04.01.2017 ehk kolmapäev

Eelmine õhtu olime otsustanud, et magame nii kaua kui und jätkub. Mulle tundus, et olime juba terve igaviku põõnanud, aga väsimusest oli keha nii jõuetu, et ma ei jõudnud telefoni kapilt võtta, et kella kontrollida. Kuna Grete ka magas rahulikult, siis mõtlesin, et ega meil kusagile kiiret ei ole ning võib veel pisut magada, kuigi väljas päike juba siras. Teist korda ärgates nägin, et Grete oli ka silmad juba lahti teinud ning kuna minu kell näitas 11, siis kohaliku aja järgi oli see alles 10, mis tähendas, et võis juba ärgata küll. Keenias tõuseb päike kella kuue ajal ning loojub umbes seitsme ajal, seega kui mingeid plaane seal riigis teha, siis võiks sellega arvestada. Meil sai see pigem harjumuseks ning uneaega jätkus tervesse ööpäeva peaaegu, et 12 tundi.

Ajasime ennast voodist välja ning läksime aeda, et mõnusat suvist hommikut nautida. Eestis jääb sarnaseid hommikud aasta aastalt vähemaks, seega tuli võtta kõik, mis pakuti. Toast välja astudes nägime Katiet, kes oli hommik otsa skype´i koosolekut pidanud ning nüüd oli suundumas linna. Lisaks oli teenija majas, kes meie kõrval toas midagi teha askeldas. Teenija käib Katie juures paar korda nädalas ning kui meil oleks olnud vajadus pesu pesta, siis oleks teenija selle ülesande enda kanda võtnud. Meil olid pesud veel täitsa puhtad, seega teenija teeneid me seekord ei vajanud.

Istusime trepil kuna aiamööbel on seal riigis haruldane nähtus, ning pidasime plaani, mida linnas teha. Esiteks oli meil vaja raha vahetada. Korra käis peast läbi mõte, et jätan poole summast koju ning teise poole võtan kaasa, et oleks nö tagavara variant olemas. Grete siiski arvas, et raha koju jätmine ei ole hea plaan. Nii ma siis laadisin oma tengelpungi eurosid täis. Samas mõtlesin, et Kuubal oli alati pool raha seljakotiga toas ning midagi ei juhtunud, kuid miski kuklas ütles, et äkki siin ei peaks seda katsetama.

Plaanid paigas, asusime linna. Meie maja asus tupiktänavas ning meie hea abimees Galileo (kaardirakendus) näitas, et linna on umbes 5 kilomeetrit, seega lootsime, et äkki mõne takso ikka kusagilt leiame. Pikalt ei pidanud kõndima. Tänava ääres oli päris mitu taksojuhti, kes meie tegevust seirasid. Kuna linna sõidu eest küsiti 5 euri, siis jäime diiliga nõusse ja istusime autosse. Palusime, et taksojuht viiks meid kohta, kus väljuvad Nakuru bussid, sest meil oli plaan järgmine päev Nakurusse sõita. Õnneks see taksojuht väga jutukas ei olnud ning saime rahulikult aknast välja vahtida ja eluoluga tutvuda. Linna arhitektuur erilist muljet ei jätnud. Alumistel korrustel on poed, väiksemad müügiputkad või söögikohad ning ülemistel kontorid ja korterid. Kuna Nairobis elab umbes 4 miljonit inimest, siis rahvast oli tänavatel tohutult. Isegi Havannas ei olnud nii meeletuid rahvamasse. Liiklus on kohutav. Ühe korra oli selline tunne, et nüüd sõidab üks suur buss Grete poolt sisse, kuid 10 millimeetrit enne meie autot jäi buss pidama. Hiljem saime aru, et see ei olnud juhus, vaid seal sõidetaksegi nii. Vaba ruumi ei tohi autode vahele jätta, muidu tuleb keegi ja trügib oma autoga vahele.

Bussijaama lähedal muutus kesklinn pisut kahtlasemaks. Taksojuht lukustas uksed ning lasi aknad üles, hirmus, et keegi meid läbi akna paljaks röövib. Ja see ei ole nali, sest kusagilt ma lugesin, et Nairobis tühjendatakse turiste peamiselt taksodest, kus neil rebitakse kotid käest. Seega, kui sinna riiki reisida, siis soovitan kindlasti kasutada neid kotte, mida saab üle keha risti panna, mitte ainult õlale riputada, sest neid ei saa mingi valemiga käest rebida.

