06.01.2017 ehk reede

Äratus oli varakult ehk kella kuue ajal. Majateenija Esta oli meile juba hommikusöögi valmis teinud ning meie asi oli see sisse ahmida, et siis safarile minna.

Meie giid ja autojuht, samuti Peter (aga mitte Pega Toursi omanik, vaid töötaja), ootas juba väljas ning siis selgus, et me olime pool tundi hiljaks jäänud. Ilmselt oli keegi nüüd ajaga puusse pannud, sest meile ütles peremees Peter eelmine õhtu, et peame 6.45 valmis olema, mitte 6.15 nagu me nüüd teada saime. Midagi hullu sellest ei juhtunud ning asusime autosse, et rahvusparki sõita.

Meil oli täpselt selline safariauto nagu oleme harjunud piltidelt ja telekast nägema. Nagu päris. Peter tundus ka juba esimestest minutitest tore. Pisut vaikne, aga tore.

Rahvusparki jõudes tegi Peter katuseluugi lahti ning kohutavalt külm õhk pidi meid kringliteks külmetama. Kuna ta ise läks veel kusagile asju ajama, siis ootamine hommikuses külams tundus eriti piinarikas. Meele tegi pisut rõõmsamaks see, kui nägime teist turistide autot või õigemini väikebussi, mis nägi välja nagu matatu. Meil tekkis tõeline bosside tunne, sest meie kahe päralt oli väga vinge maastur.

Peter tuli lõpuks tagasi ning me sisenesime Nakuru rahvusparki, mis on kuulus oma järve poolest. See rahvuspark on ümbritsetud aiaga, et loomad välja  ning inimestest pahalased sisse ei pääseks. Nii on sealsete loomade elu eriti turvatud.

Esimesed loomad keda nägime, olid sebrad ja gasellid. Läksime oma pildistamisega täitsa pöördesse. Siis tulid pühvlid ja anuubised ning äkki ütles Peter, et järgmiseks sõidame ninasarviku juurde. Ninasarviku nägemine on üsna harv juhus, seega juba hommikul meil vedas, ja sedagi väga lähedalt. Õnn tabab ikka väga ootamatult. Ninasarvikut nähes alustasime oma rumalate küsimuste küsimisega. Esimene küsimus oli, et kas me võime autost välja minna. Peter hüüdis täiesti hullunult: "Noooo, nooo ofcourse not, it´s toooo dangerous". Tegime üsna süüdimatud näod ja küsisime nagu lapsed, et miks siis ei tohi. Saime siis vastuseks, et kõige vaenulikumad loomad inimeste suhtes on ninasarvikud ja jõehobud. Neist tuleb kauge kaarega eemale hoida, sest nad kipuvad ründama.

Autost ei lubatud meil välja minna, seega jätkasime oma lollustega. Järgmised küsimused, mis kordusid nelja järgneva päeva jooksul, olid järgmised: Kas see on emane või isane? Kui vana ta on? Kui vanalt ta suguküpseks saab? Millal ta pojad saab? Mitu poega tal on? Ja uskuge või mitte, Peter´ile oli alati vastus olemas. Me kohati kahtlustasime, et äkki ta on nii kaval ja mõtleb vastused kohapeal välja, et me rahule jääks, sest me olime ikka väga tüütud. Tegelikult on Peteril 20 aastat giidi kogemust ning ta päriselt ka teab kõiki fakte ja oskab lugeda loomade kehakeelest, mis parasjagu toimub. Päris mitmel korral suutsime loomulikult ära unustada, et me juba olime sama looma kohta neid küsimusi esitanud, kuid sellest hoolimata jätkus Peteril kannatust ja ta vastas uuesti.

