15.01.2017 ehk pühapäev

Hommikust lummavat päikesetõusu ei saanud kohe kuidagi maha magada, sest juba voodisse paistis päikese õrn puna. Kella kuue paiku ajasime ennast voodist välja ja sättisime katusel olevale diivanile, et tõelist vaatemängu nautida.

Inglasest meremees pidas oma viimase hommikusöögi Takaungus ning pärast seda lahkus. Nüüd oli maja ainult meie päralt.

Päikese tõusu järgselt alustas Grete oma suure ülesande ehk pusle lahendamisega. Ta oli seadnud eesmärgi, see enne kokku saada, kui me lahkume. Minu kärsitus ei lasknud tegeleda muu kui raamatute lugemisega. Ega see ongi aastas see aeg, kui süümepiinadeta saab lugeda seda, mis kätte satub.  Alguses püüdsin rannas olla, aga kui päike kõrgemale tõusis, siis kolisin verandale. 

Vahepeal oli Grete poistega rääkinud ning kuna üks neist oli Kilifisse minemas, siis palus Grete süüa tuua. Õhtul oli plaanis ciabatat ning kalakarrit teha.

Kui poisid tagasi jõudsid, siis valmistati meile hiline hommikusöök ehk terve hulk pannkooke. Neid oli nii palju ja nii head, et me pidime lõhki minema. Poisid muidugi muhelesid selle peale. Mulle tundus, et nad nautisid olukorda, kus nad said külaliste eest hoolt kanda. Meil endal oli ka pisut piinlik, et midagi ei teinud, aga kui teine osapool on olukorra üle õnnelik, siis miks hakata, seda rahulolu rikkuma.

Pärast toekat hommikusööki jätkasime oma tavapäraste tegevustega, ehk raamatute lugemise ja pusletamisega. Grete toas ja mina väljas.

Ühel hetkel märkasin silmanurgast, et meie nö aia ehk heki taha on ilmunud üks noor poisslaps, kes vargsi mind jälgis. Püüdsin temast mitte välja teha ja lugesin edasi. Tegelikult oli rannas väga palju kohalikke, kes sisustasid oma aega sellega, et magasid rannaliival või kaljunuki all. Poiss vist ei näinud, et olin teda silmanud ja ta hakkas vaikselt majale lähemale hiilima. Ühel hetkel meie pilgud kohtusid ja siis poiss tardus. Järgmine hetk nõjatus ta puu najale ja hakkas mulle vaikselt hüüdma: "Mzungu, mzungu!". Kuna ma teadsin, et mul ei ole talle midagi pakkuda, siis ei hakanud välja tegema. Hüüdmine muutus aina meeleheitlikumaks ning poiss hakkas üha rohkem majale lähemale nihkuma. Mul tekkis väike paanikahoog. Hüüdsin Gretet, kuid ei midagi. Lõpuks tõusin toolilt püsti ja läksin Gretet otsima, kes oli vahepeal katusele kolinud. Nüüd hakkasin ise ka oma lolluse peale naerma. Väikest 12 aastast last ikka ei kardaks ju :)

Päevase "logelemise" lõpetasime ujumisega ning siis alustasime söögitegemisega või õigemini poisid alustasid ja Grete õppis kõrvalt nippe. Ma olen teada tuntud kehv kokk, seega ei hakanud oma pead sellega vaevama ja jäin lootma Grete tarkusele ning tema imelistele söökidele. 

Samal ajal kui teised süüa tegid, sain mina totaalse pusle-pisiku. Kui Grete tuli ütlema, et söök on valmis, siis ei saanud enam kuidagi tükke käest.

Õhtusöök oli taaskord imeline. Ajastus jälle päikeseloojangu ajal. Poiste toodud Tusker ja valmistatud kalakarri maitsesid väga hästi ning jällegi oli lõhki söömise tunne. 

Pärast söömist pandi tormilambid põlema ning instrueeriti, kuidas ust lukustada. Majal on suur ja vana puidust uks, millele ees väga keeruline ja raske lukk. Saime valguse tuppa ja uksed kinni ning pisut veel pusletasime enne magama minekut.