11.01.2017 ehk kolmapäev

Ärkasime hommikul umbes kaheksa ajal. Pakkisime asjad kokku ja läksime alla, et uurida, kus meie puhas pesu on. Eelmine päev lubas üks töötaja, et peseb meie pesu väikese tasu eest ära. Tahtsime võimalikult varakult liikuma hakata, kuid pesunaist ei olnud kusagil. Administraator helistas talle, mis peale lubas naine ennast liigutama hakata. 

Ootamist sisustasime sellega, et läksime kõrval olevasse bensukasse jäätist ostma. Enne seda võttis meid rajalt maha üks kodutu mees. Ta oli nii elevil eilsest kismast tuk-tuki juhiga. Nagu ma aru sain, siis ega ta meie käitumist väga hukka ei mõistnud, vaid kiitis pigem takka, et oma sõna maksma olime pannud. Ta tahtis nii kangesti meie sõbraks hakata, et kutsus oma onni teed jooma ja vaatama kuidas ta plastikpudeleid kogub/lömastab. Vabandasime ennast sellega välja, et meie takso kohe tuleb ja meil ei ole piisavalt aega. 

Bensukas oli valida kahe erineva jäätise sordi vahel. Võtsime Oreo, küpsise tükkidega jäätise, ilma et oleks kusagil hinda näinud. Kui Grete jäätis kassast läbi löödi ja ma hinda kuulsin, siis pidin otsad andma. Kolm euri ühe väikese pulgajäätise eest. Ma ei saa aru, kust see hind küll võetud oli. Otsustasime, et bensukast ei osta me reisi jooksul ühtegi asja ja läksime välja oma kalleid jäätiseid limpsima. Tuleb tunnistada, et maiste oli hea, aga mitte nii hea, et vääriks 3 eurot.

Hostelisse tagasi jõudes ootasime veel pisut ning poole kümne ajal saabus ka meie puhas pesu, mille eest käsisime 5 euri välja. 

Kappasime matatu peale ja venisime kesklinna suunas. Jälle ummikud. Ükskõik, mis ajal sellel teel ka ei sõidaks, alati on ummikud.

Administraator oli öelnud, et matatu peaks sadamasse välja sõitma, kus tuleb praam võtta ja mandrile sõita. Sadamasse me ei saanud, aga selle lähedale küll. Väljaviskaja oli nii armas ja juhatas meid kättpidi kohale.

Selleks, et praami peale saada, tuli läbida turvakontroll ehk kotid tuli skännerisse lasta ning ise pidime turvaväravad läbima. Ilmselt midagi hullu meil ei olnud, sest meid lasti edasi. Jõudsime suurte väravate taha, mis ilmselt õigel hetkel pidid avanema. Rahvast aina kogunes ja kogunes. Kui praam sisse tuli, siis sain aru, et see rahvas on köömes selle kõrval, mis praami pealt maha tuli.

Väravad avati ning me vajusime nagu sipelgad laiali. 

Praam on pigem nagu suur alus, kuhu võetakse nii autod kui inimesed peale. Me olime ainukesed valged jalakäijad, sest teisi veeti üle safariautodega. 

Praamisõit kestab umbes viis minutit. Maha jõudes asusime matatut otsima, kuid selle asemel leidsime hoopis bussi. Alguses olime bussi osas skeptilised, aga kuna see pidi väidetavalt kiiremini liikuma, siis otsustasime bussi kasuks. Meil oli koola veel joomata. Otsisime putka, kus saaks külma kõhurohtu. Ma ehmatasin päris ära kui meie juurde tuli üks valge, ilmselgelt füüsilise puudega tüüp. Ta silmad olid nii jubedad, et ma pöörasin pilgu ära, et ei tekiks silmsidet, mis ergutaks teda meid kõnetama. Mu peast käis läbi mõte, et milline valge inimene on jätnud oma puudega lapse Mombasasse. Kuna hiljem nägin Nairobis ühte sarnast väikelast, siis hakkasin kodus pisut guugeldama ja sain teada, et need olid hoopis albiinod. Ma tunnistan ausalt oma rumalust, et ma ei teadnud Aafrika albiinodest midagi. Tegelikult on albiinodega asjalood ikka väga halvad, sest siiani usuvad kohalikud, et kui nad söövad albiino liha, siis saabub nende õuele õnn. Seega kütivad inimesed teisi inimesi ehk albiinosid, et need ära süüa. Ühesõnaga, ma oleksin palju õnnelikum siin elus olnud, kui ma poleks sellest asjast midagi kuulnud ja neid albiinosid näinud.

Saime oma koolad kätte ja istusime bussi, mis pidi väljuma kell üksteist. Meie rahu rikkusid erinevad tüübid, kes püüdsid oma kaupa müüa. Ühe mehega, kes püüdis meile passikaasi müüa, tegime nalja. Ütlesime, et meid kaaned ei rahulda, me tahaks päris passe. Mees läks nii pöördesse ja arvas, et me päriselt ka tahame võltspasse. Sellele kõigele järgnes meeletu loeng ning küsimus, et mida me küll arvame endast, kui küsime võltspasse. Ta soovitas, et me tehku ikka ametlikud paberid ära ja siis vaadaku, kas meid üldse võetakse tema riigi kodanikeks. Õnneks mees solvus meie peale nii hullusti, läks bussist minema.

