16.01.2017 ehk esmaspäev

Ärkasime taas päikesetõusu ajal üles. Kuna kella seitsmeks olime endale transpordi tellinud, siis majahoidjad lõhkusid välisukse taga, et tuppa pääseda ja alustada hommikusöögi valmistamisega.

Lasin poisid tuppa. Samal ajal kui söök valmis, panime oma asjad kokku ja seejärel paluti meil lauda istuda. Sõime ciabatit avokaadoga ning magustoiduks mangot. Mul hakkas vaikselt juba mango suhtes vastumeelsus tekkima, sest polnud päevagi, kui me poleks mangot näost sisse ajanud.

Pärast sööki panime veel pisut puslet kokku ning nüüd pidime küll tõdema, et meie silmad seda tervikuna ei näe. Kell oli juba kolme minuti pärast seitse. Jätsime poistega nägemist ja palusime, et nad pusle ikka kokku paneks.

Rügasime künkast üles. Üks poiss ehk minu juht oligi motikaga ootel ning enne kui midagi jõudsin küsida, tuli meelde, et unustasime taara kaasa võtta. Jooksin majja tagasi ja haarasin kaks tühja pudelit kaasa. Majahoidjate sõnul ei ole oluline, mis marki pudel on, vaid oluline on taara kui objekt.

Künka otsa tagasi jõudes kuulsin, et teine poiss oli meid üle lasknud, seega sebis minu juht uut tüüpi. Kümne minuti pärast oligi juba järgmine kutt platsis ja sõit võis alata. Läbi küla minnes oli nii naljakas vaadata, kuidas tööle ruttavad inimesed oma aias hambaid või nägu pesid. Lapsed sellel ajal silkasid juba rõõmsalt kooli poole. 

Enne maanteele jõudmist tegime taara peatuse ning vurasime edasi. Kohale jõudes oli matatu ees, mis Mombasa poole pidi minema. Sättisime end sisse ning teekond Nairobi poole võis alata.

Sõit Mombasasse möödus ruttu, kuid linna jõudes oli tunne, et me ei liigu millimeetrit ka edasi. Hommikune ummik oli meeletu. Kõrvaltänavatelt tulevad autod ei saanud kuidagi löögile, sest peatänaval liikuvad autod olid nagu üksteise külge kleebitud jada. Meist vasakul oli umbes neli autot, kes püüdsid parempööret sooritada, kuid ei midagi. Üks hetk ilmus kohale ka liiklusreguleerija oma eriti särava motikaga, kuid olukorda see ei muutnud, sest tüüp oli liiga ametis enda ja motika eksponeerimisega. Passis lihtsalt motika najal ja vahtis üsna töllaka näoga ringi. Kui rahvas juba mitmendat korda talle karjus, et autod ei saa liikuma, siis uimerdas ta kaose keskele ja suvatses saua tõsta ning liiklust reguleerima hakata. 

Päris kesklinna me ei saanud, pigem suure silla lähedal olevale turule. Uurisime, et kas sealt läheb ka mõni matatu Nairobisse. Seejärel suunati meid tuk-tuki juurde, mis pidi meid viima kohta, kus asuvad Nairobisse väljuvad bussid. 

Meid viidi üsna Blue Roomi lähedale, kus oli nö ametliku bussifirma büroo. Saime teada, et iga täistund läheb buss Nairobisse, kuid bussid on erinevatel aegadel erineva mugavusega. Umbes tunni pärast oli lahkumas eriti mugav buss, mis oli neli eurot kallim kui kaks tundi hiljem väljuv buss, mis nii mugav ei pidanud olema. Mugavust mõõtsid nad õhukonditsioneeri alusel, seega kahe tunni pärast väljuvas bussis pidi see puuduma.

Me tahtsime võimalikult kiiresti liikuma saada ning väike mugavus jaheda õhu näol ei tee paha, seega otsustasime pisut kallima bussi kasuks.

Kuna me elasime Keenias päev korraga ning Takaungus puudus internet, siis polnud meil Nairobis ööbimiskohta broneeritud. Mõtlesime kiiresti Blue Roomis ära käia. Alguses püüdsime jala hakkama saada, aga aeg pressis tagant ning kaart hakkas vigurdama, siis võtsime 40 sendi eest tuk-tuki.

Blue Roomi jõudes tellisime tavapärased jäätisekokteilid ning alustasime Airbnb-s surfamisega. Olime juba luksuses piisavalt olnud ning otsustasime valida ühe odavama koha keskklinnas ehk toa Isaacki juures.

Asjad aetud, läksime tagasi bussijaama, kus buss oli juba valmis. See nö mugavustega buss sarnanes meie SEBE täistunniekspressiga, mis Tallinn-Tartu vahet sõidab ja kus istmetesse on väikesed ekraanid monteeritud. Olime endale valinud kohad bussi tagumises otsas, seega saime uhkes üksinduses mõnuleda. Buss väljus täpselt kell 10 ning üsna sõidu alguses jagas üks tüdruk reisijatele joogid ja küpsised, et olemine mõnusam oleks. 

Sõit linnast välja oli ülimalt aeglane ning mulle tundus, et sellele ei tulegi lõppu. Pidev rappumine väsitas nii ära, et jäin magama ja ärkasin alles siis, kui poolel teel tehti peatus.

Poole tunnise peatuse ajal sai vetsus käia ja sööklas süüa. Kuna see söögikoht oli eriti räämas ja erilist söögiisu ka polnud, siis ostsime poest pisut näksimist ja koolat, et kõhud ikka korras püsiks. Tuleb tunnistada, et siiani polnud ükski kõhuhäda meid kimbutanud. Usu või ise ka coca cola imesse. 