Bussijaama jõudes saime aimu, milliste liiklusvahenditega Keenias sõidetakse. Peamine sõiduriist on matatu. Meie mõistes on see üheksakohaline väikebuss, kus on istmeid juurde pandud, et see  oleks neljateistkümnekohaline väikebuss. Püüdsime uurida, et kust väljuvad matatud Nakurusse. Selle peale juhatati meid järgmise tüübi juurde, kes omakorda viis meid ühte räämas kontorisse. Selgus, et Nakurusse väljuvad matatud hommikul, alates kella kuuest kuni õhtul kella seitsmeni. Pileti hind ühele on neli eurot ning pileteid ette ei pea ostma. Meil soovitati järgmine päev tulla ja siis pilet osta.

Bussijaama siginast saginast välja murdes, läksime panka. Tähelepanuväärne oli see, et pankade ustel passivad turvamehed, kelle roll on detektoriga kontrollida, et ega kliendid relvaga panka ei sisene. Minu meeles see masin hakkas meie peale piiksuma, aga kuna me oleme valged, siis ilmselt meis ohtu ei nähtud ja lasti panka siseneda.

Teenindus jättis väga positiivse mulje. Esiteks tuli võtta järjekorranumber, siis tuli istuda ning oodata millal suurele ekraanile ilmub meie kord. Pikalt ootama ei pidanud, või noh Grete ei pidanud, mina pidin. Grete sai enne mind raha vahetatud ning siis tuli veel pisut oodata, kuniks saabus minu kord. Mõni, kes oli seal juba enne meid, jäi sinna ka pärast meid.

Telleri juurde minnes ehmatasin selle kohutava jõulukaunistuse peale, mis oli plätserdatud sellele klaasile, mis mind ja tellerit eraldas. Ma ei saanud esimese hooga aru, miks seal selline asi on, kuid siis tuli meelde, et alles nädal tagasi olid ju jõulud olnud. Kummaline, väljas on suvine ilm, kuid alles ripuvad mingid jõuluvidinad kusagil - kohe üldse ei käi need kaks asja kokku.

Raha vahetamine läks üsna ludinal. Positiivne on lisaks see, et kui pangas raha vahetada, siis saab vastu ametliku paberi, kus peal kursid ja asjad. Kuubas seda ei olnud ning mul on siiani tunne, et ühes rahavahetuspunktis tehti meile külma. Negatiive kogu selle asja juures oli see, et nende raha on nii napakalt suur. Nende 1000 šillingut on meie 10 eurot. Ja kuna ma vahetasin 500 eurot korraga, siis anti mulle vastu üle 51 000 šillingu, mis ei olnud just õhuke pakk. Selleks, et raha turvaliselt ära pakkida, tuli lausa istet võtta. Esimest korda oli mul reisil kaasas see totakas kaela riputatav rahakott, mille Hansapank mulle kunagi kinkis, kui nende pangas oma esimese konto avasin. Raha kaela riputamine tundus kõige turvalisem viis ning kui ma selle koti raha täis surusin ja oma kleidi alla libistasin, siis nägin välja nagu viimast kuud rase.

Kohaliku raha võrra rikkamad, suundusime linna peale. Sealsetel tänavatel on meeletult rahvast ja ma polnud nii palju öösid korraga näinud, nii siis kaotasin Grete silmist. Vaatan ette ja vaatan taha, kuid Gretet mitte kusagil. Aeglustasin sammu, et äkki ta ilmub välja, kuid ei kedagi. Minu pisut ähmis olekut märkas üks noor ja kaunis naine, kes astus ligi ja küsis, et keda või mida ma ära olen kaotanud. Ütlesin nagu väike laps, et sõbra, mille peale tuli lai valge naeratus ning lohutavad sõnad, et Grete tuleb mu selja tagant. See oli nii armas, et keegi märkas mu meeltesegadust ja tuli appi. Grete jutust sain aru, et ta oli sama hämmingus olnud. Ega see lihtne ei ole kui satud nii rahvarohkesse kohta, kus inimesed on täiesti teist värvi.

Kõmpisime sihitult edasi ning avastasime ühe koha, kus müüdi jäätist. Tuli ju ära proovida.