Seekord lubadust ei murtud ning buss hakkas kell üksteist liikuma. Rahvast oli palju. Oli hõlste, tavalisi mehi ja naisi ning üks ema koos oma pisikese tumma tütrega. 

Sõit sujus üsna hästi, väljaarvatud see haisev kalakast, mis bussi oli tõstetud ning tihedad peatused külades. Tegelikult oli kõik hästi, seniks kuniks tumm tüdruk nihelema hakkas. Ta niheles nii hullusti, et me mõlemad saime aru, et tal on miski häda. Ema ei julenud peatust küsida ning lahendas olukorra teisiti. Nimelt lasi ta tüdrukul istmete vahele kükitada ja siis hakkasid nired mööda bussi põrandat voolama. Ma nägin seda kõike silmanurgast ja ütlesin Gretele, kes selle peale teatas, et suur osa niresid jookseb meie kottide alla. Pagan, nüüd tuli rasked kotid põlvedele tõsta. Kuna niresid oli juba liiga palju, siis märkasid seda ka väljaviskajad, kes esimese hooga ei saanud aru, mis see on ning üks tõmbas sõrmega nirest läbi ja nuusutas seda. Õõõh, see oli nii rõve, et mul läheb juba praegu seest õõnsaks. Kui see väljaviskaja oli nuusutanud, siis vaatas ta tumma tüdruku poole ning aimas, kust see ollus pärineb. Keegi riielda ei saanud ning kedagi maha ei aetud. Asi lihtsalt vaikiti maha ja ega mida sa enam teed, lihtsalt emal oleks võinud piisavalt oidu olla ja peatust küsida.

Teine rõve hetk tekkis siis, kui see sama sõrmevend meile mangot süüa pakkus. Mul hakkas sees juba mulksuma ning viisakalt keeldusin. Selle asemel vitsutas tüüp oma pesemata kätega selle ise sisse.

Umbes kella ühe ajal jõudsime Shimonisse. See on selline väike kaluriküla. Kuna olime ainukesed valged, siis bussist välja astudes, tekkis meie ümber hulk mehi, kes kõik tahtsid meie kapteniteks hakata. Üks mees oli ägedam kui teine ning ühe paat oli vingem kui teisel. 

Panime turbo sisse, et tüütutest putukatest lahti saada. Galileo järgi võtsime suuna sisse ning kõndisime enesekindlalt kaptenitel eest ära. Päris pika maa olime maha vantsinud ning tüübid seljatanud, sattusime segadusse, et ega me õigest kohast pole mööda pannud. Külatänavast oli saanud metsatee ning viimane maja, millest möödusime, oli päris kaugele jäänud.  Juba oli mõte kannapööre teha, kui ei kusagilt, ilmus meie ette üks mees. Küsisime, et kus suunas minema peame ning ta ütles, et mõned sajad meetrid veel edasi ja siis oleme kohal

Metsast välja jõudes nägimegi ühte kompleksi. Astusime aeda sisse ja juba tuli meile vastu perenaine, kes hommikust saati meid oodanud oli. Nüüd selgus, et meie onn on hoopis teises koha, mitte selles kompleksis, kuhu me jõudnud olime. Võtsime uuesti oma kotid ja asusime 200 meetrit eemale, kus oli umbes 20 pisikest majakest. Perenaine kutsus ühe tüübi kohale, kes meie onni ukse avas. Kohe hakkas silma must voodipesu. Palusime, et see ära vahetataks. Esialgu püüdsid nad meile selgeks teha, et see ongi puhas, kuid me ei leppinud muu kui täiesti puhta voodipesuga. See lubati meile ka tuua.

Läksime tagasi teise kompleksi, kus asus restoran. Selgelt oli näha, et tegu oli maha jäetud kohaga, kus aastaid tagasi on olnud hiigelajad. Istusime laua taha ning arutasime perenaisega oma plaanid läbi. Saime teada, et kuna koht oli kaks aastat kinni, siis tuleb õhtusöök ja hommikusöök ette tellida. Süüa ei saanud, siis tellisime õlut. 

Rääkisime perenaisele, et soovime järgmine päev snorgeldama minna. Ta lubas oma tuttavale helistada ja hinda uurida. Kui kõne oli tehtud, siis öeldi hinnaks 60 eurot inimene. Me raputasime pead ja ütlesime, et 35 ning üle 40 ei ole me nõus maksma. Tädi helistas veel korra ja ütles, et alla 55 me ei saa. Tegime siis ükskõiksed näod pähe ja ütlesime, et meie hind on 40, seega võtku või jätku. Perenaine lubas veel uurida.

