09.01.2017 ehk esmaspäev

Ärkasin selle peale, et genekas tõmmati käima. Grete pahurdas voodis ja küsis, et kaua see jama veel kestab. Nimelt olid kaks noormeest kõrval telgis otsustanud, et on sobiv aeg armurõõmude nautimiseks. Ma ei tea, kas see oli taotluslik või ei uskunud nad, et armurõõmudega kaasnevad hääled ei kosta välja, kuid tuleb tunnistada, et isegi geneka hääl ei summutanud seda laksutamist :D Grete oli vihast roheline, sest tema uneaeg oli selle tõttu üsna üürikeseks jäänud. Ma olin eelmise öö trallist vist liiga väsinud, et kuulda.

Panime käbedalt asjad kokku ja läksime sööma. Einega poole peale jõudnud, nägime kui rõõmsate ja rahulolevate nägudega naabripoisid saabusid. Ju oli see kõik asja ette läinud. Vähemalt keegi oli ennast välja puhanud.

Kella kuue ajal alustasime viimast sõitu Maasai Marasse. Eilne väike pahandus Peteriga oli seljataha jäänud ning kõik olid rõõmsas meeleolus. Pisut kurvaks tegi olematu päikesetõus, sest taevas oli täiesti pilves.

Tiirutasime pargis ringi ja otsisime jahti pidavaid loomi. Üks hetk saime raadio kaudu teate, et ühes kohas on kaks gepardit. Kihutasime sinna ning nägimegi, et isane ja emane gepard luusisid põõsastes. Kui alguses tundus, et nad on näljased ja otsivad saaki, siis peagi saime aru, et tegelikult on neil kõhud täis ja nad niisama otsivad tegevust. Põõsastest välja ronides tuli väike tsirkus puu otsas ja siis saigi spetaakel läbi.

Peter lubas lagendikul veel viimased pildid teha ja siis alustasime sõitu Nakuru poole.

No kas saab hullemat teed välja mõelda, kui see, mis Maasai Marast välja viib. Vähe sellest, et auto raputas, oli kõik jälle tolmu täis. Kummalisel põhjusel oli Peter lasknud auto eelmisel õhtul ära pesta. Mis mõttega, sellest ma aru ei saanud.

Kell oli umbes kaheksa ja üheksa vahel kui me tagasi hakkasime sõitma, siis nägime kuidas lapsed kooli kiirustasid. Kõigil korrektsed koolivormid seljas. Suuremad lapsed väiksemaid enda järel vedamas. Kui tulles oli kõigil aega lehvitamiseks, siis nüüd läksid kõik kiirustava sammuga mööda ning ei märganud isegi pilku meie poole pöörata.

Tagasiteel tegi Peter ühe peatuse meie jaoks. Taaskord turistikas koht, kus lisaks lihtsamale söögile, sai suveniire kaasa osta. Üks suur saal oli puidust nikerdatud kujukesi, maale ja muid nipsasjakesi täis. Mõtlesime pisut eeltööd teha ja uurida, kui palju maalid maksavad. Alla 200 euri ei saanud ühtegi maali. Mees, kelle käest me infot uurisime, hõõrus kavala näoga käsi ja arvas, et lähebki äriks, kuid kui hinnad teada saime, astusime tuima näoga minema.

Istusime autos ja ootasime Peterit, kes oli kusagile ära kadunud. Vahtisin ümbrust ja keha tõmbus kangeks kui silmasin rotte, kes auto lähedal ringi jooksid. Täiesti rõvedad loomad, ma lihtsalt ei või neid kannatada. Gretele pakkus see muidugi nalja, kui ma soigusin, et rotid tulevad autosse, kui uks lahti on.

Peter tuli tagasi. Jätkasime sõitu, kuniks tegime järgmise peatuse ühes järgmises külas. Seekord polnud see meile mõeldud, vaid Peterile, sest tal oli seal mingisuguseid asju vaja ajada. Martin kupatati ka autost välja. Ju siis olid olulised asjad, sest kui nad tagasi tulid, siis olid ikka väga seletatud nägudega. Ma kahtlustan, et neid asju, mis vajasid ajamist, oli veelgi ja sellepärast Peter eelmine õhtu põdeski, et äkki meil ei jätku piisavalt aega hommikuseks safariks.