Kohe meid sinna sisse ei lastud, sest jälle tuli kontrollida, et ega meil relvasid kaasas ei ole. Ja see kontroll on iga jumala poe ja asutuse ees, sest endiselt ollakse terrorirünnakute hirmus, mida kord aastas Nairobis ikka ette tuleb. Keenias on 11 % moslemeid, kellest suur osa on araablased, kuid teine suur osa nö mustad moslemid. Nairobis kohtab vähe neid, kes kannaks burkasid ning samuti on vähe neid mehi, kes riietuks nagu moslemid, kuid siiski valitakse Nairobit terrorirünnakuteks, sest seal on ohvrite kontsentratsioon suurem kui suvalises külakolkas.

Vähema kui euro eest saime pehme jäätise, millega läksime uuesti linna peale patseerima. Kuna tänaval hakkas silma üks raamatupood, kus müüdi postkaarte, siis astusime sinna sisse. Pood oli muljet avaldav, kuna seal müüdi juhtimise, turundamise, müügitöö, politoloogia ja ajalooraamatute klassikat ning seda kõike inglise keeles. Saime oma postkaardid ilma markideta kätte ning nüüd tuli peata kana tunne, mis nüüd. Võtsime Lonely lahti ja märkasime, et tänava lõpus peaks olema suur park, kus oleks mõnus istuda.

Parki minnes jäi rahvast ka vähemaks, sest olime sattunud riigiasutuste piirkonda, kus eluolu on pisut vaiksem. Enne parki tuli veel ületada suur tänav, kus autode vool ei tahtnud kuidagi peatuda. Lipsasime autode vahelt läbi ning jõudsime pargi serva. Sealne olustik oli juba hoopis midagi muud kui paarsada meetrit tagasi. Kerjavad üksikemad, mullal magavad töötud, kodutud ja keda kõike veel. Park ise on piiratud aiaga, seega igast suvalisest kohast sisse ei saa. Nii kõndisime esimese sissepääsuni ja kui parki sisse jõudsime, oli üllatus suur. Me oleme harjunud sellega, et park on puud, rohi ja lilled. Seal oli aga punane muld ja puud. Liikusime ühe veesilma poole, kus olid istumiseks pingid. Plaane meil ei olnud, seega istusime maha ja hakkasime kaarte kirjutama. Pisut ringi vaadates ajas südame pahaks kogu see rämps, mis igal pool vedele. Ega see vesigi seal tiigis teab, mis ilus polnud. Pigem meenutas sopaauku.

Kuna linnaturism pole päris meie ampluaa, siis lõime Lonely lahti ja vaatasime, mis võiks olla see koht, kus oleks mõnus aega veeta. Suure sinise tärniga oli märgitud kaelkirjakute keskus. Lugesime tutvustava teksti läbi ning pärast seda kui silm oli jäänud lausele: "See on koht, kus sa saad kaelkirjakut musitada", olime ostetud. Panime oma killavoori kokku ja otsustasime väikese ringiga matatut otsima minna.

Väikese ringiga selles mõttes, et pargile tuli ju tiir peale teha. Üle silla kõndides nägime järgmist pruuni veega tiiki, kus oli purskkaev ja vesiroosid. Sellest absurdsest asjast tuli pilti teha. Olime pildistamisega nii hoogus, et ei märganudki, kui meid kohalike poolt sisse piirati. Kaks tüdrukut vajusid üsna külje alla. Üks küsis, et kas ma teeksin temast ja ta sõbrannast pilti. Ise veel arutlesin peas, et mis mõttega kui pilt jääb ainult mulle ning neil sellest mingit kasu ei ole. Viisaka eestlasena tegin neist siis paar pilti. Nüüd juba sooviti koos minuga ja siis Gretega ja siis juba uuriti ühte ja teist. Sellel hetkel avastasin, et Grete on ikka paganama hea luiskaja. Tal olid juba väga läbimõeldud vastused olemas. Meie lugu oli siis selline, et oleme Keenias juba kaks nädalat olnud (mida tüdrukud väga ei uskunud, sest üks imestas mu liiga valge nahavärvi üle) ning Aafrikas oleme juba eelnevalt väga palju reisinud, andmaks signaali nagu me teaks kohalikke trikke juba päris hästi. Selle peale läks tüdrukute jutt juba üsna konkreetseks. Nimelt tegid nad pakkumise, et võivad raha eest meile suahiili keelt õpetada. Selle pakkumise lükkasime tagasi. Siis tuli järgmine pakkumine, et äkki me kutsuks nad endale Eestisse külla. Gretel oli juba selle peale vastus olemas, et Eestisse on raske saada. No kui Eestisse ei saa, siis tulgu me aprillis Keeniasse tagasi, sest üks tüdrukutest pidi oma asiaadist kutiga abielluma, kellega ta on internetis tutvunud, et pärast seda Ameerikasse kolida. Ilus muinasjutt küll, aga see kiskus juba nii veidraks, et pidasime paremaks lahkuda, sest kogu selle jandi ajal, oli neid luuletajaid teisigi kogunenud, kes janunesid meie tähelepanu ja ilmselt ka väikese rahalise toetuse järele.