Samal ajal kui me diili tegime, ilmusid baari kolm meest. Kõik olid hästi riietatud ning kullaga koormatud. Näha oli, et vanem mees oli boss ning kaks nooremat tema jüngrid. Mul tuli kananahk ihule ja juba käis sada mõtet peast läbi. Esiteks oli see koht, kuhu me tulime, väga kõrvalises kohas ja teiseks, kuidas nad oskasid tulla sellesse mahajäetud restorani. Keegi pidi ju kusagil infot jagama. Ja mis kõige hullem, õlu oli pähe hakanud. Ma tundsin, et mu mõistus ei ole enam kõige teravam ning keha ei tee seda, mida ma ütlen. Kuid sellest hoolimata võtsime veel ühed õlled ja läksime baari ette olevasse randa. Ma olin nii tohm, et jäin liivale magama. Kui üles ärkasin ja baari poole kiikasin, siis nägin õudusega, et mehi oli juurde tulnud. Nad olid suunaga mere poole ehk vahtisid, kuidas me päikest võtsime. Paar tüüpi lehvitasid meile, aga ma tegin nii kurja nägu, et nende käed kukkusid kohe laua alla.

Otsustasime täiesti tuimad olla ja mitte tähelepanu tõmmata. Õnneks oli olemine kainemaks läinud ning meie päevitamine sai otsa, kui perenaine tuli ütlema, et me ennast valmis seaks, sest üks kohalik viib meid oma kalapaadiga merele. Grete oli ennist maininud, et tahab kohaliku pähklikoorukesega merele minna ning ilmselt sellel ajal kui meie rannas magasime, ajas tema asju.

Rannas oodates nägime, et meeste seltskonnast kaks olid moslemid, sest kella nelja ajal viskusid nad rannale ja hakkasid palvetama. Täitsa naljakas oli vaadata, kuidas tüübid, kes enne keeled ripakil, baaris õlut rüüpasid, nüüd ühtäkki hakkasid oma jumalat paluma.

Õnneks oli see noormees tore, kes meid paadiga sõitma viis. Ta valis meile kõikidest koorukestest parima. Ukerdasime paati ning sõit võis alata. Kohalikud paadid valmistatakse mangopuust ning igaüks treib oma paadi ise. Liikumiseks kasutatakse ühte mõla. Kalapüügiks oli kaasa võetud väike rull, mille otsas oli konks. See tuli vette visata ja siis tagasi paati kerida. Kuna vesi paistis läbi, siis oli ilmselge, et ühtegi kala me sealt ei saa. Kaugele meid paadiga ei viidud ning päikeseloojanguks olime tagasi.

Mehed baaris olid alles. Venitasime oma laua õue ja jäime õhtusööki ootama. Olime endale õhtuks kala tellinud ning hommikuks puuvilju. Hommikusöögiga oli see nali, et kui me teatasime oma soovid, siis perenaine oli segaduses ja ei saanud aru, kuidas saab hommikuks ainult puuvilju süüa. Saab ikka küll.

Meie söögid toodi lauda siis, kui väljas juba pime oli ning kõht kohutavalt korises. Kõik asjad olid jälle magedad ning soola kulus ikka ohtralt.

Pärast õhtusööki tuli perenaine meie juurde ja ütles, et meid viiakse 40 euroga merele, kuid selleks, et me saaks merele minna, on vaja meie passid ööseks tema kätte jätta. Meie näod vajusid ikka täiesti ära. Et mis mõttes, anname oma passid suvalise kätte. Ta ütles, et kui me passe ei anna, siis jääb reis ära.

Mul käis juba film silme eest läbi, kuidas meid öösel ära röövitakse ja Somaaliasse prostituutideks viiakse. Kuid filmist hoolimata, andsime oma passid naise kätte. Keegi oleks nagu sellel hetkel ajus midagi lühisesse ajanud, sest ma ei tea, mis sundis meid passe ära andma. 

Enne restoranist lahkumist näidati meile arvet, et kas kõik ikka klapid. Grete vaatas asjad üle ja kiitis arve heaks. Maksmise jätsime hommikuks.

Kuna väljas oli kohutavalt pime ning me teadsime, et tuleb läbi võsa majade juurde minna, siis uurisime, millal perenaine lõpetab, et saaksime koos onnide juurde minna. Selle peale saime üllatava vastuse. Nimelt oli tööle võetud eraldi tüüp, kes pidi meid onnini saatma. Lisaks saime teada, et perenaine ja baaridaam elavad meie kõrval onnides ning lisaks turvale on territooriumil veel kaks turvat, kes kompleksil silma peal hoiavad. Täiesti haige värk, kui palju inimesi oli meie kahe pärast tööle kupatatud.

Onnide juurde jõudes, pidime ennast ära regama ning alles siis saime tuppa. Õnneks oli seespool riiv, mille kohe ka kinni lasime, et meid öösel liiga lihtne röövida ei oleks. Enne magama minekut käisime veel pesemas ning vajusime magama, lootes, et me ei ärka Somaalias.