07.01.2017 ehk laupäev

Äratus oli meil kella seitsmeks pandud. Kuna asjad olid juba eelmine õhtu pakitud, siis läksime kööki. Esta oli juba üleval ja palus meid lauda. 

Eelmine õhtu olime kohaliku mee kohta küsinud ning tähelepanelik Esta oli hommikuks mee lauale sättinud, et saaksime seda proovida. Kahjuks unustasin seda saiale panna ja nii jäigi see mul proovimata. Lisaks polnud ta Gretele hommikusöögihelbeid pannud, sest Grete eelmine hommik jättis need söömata ja hiljem kui Esta ksüsis, et miks ta neid ei söönud, siis põhjus oli lihtne. Grete ei joo piima. Kuna me ise olime eelmine õhtu turult avokaadot ostnud, siis tegime avokaado kattega saia, mis maitses imehästi kuna viljaliha oli nii kreemine.

Vaikselt ärkasid ka teised. Martin sebis veel enne söömist asju kokku panna ning kuna me olime juba valmis, siis paluti külalisteraamatusse märk maha panna. Päris põnev oli uurida, kes seal olid käinud. Meile kõige lähem riik oli Läti.

Kui Martin oma asjadega valmis sai ja Peter juba väljas ootas, siis otsustasime veel enne ära minekut pilti teha. Pärast pildistamist tuli kallistamise ring. Tegelikult peremees Peter alustas sellega ja kuna Esta oli järgmine lähim, keda kallistada, siis ma ka seda tegin. Võtsin siis oma seljakoti ja liikusin pereema poole, kes põlgavalt mulle selja keeras. Nüüd sain aru, et olin midagi väga valesti teinud. Ilmselt ei oleks ma tohtinud Estat kallistada ning pälvisin sellega meeletu pereema pahameele ära. Mis seal ikka, ega ma sellepärast väga õnnetu ka ei ole. Istusime siis autosse ning sinna ronis ka pereema. Me ei saanud aru mis toimub ja jälgisime mängu.

Sõitsime kesklinna, et seal auto täis tankida. Läbi akna piiludes tundus, et autojuht Peteri kätte sularaha ei usaldatud ning selleks oli pereema meiega kaasa tulnud, et ise kütuse eest maksta.

See oli ikka meeletu kogus diislit, mis sinna autosse pandi. Autol oli lausa kaks paaki. Pärast tankimist sõitsime kodu poole tagasi ning panime pereema tänava nurgal maha ja alustasime sõitu Maasai Mara poole.

Meie praktika oli näidanud, et vett kulub meil päeva jooksul päris palju, seega palusime mõnes poes peatuse teha. Loomulikult viidi meid rikkurite kaubanduskeskusesse, kuhu igaüks sisse ei pääsegi, sest kaubamajal on aed ümber ning värava ees passivad turvamehed, kes enne hindavad külastaja kõlbulikkust kui väravat hakkavad avama.

Toidupood oli tõesti suur ning korraks tekkis lootus, et äkki saame sealt ka sääsetõrjet, kuid tulutult. Muuseas kõige pikem lett oli mõeldud kunstjuustele ja parukatele.

Auto juurde jõudes avastasime, et Peter oli autost lahkunud, kuid meie uks oli lukust lahti jäänud. Raha oli meil endiga kaasas, kuid Grete fotokas jäi istmele, mis seekord oli õnneks alles, kuigi üks seltskond seiras meie auto kõrval olukorda.

Jätkasime sõitu ning umbes poolel teel oli järgmine peatus ehk lõunasöögi aeg. Tundus jälle selline turistikas, lihtsalt selle vahega, et luksus puudus. Käsi pestes nägin kahte asiaati ning pärast seda kui ma nägin kui veidralt nad käitusid, mõtlesin, et sinna läheb vist päris pikalt, enne kui ma plaanin Aasiasse minna. Vähemalt neil kahel ei paistnud küll kõik päris korras olevat.

Söömine toimus suures saalis buffeena. Võtsime riisi, värsket salatit ning mingisugust kastet ja ciabatit. Ciabati on neil selline pannkoogi laadne, tihke ja soolane asi. See oli üks maitsvamaid asju, mida kohalikest söökidest pakuti.

