05.01.2017 ehk neljapäev

Ärkasime hommikul seitsme ajal. Väljas oli päike just tõusnud. Panime asjad kokku ning võtsime väikese eine.

Hakkasime jala kesklinna poole liikuma, lootes näha tee peal mõnda taksot. Ilm oli mõnusalt jahe, lausa nii jahe, et meil olid pusad peal. Lippasime hommikusest liiklusest läbi, mis oli oma tipu saavutanud. Nägime isegi kahte avariid, mis olid lõppenud pleki mõlkimisega. Ühe auto juures oli ahastuses moslemist naine, kelle kätte oli usaldatud väga uhke maastur. Ilmselt valas naine kibedaid pisaraid seetõttu, et õhtul ootas teda suur pahandus. Samas on see liiklus nii pöörane, et isegi kui ise püüad olla ettevaatlik, siis keegi teine märkab ikka sisse sõita. Lisaks nägime sõjaväelasi, kes automaatidega autodes istusid. Hiljem saime aru, et automaadid on üsna tavaline nähtus seal, sest neid kannavad ka osad turvamehed.

Enestelegi märkamatult olime jõudnud kesklinna. 5 kilomeetrit olid möödunud linnutiivul. Kuna meil oli jäänud malaaria ennetus tegemata, siis mõtlesime apteegist osta vahendit, millega sääski eemale peletada. Malaari puhul tuleb kaks nädalat enne reisile minekut vastav tabletikuur läbi teha, kuid see pisike asi mul läks meelest ja Grete lihtsalt ei viitsinud. Meie õnnetuseks selgus, et apteegis sellist vahendit ei olnud. No mis seal siis ikka, eks tuleb ilma hakkama saada ja loota, et me ei satu rünnakute ohvriteks.

Matatute platsile jõudes ostsime oma piletid ära ja juba kupatati meid bussi. Sai jälle pisut oodatud, sest osad kohad olid veel tühjad. Kuna aega oli palju, siis vahtisime, mis ümbruses toimub. Nägime isegi ühte nais-matatu-juhti, kes võrreldes meestega oli ennast väga üles löönud - uhke soeng ning ohtralt kulda. Loomulikult oli tal ka väga uhke must ja läikiv matatu, võrreldes teistega. 

Mingi hetk maandus minu kõrvale üks noor poiss, kelle koolivormi puhul võis järeldada, et tal on koolivaheaeg lõppemas. Isa pani talle hunniku potte ja panne kaasa, seega võib arvata, et ta läks internaati.

Kui buss täis oli, sai sõit alata. Aegamisi liikusime linnast välja ning tühjad väljad hakkasid vahelduma küladega. Ühes kohas nägin tee servas isegi kahte hõimuliiget, kes olid musta riietatud ning kandisd endaga kaasas mingisugust oda. Muus osas oli sõit üsna üksluine. Maanteel käis pidev üksteise vahele trügimine ning ohtlike möödasõitude sooritamine ning lisaks mängis terve tee raadios Rahvuskoja istung, kus jahuti riigi arengu üle. Erinevalt meie Riigikogu istungist, tundus keenialaste oma palju viisakam. Sellist üksteise solvamist ja pilkamist küll ei kuulnud. Teiste liikmete poole pöörduti ikka vastavat tiitlit kasutades. Seda, et keenialasi huvitab poliitika ja kõik mis puudutab arengut, märkasime hiljemgi. Neil käib ikka kohutavalt pinda, et nad ei sarnane Ameerika Ühendriikidele, sest tuletan meelde, et eelmine USA president Obama on oma juurte poolest keenialane. Ja selle üle on kohalikud väga uhked, sest pole matatut või taksot, kus ei oleks USA lippu või pilti Obamast.

Teekonna viimase veerandi muutis huvitavaks mägine maastik ning ohtrad anuubiste (ahvid) ja sebrade karjad. Grete märkas isegi ühte alla aetud sebra. Hiljem saime teada, et olime läbinud erarahvuspargi, kus sebrad ja anuubised saavad vabalt elada. Sebrade elu on Keenias eriti hea, sest nad on kaitse all.

Meie sõit kestis pea kolm tundi ning Nakurusse jõudes pidi päike oma kuumusega meid pikali lööma. Võtsime suunaks ühe söögikoha, mida Lonely soovitas. Päikesest uimased, suutsime ikka õigest kohast mööda põrutada ja siis jälle tagasi minna. Õige maja ette jõudes pidime otsad andma, sest ukselt vahtis vastu nülitud lihakere. Grete arvas, et kui me juba nii pika maa oleme maha kõndinud, siis peame me sinna minema, kasvõi silmi kinni hoides.