Kuna olime mõlemad oma uned täis maganud, siis ei jäänud muud üle, kui lahendada ristsõnu ja lihtsalt lobiseda.

Kella kuue ajal hakkasime Nairobisse jõudma, kuid sellest hoolimata jõudis buss alles kaheksa ajal kesklinna. Taaskord olime jõudnud õhtuse tipptunni ajal linna ning autode rivi ei tahtnud mingi väega liikuda. 

Linna jõudes, panime Galileo käima ning päris meeldiv üllatus oli see, kui saime teada, et meie ööbimiskoht asub 100 meetri kaugusel bussipeatusest. Sammusime mäest alla, otse Kirinyaga Roadile ja pisut vasakule ning juba oligi meie maja. Me polnud varem üheski kortermajas käinud, seega oli jälle uus ja põnev kogemus. 

Teadsime, et korter on teisel korrusel, kuid mis ukse taga, sellest polnud õrna aimugi. Nö teisele korrusele jõudes tekkis meil väike arutelu, et kas see on teine või kolmas korrus. Samuti ei teadnud, kuhu suunas minema peab. Meile tuli koridoris vastu üks mees ning otsustasime küsida, et kas ta teab kus Isaack elab. Ta hakkas naerma ja ütles, et muidugi teab, sest Isaack on ta sõber. Ta viis meid korrus kõrgemale ja kutsus Isaacki välja. See pidi nii tavaline olema, et esmalt satuvad Isaacki külalised tema ukse taha ja siis alles Isaacki juurde. Kui nüüd tagasi tulla kortermaja juurde, siis igal korteril on trepikoja poole klaassein, mis on trellitatud ning selle seina taga on üldjuhul elutuba. Üksikud aknad ulatuvad tänava poole, vaid pigem on need kõik avatud tühjusesse.

Isaack suunas meid vastaskorterisse. Näitas toa ja muud olulised ruumid kätte ning soovis head seal viibimist.

Käisime pesemas ja saime inimesteks. Seejärel läksime välja, et tänava nurga puuvilju osta. Olemine oli nii mõnus ja kerge, et kange tahtmine oli pisut head napsu võtta. Lootsime leida mõne koha, kust saaks Tuskerit osta, sest meil mõlemal olid jooksupüksid jalas ning pusad peal, seega peened kohad välistasime. Kuniks me möödusime ühest klubist, mille turvamehed meid sisse lunisid.

Läksime teisele korrusele, kus avanes ebanormaalne vaatepilt. Lihunik ja ööklubi ühes ruumis :D

Ühes nurgas rippus nülitud lehm lae all ning teises nurgas oli baar, kus käis kõva möll. Siit ei saanud nüüd küll niisama ära minna.

Läksime baari, et endale midagi tellida. Meil paluti lauda istuda ning baaridaam pidi ise meie juurde tulema. Kui üks pisut ujeda olemisega neiu meie juurde ilmus ning me uurisime, et kas kokteili saab tellida, siis tegi ta väga suured silmad ja küsis: "What cocktail?!" Me siis seletasime, et viin ja miski mahl. Selle peale tuli üsna ootamatu vastus, et nende baaris ei jooda alkoholi. Me jäime suurte silmadega teda jõllitama ja küsisime, et miks meie kõrval lauas siis džinn laual on, et see ju ometi alkohol. Saime veelgi kummalisema vastuse, et alkoholi saab tellida küll, aga pudeli kaupa mitte kokteilina. No selge. Me täis ei tahtnud ennast juua, seega uurisime, et äkki saab ikka kuidagi klaasi kaupa ka tellida. Ta lubas korra uurida ja siis tagasi tulla. 

Kui baaridaam tagasi tuli, siis noogutas ta pead, et saab küll klaasi kaupa ka tellida. Kuna mahlaga jooki ei saanud tellida, siis läksime Baileys´e peale. Toonitasime, et tahame jääd ka sinna sisse. 

Kogu see olukord oli nii absurdne, et ma pidin ennast kaine peaga laua alla naerma. Nülitud lehm, kohtlane süsteem baaris ning veel veidramad videod suurel ekraanil. Lisaks see, et oli esmaspäeva õhtu ning klubis mängis dj videodiskot. Ruumi kolmandas nurgas oli umbes kaheksa noort meest, kes olid peost väga sillas ning neil käis kõva tants. Kui keenialased muidu on tõsised, siis siin olid nad küll looma endast välja lasknud. Ma ei kujuta ette, kui mehed Eestis nii tantsiks. Aga kiitus neile, hästi liikusid.

Teise silmaga jõudsime jälgida meie baaridaami, kes paaniliselt meile jooki kokku keeras. Pisut murelikuks tegi see, et ta käis  lihuniku käest jääd toomas. Aga teadagi, alkohol tapab bakterid ning päeval olime ka ühe koola sisse kulistanud, seega no worries. 

Saime lõpuks oma joogid kätte. Ja oli ikka maitsev küll. Lausa nii maitsev, et üks klaas tuli veel tellida. Baaridaam tõmbas pisut nina vingu ning ilmselt seetõttu oli ka makstav hind üsna kõrge. Kolm jooki kokku maksid 18 eurot. Ilmset terve pudeli ostmine oleks pisut odavam tulnud :)

Tagasi tänavale minnes märkasime, et eluolu oli pisut rahulikumaks muutunud. Suur osa busse ja matatusid olid oma sõidud lõpetanud ning enam ei pidanud meeleheitlikult kliente sebima. Päris mõnus oli täies rahus kodu poole liikuda.

Puuviljade söömiseni me selle õhtul ei jõudnudki, vaid vajusime kohe magama.