Meie sõime kiirelt kõhud täis, kuid sellest hoolimata pidime passima, sest Martin kohutavalt uimerdas oma söögiga. Ta lahmis endale suure portsu ette ja siis hakkas seda sorteerima. Lõpuks jäi ikkagi enamus sööki alles.

Söögikohast ära minnes tegime veel ühe peatuse. Olin enne Martinile kurtnud, et ma jätsin päikeseprillid Eestisse ja pisut pelgan silmapõletikku, millega Hedi on mind korduvalt hirmutanud. Nii ma arvasin,et Martin läks kusagile päikeseprille ostma. Tagasi tulles ei süvenenud ma sellesse, mis tal käes oli või ei olnud.

Söögikohast sõitsime veel umbes tunnike edasi ning halvast asfaldist sai kruusatee. See tee oli nii kohutav nagu oleks autoga mööda raudteed või kivipõldu sõitnud. Autos oli selline müra, et enda mõtteid ka ei kuulnud. Kahtlasel kombel oli Martin ka jube jutukaks muutunud, mille peale Grete küsis, et kas ta manustab midagi kangemat, sest autos olid alko aroomid üleval. Ma ei uskunud Gretet.

Kuid siiski, Gretel oli vist õigus, sest Martini pärast tegime väikese peatuse. Ta oli eriti elavaks muutunud, tegi lausa mõned tantsuliigutused :D See oli nii naljakas, sest tavaliselt tuli sõnu tal suust välja tirida.

Pärast põgusat peatust rappusime edasi. Peter käskis kõik aknad lahti teha, et tolm autost läbi käiks. Mulle tundus, et mu nina, suu ja kõrvad oli tolmust punnis ning nahk oli eriti kare. Kihutasime küladest läbi, kus oli väga palju masaisid. Masai hõim on Keenia kuulsaim, sest nad on otsustanud jätkata oma traditsioonilist eluviis. Ilmselt sellel põhjusel, et turiste ligi meelitada ja selle pealt pisut tulu teenida. Masail on seljas punase ruuduline rätik, mis on ümber keha mässitud. Lisaks on neil käes peenike pulk, millega nad karjale ohtlikke kiskjaid tapavad. Kõige kohutavam asi masaide juures on nende kõrvad. Kõrvanibud on hästi suureks venitatud ning sinna külge on  riputatud ohtralt erinevaid ehteid. Ma ei taha teadagi, millise valemiga nii jubedad kõrvad endale saab.

Maasai Mara külas ööbisime nö telklaagris. See tähendab, et telgile on valatud betoonist põrand ning seinad ja lagi on presendist. Lisaks telgi laele on vihmakaitseks ehitatud palmilehtedest katus. Meie telgis oli kolm voodikohta ning wc-duširuum, mis oli eraldatud presendiga. Kohe alguses informeeriti meid sellest, et elekter on hommikul kella 5.30-7.00 ja õhtul 18.45-23.00. Muul ajal pidi pimeduses kobama. Lisaks on oluline märkida, et telgi uksi seal lukustada ei saa, seega kõik väärtuslik tuleks endaga kaasas tarida.

Peter lubas meil umbes tunnike puhata, mille veetsime oma rippkiikedes raamatut lugedes või reisipäevikut täites. Pärast seda ootas meid ees õhtune safari.

Maasai Mara rahuvuspark on üks osa maailma kuulsast Serengeti rahvuspargist, mis on peamiseks tegevuspaigaks nendes imelistes loodusfilmides, mis käsitlevad savanne ja sealset elustikku. Kui suur osa Serengeti rahvuspargist jääb Tansaania territooriumile, siis Maasai Mara 1510 ruutkilomeetrit jääb Keenia territooriumile. 

Pargi sissepääs on üsna tüütu, sest seal on meeletu hulk agressiivseid masai naisi, kes püüavad oma kaupa müüa. Nende pead ja käed ulatuvad sisse igast avast, mis vähegi lahti on ning "ei" pole nende jaoks miski sõna. Meil oli sissepääs nö hinna sees, kuid need, kes lähevad sinna omapäi, siis arvestage, et sissepääs parki on umbes 90 eurot.