Meie ootused söögikoha osas olid pisut suuremad. Päris maha me veel ei istunud ning sirvisime menüüd. Kuna seal pakuti ka kala ning lihakere ei paistnud enam otse vaatevälja, siis jäime sinna. Enne lauda istumist mõtlesin veel WC-sse minna ning kui ma oleks teadnud, mis mind ees ootab, siis ma poleks sinna läinud. Esiteks juhatati mind kusagile nurga taha, kus jubedasti haises ning oli pime. Hakkasin ust lahti lükkama kui kuulsin, et keegi on sees. Mõtlesin juba õudusega kuidas uks kinni ei käi ning ma pean seal sees järgmiste kannatajatega võitlema. Üks üsna pahura näoga must naine tuli välja ja kui ma sisse läksin, siis avastasin, et poti asemel on auk ning kogu ruum haises kuse järele. Püüdsin kuidagi selle jubeduse ära kannatada. Asja muutis leebemaks see, et uks käis vähemalt seest kinni. Vett küll peale ei tulnud, kuid teises ruumis, lihakere kõrval, sai vähemalt käed ära pesta.

Tegelikult oli meil söömise kõrval palju olulisem mure. Nimelt polnud meil ööbimiskohta. 

Kelner andis lahkelt meile wi-fi parooli, siis otsustasime pisut Airbnb´s ringi surfata. Väga suurt valikut ei olnud ning kommentaaride põhjal otsustasime ühe kasuks, mis väga kiiresti ka ära kinnitati.

Üks mure vähem, saime rahuliku südamega sööma asuda. Grete tellis endale ugali ja guljašši laadse asja, mina jäin kala juurde, mis toodi lauda ühes tükis. Kui toitude välimus oli palju tõotav, siis maitse poolest me erilist elamust ei saanud. Kala oli hea, aga täiesti maitsetu, seega tuli sinna ohtralt soola uhada nagu ka kartulitega. Grete liha oli samuti veidra maitsega olnud ning kohalik ugali oli külm ja täiesti maitsetu. Ainuke tuttav söök oli porgandi-kapsasalat, mis samuti oli maitsetu.

Kõhud täis, läksime välja, et asuda ööbimiskoha poole. Meid tabas hoobilt üks tuk-tuki juht. Grete näitas talle tänava nime ja küsis, et kas mees teab kuhu minna. Saime üsna kindla jah sõna ning ronisime tuk-tuki. Ma polnud varem tuk-tukiga sõitnud ning veel vähem teadsin, et sellist nähtust ka Indiast väljaspool võib näha.

Põristasime vaikselt läbi linna, mis oma arhitektuuri ja planeeringu poolest ei jätnud erilist muljet ega erinenud sellest, mida me juba näinud olime. Ainuke vahe Nairobiga oli see, et seal ei olnud kõrgeid maju ja meeletuid rahvamasse.

Linnast välja jõudes peatus tuk-tuk ühe tänava otsas. Grete oli teekonda Galileoga jälginud ning tundus, et see küll päris õige tänav ei olnud. Toonitasime üle, et otsime sektsiooni 58, mitte 37. Selle peale juht pisut mõtles ja siis põrutas edasi. Jäime järgmise nurga peal seisma. Juht küsis kohalike käest, et kus asub sektsioon 58. Saime mingisuguse vastuse ja põrutasime edasi. Jäime jälle seisma ja küsisime. Nii me tiirutasime sihitult ringi ja juba mitmes korda sõistime juba tuttavaid tänavaid pidi edasi ja tagasi. Kuna meil oli ainult pilt maja fassaadist, siis see ka eriti ei aidanud, sest enamus majasid nägid ühte moodi välja või oli neil liiga kõrge aed, et näha, mis seal taga on.

Lõpuks jäime ühe müügiputka juures seisma. Meie juht jälle küsis teed, kuid mehed ei osanud musta ega valget öelda. Lõpuks küsis putka omanik, et kas meil ööbimiskoha peremehe numbrit on. Grete leidis selle kusagilt üles ning kõne jooksul selgus, et meid tuleb viia ühele tänavale, kus meid peale korjatake.