Pargist välja saades, olime tagasi jälle selles meeletus siginas ja saginas. Meid saadeti ühest matatu peatusest teise, kuniks viiendal katsel jõudsime õigesse kohta. Ütlesime, et tahame kaelkirjakuid musitama minna ning meil paluti matatusse ronida. Sõit küll lahti ei läinud, sest enne kui buss täis ei ole, ei liigu matatu poolt meetrit ka mitte. Lahutasime oma meelt sellega, et imetlesime kohalikke kleite ja soenguid. Nagu ikka, igavusest tulevad lollid ideed. Hakkasime arendama mõtet, et mingi päev võiks juuksurisse minna ning lasta teha afro-patsid, aga siis kui rohkem aega on.

Umbes poole tunni jooksul sai matatu rahvast täis ja me hakkasime sõitma. Ühes õiges matatus on juht ning sisse-väljaviskaja ehk tüüp, kes kutsub rahvast peale ning kogub reisijatelt raha. Raha ei koguta mitte kassasse, vaid see volditakse väga osavalt sõrmede vahele nagu lehvik ning vingemad tüübid hoiavad oma rahakäsi autost väljas, näitamaks kui bossid nad on. Teine ja väga oluline ülesanne on väljaviskamine. See on täiesti hämmastav kuidas nad suudavad meeles pidada, kes kus maha peab minema. Maha minekule eelneb see, et väljaviskaja ripub poolenisti autost väljas ja põrutab käega vastu küljeplekki, et anda märku juhile, et see omakorda peatuks.

Linnast välja sõitmine võttis mega palju aega, sest igal pool olid ummikud. Ühel hetkel kesklinn asendus äärelinnaga. Seal on maju hõredamalt ning tee servas on taimlad, kus müüakse koduaedadesse puid ja põõsaid. Lisaks oli neid putkasid, kus müüdi mööblit. Osad on keskendnud pehmele mööblile, mis näeb väga üheksakümnendad välja ning teine osa on nikerdatud puidust voodid. Vot need on ägedad, suured ja võimsate nikerdustega. Kui ma ei oleks Keenias lennukiga olnud, siis ma oleks endale ühe voodi kohe kindlasti kaasa ostnud, sest sellist käsitööd Eestis ei tehta enam ammu. Selleks, et saada aimu, sain googlest ühe pildi.

See on nüüd pisut liiga ära nikerdatud versioon, kuid seal oli ka pisut lahjemaid baldahhiinvoodeid, mis mulle kohutavalt meeldisid.

Õiges kohas ja õigel hetkel visati meid välja ning näidati suund kätte kuhu liikuda tuleb. Meile sattusid kaks noormeest turvaks, kes üsna usinalt meil kannul püsisid. Maantee äärest oli keskuse juurde umbes 1,5 km, ning kell oli juba neli õhtul. 

Keskuse juurde jõudes saime päeva viimased piletid, mis on 10 euri tükk. Kuna ma näen nii lapselik välja, siis küsis piletimüüja, et kas ma olen alaealine. Pisut hämmingut mu näos rikkus selle vale, millega kadus lootus, saada hinnaalandust. Ning enne kaelkirjakute juurde asumist, võtsime ka päeva esimesed ja viimased koolad. Jah, oli taaskord koola joomise periood, sest Kuuba reisi praktika näitas, et kui iga päev üks koola juua, siis kõhuhädad ei kimbuta.