Õnneks rohkem peatusi ei tulnud, vaid saime teada, et Nakuru-Nairobi maanteel pannakse meid teise auto peale.

Enne ristteed peatas Peter auto. Meie asjad koliti teise autosse ning jätsime Peteri ja Martiniga nägemist. Teises autos või õigemini väikebussis oli kaks asiaati. Väga jutukad nad ei olnud, pigem passisid oma telefonis.

Ilmselt oli mu näost näha, et vajame peatust, sest see üsna ootamatult ka tehti. Käisime käbedalt vetsus ning jäime pidama poe uksel, kus müüdi jälle suveniire. Minu juurde astus üks kohalik, kes soovitas mul ehteid osta. Ütlesin, et ma ei vaja neid ning selle peale sain üsna ootamatu vastuse: "Kui osta ei taha, siis anna niisama raha!" Päris sooda. Ma raputasin pead ja ütlesin, et niisama ei saa siin ilmas midagi. Seejärel kõndisin sirge seljaga bussi ja porisesin pisut omaette. Säärast nahaalsust polnud ma veel näinud :)

Nairobisse jõudes viidi asiaadid esimesena ära. Nende peatumispaik tundus eriti luksuslik olevat. Pärast kuulsime autojuhilt, et järgmine päev lähevad asiaadid Amboseli rahvusparki. Juhiga rääkides tundsin heameelt, et meile Peter giidiks sattus, sest uus autojuht oli küll väga hea inglise keelega, kuid tema nooruslik närvilisus ja võlts käitumine käis vastukarva. Õnn oli meid tõesti tabanud, et Peteri Pega Toursi otsa komistasime.

Meid pandi raudteejaama juures maha ning üks turva määrati saatjaks. Turva juhatas meid kontorisse, kus pidid olema meie broneeritud piletid. Vastuvõtt oli seal pisut jahe kui, mitte öelda, et ebasõbralik. Laua taga istuv tädi oli äärmiselt ülbe ja mitu korda vahtis sellise näoga, et mis kuradima pileteid me tahame. Lõpuks suvatses ta meie piletid välja otsida. Pileteid me siiski ei saanud, vaid saime talongi, mille alusel pidime kell neli tagasi tulema ja siis piletid saama.

Läksime raudteejaamast välja. Kuna lasime Peteril broneerida teise klassi, siis teadsime, et õhtul me süüa ei saa. Suundusime kesklinna poole, et leida üks hea söögikoht.

Leidsime Cafe Deli, mis tundus korralik ja tõotas head kohvi.

Astusime sisse. Pettuma ei pidanud. Tellisime kanasalatid ja kohvi. Kõik maitses väga hästi. Teenindus oli samuti väga hea ning mis kõige olulisem, üle pika aja sai kasutada korralikku tualetti.

Söönud ja internetis piisavalt surfanud, hakkasime raudteejaama poole tagasi liikuma. Enne veel otsisime koha, kus müüdi mangosid ja ananassi. Ananassi müüja tahtis meid pisut petta ja müüa toore vilja, kuid me olime Nakurus juba piisava koolituse läbinud, et aru saada, mis on õige.

Õhtusöök ostetud, läksime kontorisse. Seal olid juba uued mutid, kes meid välja viskasid, sest meile oli ju öeldud, et alles kell neli saab piletid kätte.

Läksime perroonile passima. Ümbritsev vaatepilt oli kohutav. Jalanõudeta kõrendid, kes kohe kohe olid kokku kukkumas, vedasid enda ees või järel raskeid kärusid. Nad nägid välja nagu ära piinatud inimhobused. Oli nii mehi kui naisi, vahet ei tehtud, sest kaup tuli rongile vedada. Kui käru ei olnud, siis tuli suuri kotte seljas vedada, nii et jalad kõverad all.

Kella nelja ajal läksime tagasi kontorisse. Saime oma piletid kätte ja olime väga üllatunud, kui märkasime, et meile serveeritakse õhtusöök. Ma ei kujuta ette kuidas Peter selle välja sebis, aga nii oli piletitel kirjas.

Perroonile tagasi jõudes olime segaduses, sest ees seisis väga nukras meeleolus rong, millel polnud isegi aknaid ees. Õnneks suunati meid teises suunas tagasi, kuid ega meiegi rong midagi erilist olnud.