Kui Nakuru rahvuspark on suletud aiaga, siis Maasai Mara on lahtine ala. Muidugi teatud osas on aed, et turistid sinna ilma piletita ei roniks, kuid see on üsna lühikeses pikkuses. Ja olgem ausad, kes roniks vabatahtlikult kiskjate sekka. Jah, kohalikud masai lapsed karjatavad savannis oma kitsesid ja lambaid, kuid nendel on juba väikesest peale oskused, kuidas ennast ja karja kaitsta. Ma ei näinud ühtegi last, kellel ei oleks olnud pisikest oda, mis looma silmapilkselt võib tappa. Ja ilmselt on neile juba titest saati ka õiget oda lennutamise tehnikat õpetatud.

Seda, et seal kiskjaid palju on, tunnistasid need arvukad korjused, mis igal pool maas vedelesid. Ühesõnaga, mina sinna vabatahtlikult ja üksi küll prii sissepääsu nimel ei roniks.

Esimesed loomad, keda nägime olid gasellid ning pühvlid. Uued loomad, keda me varem polnud näinud, olid gnuud. Igavesti vahvad sõralised. Siis nägime juba sebrasid ja kaelkirjakuid ning sealt edasi viis Peter meid elevante vaatama. Kuna Nakurus elevante ei ole, siis needki olid uudne nähtus. Kui Nakurus pidime püsima teel või rajal, siis Maasai Maras pole piiranguid, kuid on teatud reeglid. Teiste autode kohaloleku ajal hoidsime loomadega teatud distantsi, aga nii kui teised minema läksid, sõitis Peter nii lähedale kui võimalik, et me häid pilte saaks. Kohe näha, et Peter on üle kolmekümne aasta sellega tegelenud, sest ta teadis täpselt kuhu sõita, et kaader kõige parem õnnestuks.

Elevantide juurest liikusime gepardi juurde, kes saaki otsis. Täpik lamas punaste mullahunnikute otsas ning ei laskunud ennast teda ümbritsevatest autodest häirida. Algul ma ei saanud aru, miks nad ära ei põgene, kuid siis hakkasin mõtlema, et me ei avalda neile ju mingit ohtu. Ilmselt kui seal pidevalt püssiga paugutada ning loomi jahtida, siis oleks lood hoopis teised. Ja eks nad püüavad seal ka teatud rahu ja stabiilsust hoida, sest me nägime peaaegu kõiki loomi, mida meile lubati. Kui kindla peale ei saaks välja minna, siis oleks ka sissetulek väiksem. Peter ütles, et ühel päeval viibib Maasai Maara territooriumil umbes 11 000 turisti. See on meeletu arv ning meeletu raha, mis nendega kaasneb. Seega tasub pingutada.

Tulles tagasi gepardi juurde, siis esialgu saime gepardit eemalt vaadata. Lunisime jälle Peterit, et ta lähemale sõidaks ning ta palus pisut oodata. Kui teistel sai isu täis ja nad lahkusid, sõitis Peter gepardile nii lähedale, et tema ja meie auto vahele jäi umbes 10 meetrit. See oli nii äge kogemus, et ma hakkasin üle kere värisema. Nii võimas loom ja nii lähedal ning meid ei lahuta ei trellid ega klaasaken. Saime oma pildid tehtud ja jätsime jahti pidava looma tegutsema.

Tiirutasime veel pisut ringi, kui tuli järgmine ärev teade. Ühes kohas pidi kaks lõvi olema. Peter pööras otsa ringi ja põrutasime järgmises suunas. Meie jaoks oli täiesti hämmastav, kuidas ta teadis kuhu minna. Peter ütles, et ta oli viis aastat elanud Masai Maaras ning kolmkümmend aasta on ta giid olnud, seega on tal Keenia poolne Serengeti peas. Kuna rahvuspargis on palju künkaid, siis pidid nad küngaste järgi orienteeruma ning suurematel teedel pidid olema nimed, mille järgi teisi kohale juhatakase. Kui Nakurus autojuhid/giidid vestlesid omavahel harva, siis seal oli pidev raadioside. Naljakas oli veel see, et kõigil oli oma hüüdnimi, mille järgi nad üksteist kutsusid. Peamiselt olid need seotud mõne loomaga.