Üsna harjumatu oli kaelkirjakut alt üles vaadata. Need pikad koivad ja veel pikem kael. Selleks, et kaelkirjakule musi teha, tuleb ronida ühe puitonni teisele korrusele. Kaelkirjakust lummatud, tormasin kohe teda musitama, kuid see oleks peaaegu, et lõppenud haiglasse sõiduga kui ma pead ei oleks eest ära tõmmanud. Kui kaelkirjakut hoolikat vaadata, siis tal on kaks sarve ja kui ta nendega otsustab äsada, siis võib mõistusest ilma ka jääda. Keskuse kirjakud on eriti ülbed ja ära hellitatud, sest nad on inimestega ainult siis nõus poseerima kui neile graanuleid söögiks pakkuda. Nii saime ühe töötaja käest peotäie graanuleid ja sellega koos ka esimesed pildid kätte. Kaelkirjaku keel on väga kare ning limane, täpselt nagu vasikatel, seega sai söötmise jooksul käed mõnusalt limaseks. Kuna kaelkirjaku juures oli päris palju rahvast, siis otsustasime ringi vaadata, lootes näha teisi kirjakuid. Ringi me ei jõudnudki väga vaadata, sest ühes ruumis pidas üks töötaja loengut. Saime teada, et Keenisas on nelja erinevat liiki kaelkirjakuid ning nende peamiseks toiduks on akaatsia lehed, mis sisaldavad palju vett. Suguküpseks saavad nad  umbes 4-5 aastaselt ning nende tiinus kestab umbes 15 kuud. Üks kaelkirjaku ema saab üldjuhul ühe poja korraga. Pisut naljakas fakt oli see, et kaelkirjak magab püstijalu ning päeva jooksul kokku 30-40 minutit ja sedagi silmad lahti. Püstijalu sellepärast, et kui nad oma pea maha panevad, siis nende vererõhk langeb ning selle tagajärjed võivad olla fataalsed. Nende keskmine vanus on umbes 20 eluaastat.

Pärast väikest loengut läksime taas rõdule ning kuna olime üsna viimased, kes sinna olid jäänud, siis saime teise võimaluse kaelkirjakut musitada. Pärast seda võimalust teatati meile, et keskus on suletud. 

Liikusime aiast välja ning kuna Grete märkas kahte mootorratturit, siis teatas, et nüüd me ei kõnni tagasi, vaid sõidame. Mul läksid silmad ülimalt suureks ja ma ei uskunud oma kõrvu. Et nagu päriselt, ronin ilma kiivrita ja lendleva kleidiga mootorratta otsa. Mul käis juba pilt silme eest läbi, kus mu käed, jalad ja nägu on täiesti lagedad. Aga üksi ma ei olnud nõus sinna jääma, seega polnud valikult ja tuli selle motika otsa ronida. Poistele sai sõnad peale loetud, et sõit toimub hästi aeglaselt. 

Iga auk ja väike manööverdus ajas mind hulluks ning mu sõrmed olid juhi rangluid purustamas, kuid õnneks midagi hullu ei juhtunud ning jõudsime ühes tükis maantee äärde. Matatu oli juba ees ning ronisime sinna peale.

Matatus istus meie kõrval üks tüdruk, kellel olid afro-patsid. Grete uuris tema käest, kus neid teha saab, mis nende hind on ja kui kaua need püsivad. Saime infoks nii palju, et tema maksis oma soengu eest juuskurile 9 euri ning nendega saab ta olla umbes kolm nädalat. Soov patside järele aina süvenes ning sellest sai juba üsna kindel plaan.

Kuna oli tipptund, siis venisime aeglaselt nagu tigu. Selle aja jooksul nägime kuidas üks varas kinni nabiti ning millise omakohtu osaliseks ta sai. Siis nägime maantee kaubitsejaid, kes kõik võimalikku kraami püüdsid läbi akna maha ärida. Küll oli vett, pähkleid, küpsiseid, aga ka reketi taolisi elektrilisi sääsepiitsasid. 

