Me vetsu ei tahtnud, küll aga tahtsime, et Martin teeks video, kui auto sõidab ja meie kapotil istume. Peter oli sellega päri. Istusime kapotile ja samal hetkel märkasime, et teine turistide punt on samuti põõsaste vahele lastud ning esimese asjana hakkas silma üks valge tagumik, mis meie poole püsti oli. Peter ja Martin seda ei märganud ning nad ei saanud aru, miks üks aeglane autosõit meile nii palju nalja teeb. Kahjuks seda videot ei saa üles panna, sest Gretel varastati hiljem Kuubal telefon ära ning sellega koos kaotasime oma ohtra video- ja pildipanga. Seega jääb videokokkuvõte Keeniast ära.

Kuna me ise ühtegi haruldast looma ei märganud, siis kutsuti meid gepardit vaatama, kes põõsas pikutas ja siis veel teist lõviperet.

Lõuna oli lähenemas ning me suundusime vaikselt Keenia ja Tansaania piiri äärde. Looduses tähistab seda Mara River. See jõgi on elupaigaks niiluse krokodillidele, mis on suurimad Aafrikas. Nad passivad jões ja ootavad kuniks mõni loom tuleb sinna jooma, et siis see alla kugistada. Rände ajal pidi krokodillidel pidu olema, sest paljud loomad sh sebra, mis on krokodillidele delikatessiks, peavad läbi jõe minema, et Tansaania savannialadele pääseda. Isegi kaugelt vaadates olid need pirakad reptiilid. Tegime jälle oma lolli nalja ja küsisime, et kas nüüd võib välja minna. Peter taaskord hullunult: "Nooo, noo, of course not, it´s toooo dangerous!" :D Proovida ju võis.

Pisut edasi sõites nägime hulgaliselt jõehobusid, kes vees mõnulesid. Jõhkrad morsad ikka. Tegime veel katset välja küsida, kuid ikka ei lubatud.

Autost lubati välja alles 15 min hiljem, kui olime jõudnud lagedale alale, mida ilmestasid üksikud akaatsiad. Iga akaatsia all oli auto ja turistide punt, kes pikniku pidasid. Me valisime endale ka ühe puu välja, mille all me pausi tegemine. Nüüd ütles Peter, et me võime teha mida tahame, kasvõi ronida auto katusele. Seda me ka tegime, sest lubati ju :D

Lõunaks oli igale ühele kaasa pakitud kotike lõunaga. Peter asetas masaide rätiku maha ning saime oma lõunaga alustada. Kotti oli pakitud üks väga hea võileib, kanakoid, õun, banaan ja mahl. Meil oli mõnus, kuid ühel kotkal mitte, sest meie akaatsia otsas oli tema pesa ning ta ei saanud sinna meie hirmus tulla. Väga pikalt ei lasknud tal piinelda, sest tuli safariga jätkata.

Sõitsime veel paar tundi ringi ja otsisime erinevaid loomi. Kella viieks olime tagasi telklaagris. Panime oma rippkiiged uuesti püsti ja lugesime raamatuid. Ühel hetkel tuli Martin, kes tegi ettepaneku jalutama minna. Miks mitte, sest ega me külas väga palju ei olnud käinud.

Küla on üsna väike või siis on majad nii hõredalt, et suure küla muljet ei tekkinud. Igal pool vedels prügi ning kõik kohad on passivaid masaisid täis. Üks tuli meile ütlema, et me väga kaugele ei läheks, sest loomad võivad meile ohtlikud olla. Selle peale Martin hakkas loomulikult põdema ja pidevalt tegi ettepaneku tagasi liikuda, kuid meid huvitas, mis edasi tuleb. Tegelikult oli tagapool veel maju, mille ümber olid vahelduva eduga põõsastikud ja suured künkad suurte urgudega. Martin endiselt põdes. Tagasi hakkasime liikuma alles siis, kui pealetükkivad lapsed meid karjakesi piirama hakkasid.

Safarilt tagasi jõudes olime Peterile rääkinud oma murest, et tahame järgmine õhtu Mombasa rongile minna ning äkki ta saaks meile piletid ära broneerida. Kui jalutuskäigult tagasi jõudsime, tuli Peter pisut mureliku näoga meie juurde ja ütles, et hommikune safari tuleb ära jätta, vastasel juhul me ei jõua rongile. Väidetavalt pidi sõit Nairobisse võtma kaheksa tundi. Me ei uskunud seda väidet ja korraks läks vaidlus päris tuliseks, mille peale Peter pisut solvus ja viskas repliigi, et hommikune safari on meie endi vastutusel. Võtsime riski ja jäime selle juurde, et hommikusest safarist me ei loobu.

Pärast ärevat vaidlust suundusime sööma. Taaskord oli hea söök. Martin istus ka meie juures ning meil jätkus juttu päris paljudeks teemadeks. Kui mulle alguses tundus, et Martin on selline paipoiss, siis nüüd rääkis ta oma tudengielust Nairobis ja sellest kuidas tema suurim unistus on tulla Euroopasse Tomorrowlandi festivalile. Kusagil ajusoppidest tuli mulle meelde, et see on vist sarnane üritus nagu meil Weekend. Ühesõnaga Martin on selline tümmi-lemb, mitte tavaline keenialane, kes armastaks reggeatoni. Lisaks rääkis ta, et neil on sõpradega plaan teha üks auto-trip Keeniast Lõuna-Aafrika Vabariiki, mis meis tekitas päris palju mõtteainet, et äkki teeks ka kunagi selle asja ära, aga auto asemel matatutega :)

Pärast söömist õpetasime Martinile turakat ja sisustasime oma õhtu kaardimänguga. 

Umbes kella kümne ajal kobisime telki ning kuna Grete oli hommikul ka külma vee üle kurtnud, siis tehti meil süsteem korda ja sai lõpuks pisut soojema vee all tolmu maha loputatud.

Enne valguse kustumist läksime maga ning seekord eraldi vooditesse, sest polnud enam midagi öösel karta :D