Nagu hommikustele lendudele tavaks, tuleb vara ärgata. Leppisime Gretega kokku, et saame umbes kella poole viie ajal lennujaamas kokku. Kuna meil mõlemal oli peaaegu, et sama maa sõita (Gretel 2 km vähem), siis jõudsime lennujaama üsna samal ajal.
Eelmisel päeval olime arutanud, palju me asju kaasa võtame, et ma suures tuhinas sajaks, "igaks juhuks", korraks riideid kaasa ei kahmaks. Seekord olid reeglid selged: 3-4 särki, 2 kleiti, 3 paari lühikeseid pükse, ühed jooksukad, sandaalid, pisut pesu ja kaks pusa. Tänu reeglitele, olid meie kotid võrdses mahus täitunud, kuid erinevus seisnes selles, et mul oli märksa suurem kott, võrreldes Gretega. Umbes kaks kuud enne sõitu oli selgunud, et Grete läheb taaskord Kuubale ning sealt otse Tenerifele ning kõik see ümbermaailmareis saab toimuma käsipagasiga, nii leppisime kokku, et võtan suurema koti, juhuks kui midagi on vaja tagasi Eestisse saata. Suures kavaluses olin pakkinud ühed õhemad riided käsipagasisse ning ülejäänud kraam äraantavasse pagasisse. Suurt kotti kaalule asetades tuli tõdeda, et nii väikeste kilodega pole me veel reisinud. Kõigest 9 kg, hea töö.
Turvaväravatest läbi minnes juhtus üks huvitav seik, mis meile kõneainet pakkus. Nimelt hakkasid väravad minu peale häirekella lööma, mis annab märku, et ma olen arvuti abil valitud selleks üheks, keda tuleks põhjalikumalt kontrollida. Pärast läbikatsumist tehti mulle püssirohu proovid. Kuna midagi ilmselt ei tuvastatud ja mul paluti minna, siis võib eeldada, et vastus oli negatiivne. Sellele järgnevalt jäime Gretega arutama, et mis saab siis kui ma olen jahimees ning mu sõrmed kubisevad püssirohu jääkidest, et kas selleks peab pidevalt relvaluba või muu tõend kaasas olema, mis tõestaks, et ma ei ole suva püromaan, kes kavatseb lennuki kaaperdada, vaid tõsine jahinaine.
Enne lendu käisime veel lennujaama raamatulaenutusest läbi, et Grete ka endale ajaviite lugemist kaasa saaks. Mul oli seekord paberit rohkem kui riideid: Lonely Planet, Jasmiinilõhanlised ööd, ristsõnad ja reisipäevik, mis oma formaadi poolest annab ühe romaani mõõdu välja küll. Gretele raamatu leidmisega oli tükk tegu, sest sortiment on seal tõesti lai. Lõpuks jäi mulle pihku Tammsaare "Ma armastasin sakslast". Kuna klassika ei vea alt, siis võttis Grete selle.
Lennukisse jõudes tuli ära teha see, mida me kuue kuu jooksul ei olnud suutnud teha ehk lõpuks lõime Lonely Planeti lahti ning alustasime sobivate sihtkohtade välja valimisega. Üks mis kindel oli see, et kui juba Keeniasse minna, siis tuleb ka safarile minna. Teine oluline sihtkoht oli ekvaator ning kolmadaks rannik, sest mis Lääne ja Lääne-Viru rannapiigad me oleme, kui mere äärde ka ei jõua. Lisaks vaatasime veel erinevaid kohti ning korra mõlkus mõtteis ka minu salaarmastus ehk mäed, kuid siis otsustasime, et ei hakka ennast sellega narrima. Mäed jäävad järgmiseks korraks, siis kui sobiv varustus ka kaasas on ning häälestatus vastav.
