14.01.2017 ehk laupäev

Eelmine õhtu palusime hommikusöögi kella üheksaks serveerida, seega sai pisut kauem magada.

Laud oli kaetud nö grillmajja, kus meile pakuti röstsaia, muna, puuvilju ning kanget kohvi. 

Söögi ajal püüdsime paika panna oma plaane. Eelmine õhtu olime otsustanud, et me siiski ei lähe Lamu saartele, mis oli meie üheks peamiseks sihtkohaks juba reisi algusest peale. Praktika oli meile näidanud, et bussiga liikumine võib võtta ootamatult kaua aega ning lihtsalt pooleks päevaks Lamu kanti pole ka mõtet sõita. Seega oli meil nüüd dilemma, kas minna Kilifisse või proovida veel kord Takaungu ööbimiskohta. Tegelikult olime juba eelmine õhtu Takaungu ära broneerinud, kuid siiani vastust saamata, mõtlesime Kilifis peatuda. Kuna me ka sinna koheselt ei saanud kohta, siis proovisime taas Takaungut ning lõpuks läks õnneks ja saime ööbimise kaheks ööks.

Pärast hommikusööki pakkisime asjad ning jätsime villa ja selle pererahvaga nägemist.

Kõndisime Casuarina Roadile. Sisimas lootsin, et leiame tuk-tuki, mitte mootorrattad. Nii ka läks.

Tuk-tuki juht viis meid otse selle matatu juurde, mis Kilifisse pidi sõitma. Taaskord oli sõiduk tühi ning me protesteerisime ootamise vastu ja nõudsime matatut, mis meid kohe Kilifisse viiks. Kahjuks ei viinud jonnimine meid edasi ning pidime leppima tühja matatu ja pika ootamisega. Pinget lisas juurde närviline juht, kes pidevalt inimeste peale röökis. 

Kuna oodata tuli pikalt, siis kasutasime ühe müügimehe ära. Esiteks palusime koolat tuua ja siis pastakaid, sest juhuse tahtel olid meie mõlemad pastakad ristsõnade lahendamise  maratonile alla vandunud.

Kui me liikuma saime, siis tuli tõdeda, et see ei teinud juhti rahulikumaks ning iga liigutus tekitas surmahirmu. Korduvate noomivate märkuste tulemusel sõidustiil küll pisut paranes, kuid mitte nii palju, et hirm oleks kadunud. Lisaks sellele aeti matatu igas peatuses rahvast nii täis, et kui avarii oleks olnud, siis ma ei kujuta ette kuidas see sura-mura oleks lahti harutatud. 

Kalifisse jõudes tegime väikese peatuse kohalikul turul ning sealt põrutasime edasi Takaungu poole.

30 minuti pärast olime Takaungus. Vaadates kaarti, taipasime, et meie ööbimiskoht asub maanteest viie kilomeetri kaugusel. Kuna ainuke liiklusvahend, millega seda vahemaad oleks saanud läbida, oli mootorratas, siis puudus mul igasugune protesti võimalus.

Õudusega istusin mootorrattale ja lootsin, et mu seljakott ei tee sõitu hirmsamaks. Ja tuleb tunnistada, et seljakotiga oli sõit palju julgem. 

Takaungu külla viib kruusatee ning seetõttu palusime jälle aeglaselt sõita. Liiklust oli seal vähe ning majad vaheldusid suuremate metsatukkadega. Külast tuli läbi sõita ning lõpuks jõudsime ühele väga pisikesele teerajale, mis lõppes järsu laskumisega. Õnneks ei otsustanud juht sealt alla sõita ning meid pandi üsna ohutus kohas maha. Lisaks näidati suund kätte. Tundus, et Bruce maja oli külas tuntud, sest mootorratturid küsisid kohe, et kas läheme Bruce majja.

Kõndisime künkast alla, läbi värava ja olimegi maja juures. 

Verandal istus üks suur valge mees ning ma arvasin, et see ongi Bruce, kuid selgus, et see on üks inglane, kes sarnaselt meile seal majas peatus. Peagi tuli üks noorem must mees, kes lubas meile maja ja meie tuba näidata.

Esmane mulje majast oli pisut ehmatav, sest see nägi ikka väga bohheemlaslik välja, kuid esimese viie minutiga harjusime nii ära, et hakkasime seda kohta lausa jumaldalama. Eriti pärast seda, kui meid magamistuppa viidi. Õigemini viidi meid katusele, kus oli tekitatud kaks ruumi ehk magamistuba. Tuba nägi välja nii, et selle oli kolm seina, lagi ja avatud vaade ookeanile, mis asusu umbes 100 meetri kaugusel. Kolme seina vahel oli suur voodi ning kaks pikka pinki. Magamistuba tekitas meis erilise vaimustuse, sest tegelikult magasime me õues ning meile avanes otse voodist vaade merele. Imeline!

Panime asjad ära ning läksime alla. Grete leidis ühe 1000-osalise pusle, mis tuli kindlasti kokku panna. Alustasime koos selle lahendamist, kuid üsna pea mõtlesime, et enne tuleks siiski poes ära käia ja süüa varuda.

Seadsime sammud küla poole. Väljas oli meeletu palavus ning tee tundus harjumatult pikk. Külla jõudes uurisime, et kust leida pood. Üks mees asus meile teejuhiks ning viis majade vahele, kus asus kolm poodi. Kahjuks polnud sealt midagi osta ning palusime meest, et ta meile mootorrattad otsiks. Ise jäime ühe poe juurde ootele.

