13.01.2017 ehk reede

Ärkasime üsna vara, et normaalsel ajal Malinidsse jõuda. Administraator soovitas esimese suurema ristmikuni kõndida, kus Malindisse sõitvad matatud rahvast peale korjavad.

Pikalt kõndima ega passima ei pidanud. Esimene buss, mis ees oli, pidid Malindisse minema. Grete käis veel kiirelt vett ostmas ning juba hakkasimegi sõitma.

Suuremates asulates olid pikemad peatused, sest kulud-tulud tuli tasakaalu saada ning iga klient oli potentsiaalne kasum.

Liikumiskiirus oli umbes 70 km/h, sest igasse väiksemasse külla olid kiirust aeglustavad muhud ehitatud ning päris mitmes kohas oli näha ka nende kerkimise faasi. Buss oli enamuse ajast rahvast täis ning meile olid sattunud üsna kehvad kohad, kus pidi kotti süles hoidma. Esimene tund polnud vigagi, kuid siis hakkasid jalad vaikselt ära surema. Pisut nihelemist ei teinud paha.

Vähem kui kahe tunni jooksul olime jõudnud Kilifisse. Elu meie ümber kees, sest matatude peatused on üldjuhul samas kohas, kus turg. Meid kupatati bussist välja, mille peale hakkasime kisa tõstma. Mombasas öeldi, et buss läheb Malindisse, mitte Kilifini. Pisukese kaeblemise peale, suunati meid matatudesse ning paluti oodata. Saime taaskord juhi kõrvale istuda. Selja taha kiigates nägime, et 70% kohtadest olid alles tühjad. Kui Grete küsis, et kaua ootama peab, siis öeldi, et 15 min. Selle võib rahulikult kahega korrutada ning seegi ei pruugi õige lõpptulemus olla.

Lisaks nõmedale passimisele, muutusid tüütuks erinevad müügimehed. Kõige veidram kaup, mida reisijatele müüakse on keedetud muna. Selles konkreetses kohas käis üks naine ringi umbes 150  munaga. Kui kellelgi tekkis soov, osta muna, siis toksiti see lusikaga pehmeks. Lusika serv lükati koore alla ning koos lusikaga kooriti munal koor maha. Seejärel mässiti muna kilesse ning üks külg jäeti vabaks, et sinna mingisugust punast kastet lisada. Ja siis ulatati muna kliendile. See kaup oli igas linnas kuum teema.

Lisaks veele ja muule näksile, müüdi ka pudi-padi. Meie matatu akna juurde tuli kõõluma üks tüüp, kellel oli suur papist alus, mille külge olid riputatud käekellad, võltskullast ehted jms. Esimest korda ütlesime viisakalt, et ei soovi midagi osta. Teist korda juba noomivalt ja kui lett meile istme tagant kuklasse torgati, pidid Grete röögatama, et plats puhtaks saaks.

15 minutit olid juba möödas ning varsti olime juba peaaegu pool tundi oodanud. Nüüd küsisime juba väga konkreetsel toonil, et kaua veel passima peab. Juht sai aru, et meil on närvid läbi ja lohutas, et 5 minutit veel ja siis sõidame. Päris me uskusime seda, sest nüüd oli bussi täituvus 50%. Et me päris hulluks ei läheks, võttis matatujuht kasutusele taktika, kus tühikäigul tuli gaasi anda, siis käik sisse ja 50 cm kohalt liikuda. Korraks oli juba tunne, et nüüd sõidame, aga siis jäime jälle passima.

Õnneks ei pidanud me ära ootama kuniks buss 100% täis sai, sest seekord alustati sõitu kahjumiga. Loomulikult sai esimese kilomeetriga ruum rahvast täis, kuid ikka pidi seal turul tunnike passima ja lolli mängima.

Sõit Kilifist Mombasasse kestis umbes poolteist tundi. Taaskord pandi meid keset turgu maha. Lükkasime Galileo sisse ning vaatasime välja koha, kus meie villa asub. Tegin ettepaneku jala minna, sest ma olin täiesti tüdinenud istumisest. Grete esialgu vastu ei hakanud, kuid poolel teel pidas ta kinni ühe tuk-tuki, kes 1 euro eest lubas meid ära visata. Ega mul väga muud üle ei jäänud, kui sinna sisse istuda. Vältimaks järjekordset ekslemist, juhatas Grete teed. Paraku ei tähendanud lõikamine kõige kiiremat sõitu, sest otsetee läks üle veidra karjamaa. Tuk-tuk hüppas kivide otsas nagu konn ja mul juba mõlkus mõtetes kahtlus, et äkki oleme valesse kohta suundumas. Aga jällegi, ei jõudnud oma mõttevälgatust lõpetada, kui Grete rõõmsalt hüüdis: "Stop!"

Olime jõudnud ühe väga uhke värava taha. Andsime kella ning vastu tuli üks väga kohaliku olemisega vanem mees. Meid paluti aeda, kus avanes paradiis. Suur maja, suure aia ja basseiniga. Maja oli eriti äge, sest elutoal puudusid seinad ehk kogu elamine oli nö verandal. Meie tuba asus siiski siseruumis, mis oli verandast eraldatud raudvärava ja uksega.