Kaks tundi läks nagu niuhti ja juba olime Frankfurdis. Seekord olime tähelepanelikumad ja ei kapanud transiittsoonist välja nagu eelmisel korral kui Kuubalt tagasi tulime. Võtsime ühes reisijate liikumise sõlmpunktis kohad sisse ja hakkasime guugeldama, et vaadata lennukis välja valitud sihtkohtasid. Kui nüüd üdini aus olla, siis meie sihtkohad lähtuvadki sellest, kui ilusad pildid google kuvab ning et seal võimalikult vähe turiste oleks. Suure guugeldamise käigus tõstis Grete hetkeks pilgu üles ning tabas kaks tuttavat, Airise ja Hardo, kes just naasid Zimbabwest. Grete hüüdis mitu korda üle lennujaama nagu metsas. Kui nad lõpuks kuulsid, siis Airise ja Hardo näod olid Gretet nähes hindamatud. Airis ja Hardo olid kaks nädalat Zimbwawes vabatahtlikud, ühes loomade rehabilitatsiooni keskuse laadses kohas. Nende ülesandeks oli lõvide toitmine ja nende puuride puhastamine, elevantidega tegelemine jms. Nii põnev oli nende lugusid kuulata ja mõelda, et peagi me näeme kõiki neid loomi ka ise. Kuna Airise ja Hardo muljed olid ülimalt positiivsed, kadus ka minus see viimane hirm musta mandri suhtes.
Kui Airis ja Hardo olid läinud kohvile, jätkasime meie guugeldamisega ning Grete poolt valmistatud võibside söömisega. Oleks seda teadnud, et me nii pea maitsekat sööki ei saa, oleks ma neid võileibasid pikemalt nautinud.
Kolm tundi ootamist möödus üsna ruttu ja eneselegi märkamatult olime juba lennukis ja teel Nairobisse. Minu jaoks oli see esimene kord Lufthansaga sõita ning tuleb tunnistada, et see firma juba teab, kuidas oma klientidele meeldida. Juba piloodi sõnavõtt oli nii armas, et pani vägisi naeratama. Ja lisaks see armas vanahärra, kes meid teenidas. Ta pidevalt käis meist mööda ja uuris, et kas kõik on ikka kõige paremas korras ning ega meil millestki puudust ei ole. Sellel lennul ei olnud ühtegi üles vurfitud tibi ega ülbet nolki, kõik olid väärikas keskeas või vanemad stjuuardid ja stjuardessid. Ühesõnaga lend sujus peaaegu, et hästi, kuniks ma ikka suutsin endale häbi teha. Grete küsis naljatamisi, et mitu musta meest ma endale siis koju toon, mille peale plahvatasin kõva häälega: "Loll oled või, sa tead, et mulle neegritest mehed ei meeldi!" Ja nüüd oli piinlik vaikus ja punastava näoga Grete. Minu kõrval istuv mees, kes nägi välimuselt täpselt nagu Kasper välja, aga poole vanem, vaatas mind väga põlastava pilguga. Hea, et see must mees, kes Grete ees istus, oli parasjagu tualetti läinud.
Pärast seda piinlikku intsidenti, isutusin veerand tundi nagu jaanalind, pea tooli all peidus. Leppisime kokku, et enam me seda n-tähega sõna ei maini ja selle asemel kasutame sõna "öö" ning moslemite asemel kasutame sõna "hõlst", nii ei riiva me otseselt kedagi kui asja on vaja arutada. Ma ei saa sinna midagi parata, et lapsepõlves meeldis mulle "Neegripoiss Apolo" raamatu illustratsioon ning sealt ma ilmselt sain teadmise, et mustad poisid on neegripoisid kuna nii oli raamatu pealkirjas ju öeldud :)
Kogu selle piinliku juhtumi lohutuseks võib öelda seda, et lennukis mustasid oli väga vähe ja ehk valged said aru, et see sõna ei tulnud pahast südamest.
Lend kestis umbes 8 tundi ning kella .. ajal jõudsimegi Nairobisse. Lennujaama jõudes oli meie ees juba väga pikk järjekord. Liikusime vaikselt rahvaga ühes rütmis ning vestlesime omavahel asjadest mis meile silma hakkasid. Arvasime, et oleme ainukesed eestlased lennujaamas, kuid siis pidime sügavalt eksima, sest meie ees oli eestlastest perekod: ema, isa ja kaks last. Tundus, et ka nemad olid meid märganud, kuid kumbki poole vestlust ei alustanud - tüüpilised eestlased.