15 minuti pärast toodi meie juurde kaks noormeest, kes 4 euro eest lubasid meiega maantee ääres ära käia. Tulles nägime, et seal oli mitu poodi ning palju puuvilju, mistõttu tundus sinna minemine tulusam.

Minu juhiks oli üks noormees, kelle silmavaade oli pisut kõõrdi. Gretele tundus, et noormees on laksu all ning terve tee kontrollis, et kas me oleme veel püsti või võssa sõitnud. Tegelikult oli kutil vist väikene puue, kuid sellest hoolimata rääkis ta väga hästi inglise keelt, erinevalt tema sõbrast, kes ühtegi sõna ei lausunud. 

Maantee äärde jõudes rahustasin Grete maha ning ütlesin, et selle noormehega on mul kõige turvalisem sõit olnud terve Keenias oldud aja jooksul. Tegime oma ostud ära, kuid üks asi oli puudu ning seda ei olnud üheski putkas, nimelt õlu. Poiste juurde minnes uurisime, et kust me õlut saaks osta ning nad lubasid meid õigesse kohta viia. 

Meie sihtkohaks sai üks erahoov. Põõsa all istus tüüp, kes ajas kookospiimast samakat. Olime kuulnud, et kohalik samakas on nii kehva kvaliteediga, et võib tappa või jäädavad vaimsed vigastused tekitada. Seega tegi nähtu meid pisut ettevaatlikuks. Kutt läks ühte kuuri ja tuli nelja pudeli Guinness õllega tagasi. Gretes tekkis kahtlus, et pudelites ei ole mitte õlu, vaid samakas ning poisid on meist valesti aru saanud. Küsisime mitu korda üle, et kas see on ikka õlu, mis muutis poisid pisut nõutuks ja kohmakaks. Ilmselt ei saanud nad aru, miks me nii kõhklevad oleme ja sada korda küsime, et kas see on ikka õlu. Grete seadis isegi kahtluse alla korgi ja selle ümber oleva fooliumpaberi. Mulle tundus, et korgi ja fooliumpaberiga on kõik korras ja uskusin, et pudelis on siiski õlu. Otsustasime nelja pudeli asemel kaks võtta.

Olime juba raha ära maksnud ja hakkasime minema, kui kerkis järgmine probleem. Nimelt tahtis kutt tühja taarat tagasi saada, sest see pidavat üüratut hinda maksma. Tegime siis diili, et kui tagasi tuleme, siis toome ka tühjad pudelid tagasi.

Poisid viisid meid taas künka juurde. Enne kui me nad ära lasime, küsisime, et kas nad oleks nõus meid esmaspäeva varahommikul uuesti maantee äärde viima, et me matatu peale saaks. Poisid olid pakkumisega nõus ja lubasid kindlasti kella seitmeks maja juures olla.

Meie päev jätkus sellega, et Grete pani toas puslet kokku ning mina lugesin rannas raamatut, mis lõppes sellega, et jäin õues magama. Ärkasin kui Grete tuli randa. Rääkisime pisut juttu ning seejärel läksin vette laineid püüdma, sest mõõnast oli saanud tõus. 

Selline tunne oli, nagu oleks väga soolasesse vannivette sattunud. Lisaks oli laine päris kõrge ja tugev. Kaugele ei julenud minna. Laine jõud oli meeletu. Paterdasin põlvini vees ning sellest piisas täiesti.

Veest välja minnes nägin, et valge mees istub rannal. Läksine tema juurde juttu rääkima. Kahjuks ei mäleta ma tema nime, kuid sain teada, et ta on inglasest meremees, kes mõned aastad tagasi käis Tallinnas. Keenias oli ta juba mitmendat korda, kui Takaungus esimest korda. Ta oli seal olnud juba pea nädal ning majahoidjatega erinevaid seiklusi kogenud. Väidetavalt oli ta mõõna ajal jala Kilifis käinud. Siis oli ta ühe majahoidja pere juures käinud, kus nad põllutööd tegid. 

Sellel ajal kui meie poes käisime, oli tema koos ühe majahoidjaga mõõna ajal korallrifil käinud ja leidnud sealt kaheksajala, millest pidi saama meie kõigi õhtusöök.

Õhtusöök valmistati mõlema majahoidja poolt, kes juhtumisi olid kaks kohalikku noort meest. Bruce, kes on selle maja omanik, elab ise Uus-Meremaal ning käib kord aastas koos oma perega Takaungus puhkamas. Ülejäänud aja majandavad seda kohta noormehed.

Sellel ajal kui meie puslet suure tuhinaga kokku panime, sai ka söök valmis ja meid paluti sööma. Kaheksajalakarri ja riis maitsesid imeliselt. Siin ei oldud maitseainetega koonerdatud. Samuti tegime ühe õlle lahti, mis päriselt ka oli õlu, mitte puskar.

Hea söök, hea õlu ja päikeseloojang, mida veel tahta.

Kuna väljas läks pimedaks ja majas elektrit ei ole, siis täideti ruumid tormilampidega. See oli nii äge vaatepilt, et jääb eluks ajaks meelde. Majal endal puuduvad aknaklaasid ja mööda treppi saab otse katusele, seega soe ja pehme tuul puhus läbi maja. Väljas kohises meri ning lambid vaikselt põlesid. Inglane läks magama, sest järgmine hommik pidi ta varakult lahkuma. Meie panime lambivalgel veel puslet kokku ja mõnulesime niisama.

Magama minna oli väga veider. Meil ei olnud kinnist ruumi ümber ning silmi kinni pannes tekkis selline tunne nagu magaks otse rannas.