Linna jõudsime umbes kella poole seitsme ajal. Plaan oli toidupoodi minna, et hommikuks midagi süüa osta, kuid selle asemel leidsime salongi. Astusime sisse ning uurisime, kas seal ka patse tehakse. Tööl oli neli inimest, kolm naist ja üks noormees. Meile öeldi, et kell on palju ning täna nad patse enam ei tee ja me peaks homme tagasi tulema. Seletasime, et meile homme enam ei sobi, kuna siis sõidame Nakurusse. Naised pidasid nõu ning meie pidasime nõu. Uurisime veel, et kuidas patse tehakse, veendumaks, et me pärast kiilakad ei ole ning püüdsime ka hinnas läbirääkimisi pidada. Kui näidispats ette punuti ning hinnaks pakuti 25 eurot, siis olime otsustanud. Kuid otsustanud ei olnud meie juuksurid. Nad ütlesid, et teevad sellel õhtul ühe pea ning järgmisel teise. Me punnisime vastu ning ütlesime, et kui täna ei saa, siis jääb äri katki. Naised pidasid veel nõu ja hakkasid vingus nägudega tegema. Esimesena võeti Grete ette. Kuna kolmas naine oli hoopis pediküürja, siis pakuti, et äkki ma tahan patside asemel hoopis pediküüri. See teenus jättis mind külmaks ning ma raiusin edasi, et tulin ainult patside pärast ja ilma nendeta ma sealt ei lahku. Pärast seda kolmas naine lasti koju. Noormeest enne koju ei lastud kui ta pidi meile kunstjuukseid tooma. Selleks küsiti 4 eurot ettemaksu. Tegime selle ära, kuid ma ei näinud, et see kutt oleks kusagile läinud. Nad jaurasid omavahel tükk aega midagi, kuid siis läks see sootuks ja juukseid ta meile juurde ei toonud.

Kuid nüüd patside punumise protsessi juurde. Kogu see protseduur on tehnilises mõttes lihtne. Juustest tuleb moodustada mesilaskärje laadne võrgustik ning iga juuksetuti külge keeratakse üks salk kunstjuukseid, mis koos oma juustega patsiks punutakse. Kõige ajamahukam ja valusam on juuksetuttide tegemine. Ma ei tea, kas see on päriselt ka nii valus või tegid nad meelega haiget, aga Grete piiksus iga sikutuse peale. Noorema naise roll oli kärgede moodustamine ning vanema naise roll patside lõpuni punumine.

Kuna minuga ei tegelenud keegi, siis hakkas mul igav ning tuhat küsimust mu peas vajasid vastust. Püüdsin uurida kohaliku eluolu kohta. Saime teada, et naised on Kisumu lähedalt, kus asub ka Kakamega vihmamets. Uurisime, et mida metsas näha võib ning korraks tekkis mõte, et äkki peaks ka sinna minema. Saime teada, et vanem naine oli juba ammu aega tagasi Nairobisse tulnud ning noorem naine alles paar aastat tagasi. Kui vanem naine polnud juuksuriks õppinud, siis noorem oli seda kolledžis õppinud. Lisaks mind väga huvitas, et kui palju on keskmise keenialase kuupalk, siis pidin ka selle küsimuse esitama. See tegi naised tõredaks ning vastuse asemel viskasid nad mulle ajalehe pihku ja soovitasid vahelduseks kohalikke uudiseid lugeda. Sain aru, et see on teema, millest väga hea meelega ei räägita. Sirvisin siis moe pärast lehe läbi ja ei jätnud oma jonni. Küsisin nagu lapsesuu uuesti. Seekord vastati üsna diplomaatiliselt, et nende palk sõltub sellest, kui palju neil tööd on. Mind endiselt ei rahuldanud see vastus ja küsisin numbrit. Sain siis vastuseks, et keskmine keenialane teenib kuus 200 eurot ning seda siis kui maksud on ka makstud. Seda ma siiski teada ei saanud, mis maksusid nad maksvad. Kuid näha oli, et vanem naine läks pisut keema kui jutt läks maksude peale. Nimelt ärritab kohalikke see, et nad maksavad makse, samas ei saa nad vastu mitte midagi. Arstiabi on tasuline, kool on tasuta, kuid kõik raamatud ja vihikud tuleb vanematel endil välja osta ning kuna paljudel pole selleks raha, siis jääbki laste haridus paljuski selle taha. Lõpuks öeldi välja ka see, et valitsus on väga korrupeerunud ning lihtinimesest ei hooli selles riigis keegi. Rikkuse ja vaesuse vahe on üüratu ning paljuski on rikkus teenitud vaeste arvelt.