Me passisime järjekorras umbes tunnike ja kui passikontroll juba paistis, mõistsime, et olime järjekorras viimasteks trügitud. Ilmselgelt meie pehme loomus ning põhjamaine uimane olek soosisid olukorda, kus teised rahulikult ette said lipsata.
Passilauda jõudes paluti passi ja viisat. Viskasin ka oma vaktsineerimispassi letti, kuid selle vastu piirivalvel huvi puudus, kuigi eelnevalt olime lugenud, et lisaks passile ja viisale, küsitakse ka kollast passi. Lisaks tavapärastele passitoimingutele, võeti mõlema käe sõrmejäljed, juhuks kui ma peaks pättusega hakkama saama või mind leitakse kusagilt põõsast, siis suudetakse vähemalt sõrmejälgede järgi ära tuvastada.
Kontrolli edukalt läbinud ning oma õnnetu koti üles leidnud, suundusime lennujaamast välja.
Õues oli mõnusalt soe õhk. Otsisime silmadega ..., kes pidi meile lennujaama vastu tulema. Leidsime hulk inimesi, kes seisid kritseldatud nimedega või lausa organisatsiooni lipuga, kuid ... ei kusagil. Liikusime parklast pisut eemale ning lootsime, et õige mees leiab meid ise üles, sest liikumine ja pilgud olid juba üsna sihitud. Õige mees meid ei leidnud, kuid leidis üks mees, kes organiseeris reisijatele taksosid. Näitasime talle ... numbrit ning see mees ei pidanud paljuks helistada. Kuna ta hakkas naerama ja viitas sõrmega meie selja taha, siis leidsime üles ..., kes küll ei olnud .... ... oli oma sõidu andnud ...
Meil paluti tänava äärde ootele jääda, kuniks auto tuuakse. Nautisime seda mõusat sooja õhku ja vaatlesime kohalikku elu. Meist vurasid mööda tavalised Toyotad, aga ka väga luksuslikud Lexused ja Mercedesed, mille roolis enamasti olid siiski araablased, mitte mustad. Lisaks oli veel palju safari-autosid, kes turistid otse lennujaamast peale korjasid.
Olime vist pool tundi seal passinud ning juba hakkas imelik, kuniks ... tuli ja meid peale korjas. Ma olin nii väsinud, et ei suutnud isegi viisakusest vestlust arendada. Selle rolli võttis enda kanda Grete, kes alustas õhtul hilja ristküsitlusega. Saime teada, et .. on sündinud Nairobis, ta on kolledžis õppinud energeetikat ja pisut ka sellel eriala töötanud, kuid kuna taksoga sõitmine on tasuvam, siis vahetas ta elektrikuameti taksojuhi ameti vastu välja. Lisaks saime teada, et tal on lapsed ja naine ning ta on usklik. Grete küsis veel umbes sada küsimust, aga kuna ma oli liiga küpse, et seda kõike salvestada oma mällu, siis rohkem ma ... kohta ei tea pajatada.
Kui me olime jõudnud Dennis Pritt Gardens tänavale, valdas meid segadus. Nimelt ei ole tänavalt ühtegi maja näha, sest neid ümbritsevad kolme meetri kõrgused aiad ning nende ees on suured raudväravad. Meie autojuht läks autost välja koputas suurele raudväravale, mis selle peale lahti tehti. Takso sõitis aiast sisse ning otse ukse ette. Katie ja tema mees ootasid meid uksel. Maksime autojuhile 25 dollarit, sest kohalikku raha meil ei olnud ning ta oli meid ka väga pikalt lennujaamas oodanud. Tuppa astudes võttis meid vastu ka koer Mindy, kes ei näidanud välja vähimatki elevust meie kui võõraste suhtes. Meeste peale pidi ta närvi minema.
Katie näitas meile toa kätte ning tegi väikese ekskursiooni oma majas. Vannituba ja köök olid alumisel korrusel ning magamistuba teisel korrusel. Lisaks on majal aed, kus nägin öises pimeduses oma esimese looma ka ära, ehk kameeloni. Isegi Katie jaoks oli esimene kord kameeleoni näha.
Kuna me olime üsna väsinud olemistega, siis lasti meil pesema ja magama minna.
No comments:
Post a Comment