Ninasarviku juurest suundusime järve äärde, kus pidavat õnne korral nägema jõehobusid. Kohale jõudes nägime vette mattunud metsa ning rahvuspargi eelmist sissepääsu. 90ndate alguses tõusis ootamatult järve veetase, mis mattis metsa, teed ja isegi rahvuspargi komplesi vee alla.  Nii tuli pargile uus sissepääs leida, mis järvest on nüüd umbes kilomeetri kaugusel. Peter ütles, et ta mäletab aega, kui autod vurasid mööda seda väravat sisse, mis hetkel vees oli. Nüüdseks oli see jõehobude kodu, kes päeval lähevad vee alla ning magavad seal. Peteri sõnutsi pidi vee alla olema hulgaliselt jõehobusid, seega pidime veepiirist eemale hoidma, et tigedad hobud meid ei ründaks. Minu meelst oli vesi nii rahulik, et seal all ei saanud küll kedagi kurja olla.

Pikalt me seal järve ääres ei saanud olla, sest Peter kamandas allumatud plikad autosse ja safari pidi jätkuma. Jälle nägime anuubiseid, kes läksid savanni niitudele einestama, et siis lõunaks jälle metsa tagasi tulla.

Ühtäkki läks põnevaks, sest Peter ütles, et ahvid käituvad veidralt ning keegi neile ohtlik loom peab kusagil läheduses olema. Üks ahv oli puu otsas täiesti pöördes. Tema kehakeel reetis vaenlase. Akaatsia all lamas lõviema oma kahe mürsikuga. Täiesti uskumatu, nii suvalises kohad lõvid. Asja tegi minu jaoks veel huvitamaks see, et teisel pool autot ehk lõvidest umbes 10 meetri kaugusel oli aed ning selle taga savionnid, mille hoovis mängis väike poiss. Vot see on Aafrika.

Avastus ei jäänud ainult meie teada, sest Peter kutsus teised autod ka kohale. Igal autol/bussil on raadiosaatja ning kolme meetrine antenn, mille abil autojuhid/giidi sidet peavad. Kui keegi midagi põnevat näeb, siis kutsub ka teised kohale. Mõnes mõttes on see täiesti normaalne käitumine, sest kõik turistid peavad lahkuma positiivse emotsiooniga, aga kui autosid sai liiga palju ja meie vaated rikuti, siis ajas see pisut närvi küll.

Lõvid olid juba väga paljudest autodest ümbritsetud ning me lahkusime, et järgmistele ruumi teha. Sealt edasi sõitsime Baboon Cliffile, kus avanes vaade järvele. Vette jooksvad autorajad olid nüüd tunnistuseks sellest, et kunagi laiusid järve all teerajad, mida mööda safariautod kihutasid.

Pärast põgusat peatus ning kui terve plats oli teisi autosid täis, põgenesime edasi. Nüüd nägime juba kaelkirjakuid ja väga haruldasi must-valgeid koolobus ahve, kes eemal puu otsas kargasid. Teisele poole autot jäi Nakuru lennuväli, kuhu maanduvad rikaste turistide eralennukid, kes tulevad Keeniasse paariks tunniks ja siis põrutavad mujale riiki edasi. Lennuväljal maandub nädalas umbes neli lennukit. Võiks öelda, et päris tihe kasutus ühe väikese rahvuspargi kohta.

Tiirutasime veel pisut ringi ja otsisime leopardi, kuid tulutult. Et meie pettumust pisut leevendada, tegi Peter peatuse ja lubas meil autost välja minna. Lõpuks lubati välja, kuigi ühtegi põnevat looma ei olnud, kelle pärast oleks nüüd välja tahtnud minna. Me olime ühel telkimisplatsil, kus julgemad turistid saavad öö veeta. Meil ööbimist paketis polnud, seega saime ainult puu otsa ronida.

Pärast pausi tegime veel ühe põike järve äärde, et flamingosid tabada, kuid seegi oli tulutult. Et meie topelt pettumust korvata, viis Peter meid lõunale. Sõitsime väga noobli hotelli ette, kus meil avati lausa autouksed ja ulatati kätte eukalüptiga lõhnastatud kuumad ning niiksed rätikud. Ma juba eos tõmbasin kulmu kipra, sest lennukis pakutavad säärased niisked rätikud on nii rõvedad. Kuid siin oli nüüd küll see koht, kus ma eksisin. Eukalüpt oli nii mõnus ja rätikud ei olnud üldse vastikud, lausa mõnusad.