Sõitsime ühe väikese jõe äärde, kus põõsas tukkusid kaks isalõvi, kes juhtumisi olid vennad. Üks vend oli vanem ning tal oli juba lakk, kuid teine nägi välja nagu emalõvi ja sellepärast me alguses arvasimegi, et seal magab lõvipaar, kuid Peter lükkas selle väite kohe ümber. Tegime jälle nalja, et tahame autost välja minna ning Peter hüüdis jälle: "Nooo, ofcourse not" ning Martin pidi peaaegu, et südari saama, sest ta ei saanud aru meie tobedast naljast. Siis selgus, et tegelikult Martin pisut kardab loomi ning see on täiesti arusaadav kuna meie ei tea kui ohtlik savanni elu on ja kui ettearvamatud need loomad võivad olla.

Lõvid üle vaadatud, jätkasime teekonda. Nägime veel ohtralt gaselle, gnuusid, kaelkirjakuid, elevandikarja ning isegi ühe kaelkirjaku korjust. Peter seletas, et see on isane kaelkirjak, kes vanadusse on ära surnud.

Vaated olid õhtuvalguses lummavad ja see jahe õhk, mis sõites vastu tuli, oli ka väga mõnus. Enne ära tulekut hakkas isegi pisut sadama.

Enne päikeseloojangut olime tagasi Maasai Mara külas. Umbes kella seitsme ajal pakuti õhtusööki, mis maitses üle pika aja väga hästi. Toidud olid selles kohas tõesti suurepärased. Sõime ning ajasime omavahel üsna valjuhäälselt juttu. Inimesi lisaks meile, oli veel umbes kümme. Meie elava vestluse katkestas järgmine lause: "Tere, kuidas läheb?" Vaatasime Gretega üksteisele otsa ja siis korraga mehele, kes oli sulaselges eesti keeles meid kõnetanud ning ei uskunud, et sellises kohas võiks eestlasi kohata. Meie vestluspartneriks oli noorem mees, kellega koos oli veel kaks naist ja üks noor tüdruk. Selgus, et seltskond oli viimaseid päevi Keenias ning ülejärgmine päev pidid nad Eestisse tagasi lendama. Esimese nädala olid nad veetnud Malindis ja seda peamiselt hotelli territooriumil kuna nad ei julenud väga kusagil ringi kolada. Järgmine hommik pidid nad tagasi Nairobisse sõitma.

Soovisime teisele seltskonnale head koduteed ning ise võtsime kolm tooni vaiksemalt. Me korra isegi mõtlesime, et kas meil jäid väga piinlikud teemad pooleli, enne kui meid katkestati. 

Pärast õhtusööki kobisime oma telki. Plaan oli pesema minna, kuid vesi oli külm. Hommikul lubati meile sooja vett, kuid seda ei tulnud mingi väega. Suure kisaga käisime külma vee all ära, sest kuidagi tuli kogu see päevane tolm maha saada. Savannis on pidevalt tolm õhus ning õhtuks on päris vastik olla. Isegi silmad hakkasid sellest kipitama.

Pärast pesu valmistusime magama minema ning päris vastik üllatus oli see, et taaskord oli voodipesu vahetamata. Voodi oli täiesti liivane ning pesu mustusest hall. Ma siis võtsin oma rippkiige ja mässisin ennast selle sisse ja tõmbasin paksu teki peale.

Ma arvan, et magama jäime umbes üheksa ajal. Kella üheteistkümne ajal ärkasin jällegi selle peale üles, et mulle tundus nagu keegi oleks tahtnud meie telki tulla. Seejärel nägin väljas valgusvihku. Küsisin Grete käest, et kas ta ka kuulis, kuid ta ei olnud midagi märganud. Aga kuna keegi endiselt väljas taskulambiga meie telgi ümber jalutas, siis pidas Grete targemaks minu kõrvale magama tulla. Tegelikult oli imelik olukord küll, sest väljas haukusid hüäänid, kusagil oli pidu ning keegi pidevalt jalutas meie telgi ümber. Pisut naljaks oli see kui Grete jäi selja peal magama ning ärkas enda norsatule peale üles ja küsis: "Mis hääl see oli." Pärast seda kõlas meie naer üle Maasai küla :)

Kella ühe ajal ei jõudnud ma olukorda enam kontrollida ja jäin lõplikult magama. Kuna väljas oli päris jahe, siis Grete soe keha andis mõnusalt sooja ja nii tuligi väga raske uni peale.