Kuna ma olin nad surmani ära tüüdanud, siis minu patsid valmisid vaikides. Ainuke suurem ohe oli siis kui nad mu juuste pikkust nägid. Olgu siinkohal öeldud, et kõik need kaunid pikajuukselised mustad naised on valged haneks tõmmanud. Mustadel naistel on kolm peamist valikut: 1) nad sirgendavad oma juukseid, mis eriti hea välja ei näe, sest nende oma juus on õhuke ja pärast sirgendamist on tunne nagu oleks mingi tuust pähe tekkinud; 2) oma juustest punutakse koos kunstjuustega patsid (nii nagu meie lasime teha); 3) oma juustest punutakse peadligi patsid, mille külge õmmeldakse parukas, olgu selleks siis ilusad pikad juuksed või vallatud lokid. Parukat saab kanda umbes kolm nädalat, siis tuleb see uue vastu välja vahetada. Seega kõik, kes vinguvad oma juuste kallal, mõelge, et on miljoneid, kes peavad ilu nimel suuremaid ohverdusi tegema kui teie. 

Senikaua kui noorem naine punus mulle kärgesid pähe, askeldas vanem Gretega. Kuulsin kõrvalt Grete kommentaare kuumast auravast veest ning suurest krunnist. Kui Grete oli valmis, asusid mõlemad naised korraga minu kallale. Vanem punus patsid lõpuni ning noorem koristas salongi, sest närviline turvamees käis nendele meelde tuletamas, et uksed tuleb varsti kinni panna.

Kui mu patsid said valmis, siis nägin ise ka mis kuumast veest Grete rääkis. Nimelt aetakse veekeedukannuga vesi kuumaks ning juukseotsad kastetakse mõneks minutiks sinna sisse. Ilmselt peaks plastik selle peale sulama hakkama, kuid ma küll midagi säärast ei täheldanud. Siis seoti patsid lõngaga sabasse ning seejärel keerati meeletult suur krunn pähe, mis omakorda tõmmati juuksekummidega kinni. 

Umbes kolme tunniga olid meie mõlema patsid valmis saanud. Ise olime ülimalt rõõmsad ja rahul, kuniks kogu asja rikkus asjaolu, et hind oli vahepeal kerkinud. Nimelt oli ettemaksust saanud lisaraha. Grete püüdis nendega vaielda, kuid tulutult. 25 euro asemel pidime siis maksma 27. Mis seal ikka, sest Eestis tuleb nende patside eest 240 eurot välja käia, seega, või sees olime me nii kui nii. 

Salongist alla astudes läksime kõrval asuvasse toidupoodi. Valik oli üsna mitmekesine. Oli nii puuvilju, liha, maiustusi, hommikuhelbeid, piimatooteid jm. Meie otsustasime jogurti ja helveste kasuks. Siinkohal tuleb tõdeda, et jogurt oli küll üsna kallis. 500 ml pakk oli peaaegu, et 3 eurot. 

Poest väljudes märkasime, et väljas on juba täitsa pime. Seega jalgsi ei tihanud me enam kõndida ja võtsime takso, mis lubas 6 euro eest meid koju ära visata. 

Siinkohal tuleks ära mainida, et taksojuhid sõidavad ilma gepsu ja kaartideta ning oht, et kohta üles ei leia, on suur. Kuna me hommikul ei vaadanud, kust me läbi sõitsime, siis nüüd olime plindris. Õnneks Grete oli oma kaardile märkinud meie ööbimiskoha ning kui Galileo hakkas tööle, siis leidsime ka õige tänava üles ning õnne korral ka õige värava. 

Majja jõudes teised juba magasid.
Tuppa jõudes palus Grete, et ma seebi üles otsiksin. Teadsin väga hästi kuhu ma selle pakkinud olin. Pistsin käe seljakoti taskusse, kuid mida ei olnud, oli seep. Kodus olles olin mõelnud, et panen seebi väikesesse kilekotti, et pärast kasutamist ei oleks kõik kohad seebivahtu täis, kuid nüüd oli kott tühi ning seepi ei kusagil. Rääkisin Gretele loo ära. Selle peale Grete ütles, et ta oligi imestanud, miks sahtlid olid kummaliselt lahti. Ilmselt oli teenija päeval meie kottides sobranud ning otsustanud seebi endale võtta, oli ju see vahva disainiga lasteseep. Sellel hetkel ei tahtnud enam mõeldagi oma hommikusele mõttele, jätta osa rahast seljakotti. 

Õnneks oli all vannitoas seepi piisavalt ning osa pesust sai pestud. Enda pesemine oli see-eest keerulisem. Nimelt puudus veel surve ning see vähenegi, mis sealt tuli, oli tulikuum. 

Esimesed seiklused läbi elatud, jäime magama, et hommikul vara uuesti tõusta.