Meid juhatati restorani, kus pakuti buffeed. Olime nagu võõrkehad seal, oma matkariiete ja üleni tolmuste kehadega. Kõik nägi nii peen välja, et ajas lausa naerma. See on ju täpselt see koht, mida me püüame vältida, sest meiesugused maakad on ikka väga robustsete kohtadega harjunud. Ei löö me risti ette, kui tuleb veoauto kastis või nigelas hobuvankris sõita või lausa pesemata voodipesu vahel magada. See koht ei olnudki nagu Keenia, vaid mingi muu kummaline valgete inimeste "paradiis".

Laadisime oma kõhud puuvilju ja värsket mahla täis ning läksime murule pikutama, sest meil oli tervelt tund vaba aega.

Enne autosse minekut käisime WC-st ka läbi. Isegi see oli harjumatult puhas, prilllauaga, paberiga, veega ja seebiga. No milline luksus.

Järgmine sihtkoht kuhu suundusime oli järgmine flamingode paik. Järve servas on üks koht, kuhu flamingod alati kogunevad ning sinna minnes võib üsna kindel olla, et roosad kured ennast eemalt näitavad. Nii nägime meiegi neid. Grete püüdis lähemale minna ning Peter hakkas kõva häälega naerma ja ütles, et mine jah lähemale, selle võrra liiguvad linnud kaugemale ning seis jääb ikka samaks.

Pärast flamingode nägemist käsime veel ninasarvikut ja tema poega vaatamas. Nad olid küll hästi kaugel ja künka otsas ning minusugune pime ei näinud neid sootuks, kuid Grete hea objektiiv aitas asjale palju kaasa. Päris suur ja ülbe ema, paistis koos üsna piraka pojaga.

Tiirutasime veel rahvuspargis ringi ning kella viie ajal jõudsime tagasi Nakurusse. Palusime, et Peter paneks meid turu juures maha, et saaksime taaskord puuvilju osta. Meile tuttav tädi oli jälle oma kaubaga väljas ning tänane allahindlus oli veel suurem kui eelmine õhtu.

Turult läksime jala koju kuna meie maja oli üsna lähedal ja jalad tahtsid ka liigutamist. Peter oli selle peale pisut segaduses, sest ta arvas, et meid tuleks ikkagi autoga koju viia. Valged ju ometi jala ei käi ja vett ei joo. Kuid me keeldusime Peteri lahkest pakkumisest.

Maja juurde jõudes võttis meid vastu Esta, kes teatas, et täna õhtul saame ugalit. Grete oli oma esimesest ugali kogemusest rääkinud ning pere ei saanud aru, mis jama me söögikohas saime, sest õige ugali pidavat hoopist teistugune olema.

Enne õhtusöögi tegemist lõime aega surnuks. Grete oli just netti minemas, kui ühendus katkes. Martin ehk noorim perepoeg oli päevaga kulutanud interneti mahu, mida pidi jätkuma terveks kuuks. Nähes seda, mida ta telekast vaatas, siis võis oletada, et see internet kulus filmide alla tõmbamiseks.

Pole internetti, tuleb leida uus tegevus. Läksime õue ja pidasime plaani, kuidas maja sisehoov tuleks meie nägemuse järgi kujundada. Esimese asjana paneks hoovi ilusat välimööblit täis. Keenias pole absoluutselt kombes aias istuda. Siis mõtlesime täita tühja basseini ning abihoonesse teha sauna. Hiljem selgus, et potensiaalses saunas elab Martin, kes pärast ümberlõikust pidi suurest majast välja kolima, kuna traditsiooni kohaselt ei tohi ümberlõigatud poiss oma emaga ühes majas ööbida. Pisut veider on, aga see on nende tava. Sama traditsiooni järgib ka pere vanim poeg, kes elab abihoone teises tiivas.