Ronisime oma vagunisse. Liiklemine vagunis oli keeruline. Koridor oli kitsas ja suured seljakotid ei tahtnud kuidagi sinna ära mahtuda. Pressisime ennast edasi ja leidsime oma kupee. Teadsime juba, et meil on neljane kupee ja et meile võib veel seltskonda tulla. Püüdsime välja nuputada, mis kohad me endale hõivame. Ülemised kohad tundusid kõige ägedamad, seega viskasime oma kotid üles ja jäime seltskonda ootama. Peagi kuulsime, et mööda koridori tuleb rohkem rahvast. See oli üks perekond, kes seadis kõrval olevasse kupeesse sisse. Siis tuli veel rahvast, need seadsid ennast teisele poole naabriks. Kuna kell oli juba pool kuus ja rong hakkas liikuma, siis teadsime üsna veendunult, et terve kupee on meie päralt. Jess.

Jaamast välja liikudest pistsin pea välja ja esimese minutiga sai selgeks, et see ei ole hea mõte. Oleksin peaaegu et oma peast ilma jäänud :)

Kui rong slummist läbi sõitis, siis nägime päris elu. Raudtee ääres olid prügimäed ja inimeste kodud segamini. Meie silme all mängisid lapsed prügiga, kanad ja kitsed õgisid endale prahti sisse, osad mehed kusesid otse meie silme all ning teine osa turgutas ennast süstimisega. Ühed lapsed olid lausa nii agarad, et loopisid rämpsu rongi aknast sisse. Hea, et ma pea aknast väljas ei passinud, vastasel juhul oleks pasaga otse näkku saanud :)

Lõpuks slumm vaheldus hõredama asustusega ning see omakorda juba päris savanniga, kus jooksid sebrad ja kaelkirjakud ringi.

Huvitav oli veel vaadata seda, kuidas asiaatide juhtimisel kerkis uus raudtee. Meie rong liikus umbes 30 km/h, seega võib põnevusega oodata, millal rong uuele raudteele lastakse ja sõit Mombasasse läheb palju kiiremaks.

Päris hõreda asustuse korral otsustasime ära kasutada selle pisikese kraani, mis meil kupees oli ning alustasime jalgade pesuga. Seisime jalgupidi pisikeses kraanikausis ning teine hoidis kraani all, et vool ei katkeks. Puhaste jalgadega tekkis täiesti inimese tunne, kuigi keha oli endiselt täiesti tolmune Maasai Mara teest.

Ühel hetkel koputas üks tööline meie uksele ja seletas, et kella seitsme ajal saame süüa ning samal ajal teeb ta meie voodid üles. Seega tuli uks lahti jätta ja kõik väärtuslikud esemed endaga kaasa võtta.

Enne söömist minu kannatus katkes ja tuli ette võtta teekond tualetti. Läksin vaguni ühte otsa, kus pidin kreepsu saama, sest ruum haises kange kuse järele ja uks ei käinud lukku. Lisaks nägin kolmanda klassi vagunit, mis oligi ilma akendeta ja sealt vahtisid mustad mehed mulle üsna küsivate nägudega vastu. Nüüd nägin selle jubeduse ka ära.

Panin kiiruga oma kupee poole minekut ning üks sõjaväelane, kes enne mind mööda lasi, ei saanud aru, mis mul hakkas. Oma kupeesse jõudes kamandasin Grete endaga kaasa. Proovisime teist tualetti teise vaguni otsas. Seal oli olukord sama jama, aga vähemalt oli tühja augu asemel pott. 

Enne kella seitsest andis kelluke ukse taga märku, et tuleb sööma minna. Restoranvagun oli päevi näinud. Meid istutati ühte lauda noore ema ja tema kolmeaastase pojaga. Kui Keenia lapsed muidu on pisikesed vibalikud, siis see oli küll hästi süüa saanud :D

Teenindus oli ülimalt aeglane, sest süüa saime umbes pool tundi hiljem. Õhtusöök oli kolmekäiguline. Esiteks selline tatine püreesupp, siis riis ja kapsahautis, liha ning magustoiduks puuviljad. Kohvi ja teed ei viitsinud me ära oodata ning läksime tagasi kupeesse.

Kupeesse jõudes kontrollisime esimese asjana voodipesu puhtust. Tundus, et seekord oli kõik aus. Lugesime pisut raamatuid ning kella üheteistkümne ajal jäime magama.