Tuppa astudes hakkasin naerma, sest voodi oligi lilledega kaetud. Need ei olnud küll ehtsad lilled, aga ikkagi. Lisaks oli meil suur vannituba, kahe kraanikausiga ning päris sooja veega.

Panime oma asjad ära ja läksime linna, et pisut süüa. Tuleb tunnistada, et meie söömised olid selle reisi ajal täiesti kaootilised ning üsna tihti juhtus see, et hommikusöök oli üldse vahele jäänud. Kappasime näljastena mööda Silversand roadi, mida ümbritsesid villad ja suured hotellid. Meie tähelepanelikud silmad täheldasid seda, et hotellid olid suured, aga turiste ei olnud. Isegi suur osa villasid olid väga räämas olemisega. Samuti nägime üksikuid valgeid. Kogu ümbruskond rääkis meile kunagistest hiigelaegadest ning tänasest kriisist turisminduse valdkonnas. Seda oli mõnes mõttes väga kurb vaadata.

Veel märkasime hulgaliselt moslemeid. See kuidas nad mustadesse suhtuvad, on täiesti nõme. Üks tüüp pidas väga normaalseks, karjuda mustale mehele nii näkku, et tatti pritsib. Kuna meil olid lühikesed riided seljas, siis püüdsime võimalikult kiiresti ja märkamatult liikuda, et kellegi väärtused riivata ei saaks.

Kiirel sammul jõudsime esimese restoranini, mis kandis Baobabi nime. Paljutõotav. Teenindav personal oli ka väga viisakalt riides ning isegi mõned inimesed istusid ja kuna menüüs oli kirjas pitsa, siis pikalt ei pidanud mõtlema. Siinkohal tuleks nüüd pisut Malindi taustast rääkida. Nimelt on Malindi kuurortlinn, kus suur osa elanikkonnast on itaallased. Seega on üsna tavaline, kui menüüdes esinevad itaaliapärased road.

Alustasime söögi tellimisega. Esimene halb uudis oli see, et pitsat ei ole ja siis ei olnud ka homaari. Väga mage värk. Tellisin mingisuguse kalaroa ja Grete kanaroa.

Pettumusest sai tõsine viha. Ma pole juba ammu nii söönud, et toit käiks suus ringi. Suure osa minu kalast moodustasid erinevad luud ning nahaollus. Liha, kui sellist, oli vähe. Ka Grete kaebles.

Kui tavaliselt uuriti meie käest, et kuidas toit maitses ja kas jäime rahule, siis siin käis kelner meist suure kaarega mööda. Ta sai vist ise ka aru, et nende söögikoht on alla igasuguse arvestuse.

Kõhud olid küll täis, aga maitseelamus oli miinustes. Liikusime vaikselt keskklinna suunas, sest mul oli vaja pangas raha vahetada. 

Poolel teel märkasime, et tänava serva jääb käsitööturg. Astusime esimesse putkasse sisse, kus oli hulgaliselt maale. Olime mõlemad juba ostu sooritamas, kuid mõtlesime veel pisut ringi vaadata. Mida rohkem me erinevaid maale vaatasime, seda tülgastavamaks need muutusid. Tehnika oli suhteliselt lihtne ning kvaliteet väga halb. Enamjaolt olid maalid määrdunud. Küll olid mustad sõrmejäljed või muu plötserdus pildi peale sattunud. Lõpuks väljusime turult kahe külmkapimagnetiga. Mul oli küll pisut paha tunne, sest me olime ainukesed kliendid ja meie kõrgete nõudmise tõttu võis mitmel perel õhtusöök ostmata jääda. Neil oleks hädasti vaja kedagi, kes õpetaks, kuidas oma kaupa turundada. Sest olgem ausad, kehvad maalid ei olnud ainuke põhjus, miks me sealt jalga lasime, vaid ka see tüütu pindakäimine.

Enne panka jõudmist, käisime paarist poest läbi. Enamjaolt asusid need hiiglaslikes ruumides, kus tuled pandi põlema ainult siis, kui meie sisse astusime. Veelgi ehmatavam kaup, mis müügil oli. Kõik pärines selle sajandi algusest. Vähemalt ühes poes müüdi marke, mida me kusagilt mujalt ei olnud leidnud.

Ühesõnaga, kõik turistidele mõeldud kohad kiratsevad ja sellega koos ka kohalike elatustase. Samas pean oma mõistuse kainena hoidma ja mõistma, et ma ei saa kõiki maailma hädalisi aidata.

Raha vahetamine läks üsna käbedalt. Sealt suundusime turule, sest mul oli kange tahtmine osta seda kangast, millest kohalikud naised endale riideid valmistavad. Käisime mitmes putkas ning 5 euro eest saingi kaks suurt tükki, millest saab päris lihtsa vaevaga ühe kleidi õmmelda. Pärast seda ostsime veel puuvilju ning siis tuli reisi kõige õudsam osa. Sõit mootorratastega. Grete rääkis juba reisis algusest peale, et tema kavatseb Keenias motikatega sõita. Ma selle jutu peale vaimustusse ei sattunud ning salamisi lootsin, et ka Gretel läheb see tuhin üle. Aga näed, ei läinud.