Ühel hetkel läks köögis sebimiseks. Esta õpetas meile kuidas ananassi ja mangot lõigata ning seejärel tõi ta tuppa malmist väikese ahju, mis kaeti põlevate sütega. Köögis on kokku kolm ahju: elektripliit, väike malmist ahi ning kamin. Igal ahjul on oma kasutus. Malmist ahjule pandi söed ning süüdati põlema. Kui piisav kuumus oli saavutatud, siis asetas Esta ahjule veevanni ning lasi veel pisut soojeneda. Seejärel valati vette maisimanna, mis tõmbas koledasti klimbi. Esta segas massi vahelduva eduga, kuniks tuba oli kõrbehaisu täis ning alles siis võeti vann tulelt. Samal ajal kui ugali ahjul podised, siis tegi peretütar salatit ning keetis nuudleid. Ka sellel õhtul oli mingisugune liharoog, millesse ma väga ei süvenenud, sest liha ma ei söö.

Peter jõudis koju alles kella kaheksa ajal ning kuna kõik olid nii põnevil sellest, et meile näitada, kuidas kätega süüa, siis söögipalve ununes sootuks. Eelmisel õhtul oli pereema öelnud meile, et kuna nad on kristlik pere, siis nad enne söömisega ei alusta kui söögipalve pole loetud. Korra mulle tundus, et see teema oli pisut üle pingutatud ning meile taheti nagu midagi näidata. Tegime selle asja eelmine õhtu kaasa ning nüüd olime üsna segaduses. Istusime mõlemad vaguralt ja ootasime, millal palve tuleb. Kuna pereema ise alustas toidu söömisega, siis võis aru saada, et täna palvet ei tulegi ning alustasime meiegi söömisega.

Ugalit süüakse siis kätega ehk mannast venitatakse välja plönn ning vasaku käe sõrmedega rullitakse sellest pall, mis omakorda vajutatakse lapikuks. Selle lapiku manna vahele pannakse siis seda, mida laual on ja siis pistetakse ugali koos täidisega suhu. Kuna minu jaoks oli see paras plökerdamine ja ugali oli täiesti maitsetu, siis veeretasin kaks plönni, millele panin salatit vahele. Erilist elamust see ugali minus ei tekitanud.

Pärast söömingut jõime jälle pisut õlut ning saime teada, et Martin tuleb meiega Maasai Marasse kaasa. Mulle tundus, et see oli karistus selle eest, et ta oli interneti ära kulutanud. Grete arvas, et see oli ikkagi ta enda siiras soov.

Enne magama minekut lubas Esta meie patse kohendada. Kui nüüd pisut Estast rääkida, siis minu meelest oli ta väga armas inimene, hoolimata sellest, et ta pisut naiivne näis. Kuna mul tervest sellest perest tekkis kõige parem side Estaga ning ta oskas seda hinnata, et ma temasse kui suvalisse teenijasse ei suhtunud, siis ta käitumine oli väga hooliv. Puuvilju lõigates pakkus ta kohe välja, et lõikab need ise. Ma nägin, et see oli tema jaoks nii oluline ja lasin tal siis näidata, kuidas ananassi ja mangot tegelikult puhastatakse/lõigatakse. Eelmisel õhtul ta uuris, et millised puuviljad mulle meeldivad ning lubas neid meile turult õhtusöögiks osta, mida ta ka tegi.

Enne soengute kohendamist jäime kahekesi ning ta rääkis pisut oma perest. Tal on väike tütar, keda kasvatab tema ema, sest Esta ise peab elama Peteri pere juures. Ema ja ta tütar elavad Nakurus, kuid sellest hoolimata näeb ta neid harva. Ta näitas telefonist ka oma lapse pilte ning rääkis, et tema unistus on saada juuksuriks või maniküürijaks. Patside punumist saab ta harjutada oma tütre peal. Kui ma küsisin, et millega ta ema tegeleb, siis sain päris ootanatu vastuse, et ta on ärinaine. Ma mõtlesin, et kui ta on ärinaine, et miks Esta siis teenija on. Kuid sellele järgnes selgitus. Esta ema on talunik, ehk tal on lehm ja kanad ning ta äritseb piima ja munadega :) Miks mitte. Elukaaslase kohta ei julenud ma midagi küsida, kuid mulle tundus, et ta on üksikema.

Lõpuks saime oma patsid ka korda ning võisime rahulikult ja ilusatena magama minna.