Saime kaks mootorratturit. Esimese asjana rääkisime neile, et tuleb hästi aeglaselt sõita ning kui me piuksuma hakkame, siis tuleb seisma jääda. Minu meelest tegi asja veel õudsamaks see, et mul oli suur ananass, mis tuli kuidagi villasse transportida. Surusin selle kuidagi enda ja juhi vahele ning seejärel võis sõit alata. Kõik oli nii hirmus, et ma tundsin, kuidas mu sõrmed on juba valged kramplikust juhist kinni hoidmisest. Mul oli tunne, et selle juhi rangluud lausa ragisesid käte all, sest minu hirm oli nii suur.

Läbi häda ja vaeva jõudsime villasse. Jäin lootma, et ehk oli see viimane kord. Grete veel pärast ütles, et eemalt vaadates olin ma üsna vabalt ennast tundud. Vähemalt ei olnud ma nii kange, kui eelmine aasta hobuse seljas.

Villasse jõudes, võtsime pisut vabamalt. Grete pikutas ning mina kirjutasin päevikut.

Kella viie ajal ärkas Grete üles ja ütles, et tahab kohvi. Olin enne Lonelyst lugenud, et linnas peaks olema üks Karen Blixeni nimeline kohvik, kus saab päris kohvi. Kuna heast kohvist ei saa ära öelda, siis läksime uuesti linna, seekord tuk-tukiga. 

Kohviku ette jõudes, kargas üks nooruk meie juurde ja hakkas meile midagi kilekotist näitama. Meie himu hea kohvi järele oli nii suur, et ei pööranud talle tähelepanu. Tüüp oli nii jultunud, et jooksis meil sabas. Grete tegi jälle kurja häält ja läinud ta oligi. Hiljem saime teada, et ta tahtis meile salasigarette müüa. 

Karen Blixeni kohvik nägi välja nagu eriti peen restoran. Kogu interjöör oli väga hoolikalt läbi mõeldud ning korraks tekkis tunne nagu oleks suures vanaaegses telgis. Ja see muusika, nagu mõnes vanas filmis. Personal toimetas saalis ringi ning tundus, et valmistutakse suuremaks peoks. Üks sõbraliku moega mees leidis aega, et meid teenindada.

Tellisime kohvi ning ühe pitsa. Uurisime mehe käest, et mida nad sätivad. Tema sõnul pidi hiljem toimuma pidulik söömaaeg suuremale grupile.

Kui kohv lauda toodi, olime õnnega koos. Nii päris kui veel olla saab. Ja see pitsa. Ilus punkt pikale päevale. Kelneri sõnul oli pitsa küpsetanud kohalik, kuid restoran ise kuulub itaallasele, kes on kõik need nipid oma inimestele selgeks õpetanud. Kuna õhtukleitides naised ja viisakas mehed hakkasid saabuma, siis ei pidanud kelnerit enam kinni ja lasime tal oma tööd teha. Siinkohal tuleks siis täpsustada, et tegu oli valgete inimestega, ehk kohalikega, kes harrastavad koos õhtust süüa.

Restoranist väljudes tuli otsustada, kuidas me koju läheme. Ega siin väga mõelda ei lastud. Grete pidas kinni kaks mootorratturit ja juba ma istusin selle õuduse otsas. 

Kui päevane sõit oli üsna leebe, siis nüüd ajas mind hulluks õhtune pimedus. Lisaks oli juht nii jutukas ja pidevalt vehkis jutu juurde kätega, et mul oli pidevalt kukkumise tunne. Kurve võeti ka üsna lõbusalt.

Villa ette jõudes olin väga pahane, kuid seda leevendas asjaolu, et poisid ootasid ära, kuniks keegi meile värava avas. Nüüd vandusin küll, et see on viimane kord kui mootorrattaga sõidan.

Villasse jõudes nägime lõpuks ka peremeest. Oligi itaallane nagu me arvasime. Kahjuks ei rääkinud mees inglise keelt ning me ei saanudki oma küsimustevooru avada. 

Õhtu oli nii soe ning taevas siras täiskuu, ideaalne õhtuseks supluseks. Olime olemasoleva olukorraga väga rahul ja ootamatu veini pakkumine tundus juba liiast. Kuid espressost ei lubatud meil enam keelduda. Kohalik mees ütles, et ta teeb meile kohvi valmis ning selleks ajaks peaksime ennast veest välja ajama. 

Kaks kohvi ühe õhtu jooksul ei tõota head. Kange kohv ei jäänud siiski viimaseks, sest järgmine hetk toodi meile rummi. Mida veel ühest 13. reedest oodata?

Aga kõik hea peab ikkagi kuidagi punkti saama. Minu punkt seisnes selles, et meel ja keha olid ärgsad ning uni ei tahtnud kohe kuidagi tulla. Selleks ajaks kui ma magama jäin, oli Grete juba mitu und ära maganud.