Sõitsime tagasi tänavale, mida mööda olime juba neli korda saalinud. Oodates uurisime tuk-tuki juhi käest, et kas sellega teenib palju. Saime teada, et rohkem kui mõnda muud tööd Nakurus tehes. Tal on lisaks oma tuk-tukile veel üks, millega sõidab tema jünger. Üks tuk-tuk maksab umbes 4000 eurot. Lisaks uurisime, et ega ta ei tea kedagi, kes korraldaks safareid. Selle peale helistas ta oma tuttvale, aga kuna kummalgi polnud piisavalt kõneaega (Keenias on see nii tavaline), siis jäi meil see diil katki. 

Peagi tuli ka meie ööbimiskoha omanik, suure BMW-ga, kes meid peale korjas. Saime Peteriga tuttavaks ning ta oli väga imestunud kui nägi, et me olime tuk-tukiga sinna tulnud. Kogu selle tunnise seikluse puänt oli see, et Peteri maja oli üsna selle koha lähedal, kus me passisime. See oli lihtsalt suure aia taha peidetud ning oma pildi abil oleks me jäänudki seda otsima. Peteri jutu järgi on see uuselamupiirkond ning riik ei ole jõudnud veel uusi maju ja tänavaid registritesse. Sellepärast puuduvad tänavatel nimed, mille asemel kasutavad nad numbreid. Ja loomulikult ei ole keegi neid sektsioonide numbreid kusagile üles märkinud, sest otsene vajadus puudub.

Peteri maja juurde jõudes tegi üks noor naine väravad lahti ning juhatas meid majja. Saime endale teise korruse toa, kus voodid olid üksteise otsa kuhjatud. Panime asjad tuppa ja otsustasime koos Peteriga linna minna, sest meil oli vaja leida büroo, kes aitaks safarit organiseerida.

Autos olles uurisime pisut eluolu ning seda, millega Peter tegeleb. Kui ta vastas, et talle kuulub büroo, mis safareid korraldab, siis hakkasin suurest rõõmust kilkama. Grete palus mul tuure pisut maha tõmmata ning mitte väga välja näidata, et meil on safariga väike probleem. Grete taktika järgi kuulasime, mida Peter oma ettevõtte kohta rääkis ning samal ajal uuris Grete Lonelyst, et kas Pega Toursi kohta ka miskit seal kirjas on. Vaikselt näitas ta mulle, et Lonely on Pega Toursile hea hinnangu andnud ning kui Peter uuris, et mis on meie plaanid, siis rääkisime oma mure ära.

Linna jõudes palus Peter meid büroosse ning tundus, et lahti läksid suuremad läbirääkimised, sest sekretär saadeti poodi, meile koolat tooma.

Grete võttis välja suure valge paberi ning pani kirja kõik, mida Peter rääkis. Oli kolm võimalust: päevane safari Nakurus; üks päev Nakurus ja kolm Maasai Maras; või kolm päeva ainult Maasai Maras. Kuna meil oli kange soov ka elevanti näha, mida Nakurus ei näe, siis otsustasime keskmise paketi kasuks. Hinda siinkohal ei avalda, aga kui kellelgi on huvi, siis võib meilt küsida. Püüdsime veel pisut alla kaubelda, kuid Peter rääkis meile väga ilusti lahti, kuidas hinnad kujunevad ning me saime väga hästi aru, miks alla ei saa. Kuid me püüdsime pisut teisiti. Grete küsis, et kas sama hinna sisse mahub ka sõit ekvaatorile. Peteri nägu läks särama ning vastus oli "hakuna matata". Tegime diilid ära ning Peter tellis meile autojuhi, kes pidi meid ekvaatorile viima.

Büroo ette sõitis väga viisakas ja puhas auto. Meie autojuhiks oli pisut noorema poolsem mees John.

John oli äärmiselt jutukas ning selle tõttu sattus meie küsimuste rahe alla. Ükskõik, mida me ka ei küsinud, siis esiteks ta pisut naeris ja siis alles hakkas vastama. Kõiki neid tuhandet küsimust ma päris peast ei mäleta, aga me saime teada, et Johnil on kaks last, poeg ja tütar. Poeg on 13. aastane ja õpib kodust eemal, taaskord selle nimel, et tulevikus parem haridus ja amet omandada. Poeg soovib advokaadiks saada ning 8. aastane tütar arstiks. John lausa säras kui oma lastest rääkis.

Lisaks uurisime Johni käest, et mida keskklassi keenialane sööb või mis harjumused neil söögiga seoses üldse on. Neil on kolm söögikorda nagu meil. Peamiselt süüakse juurvilju ja ugalit ning mune. Liha ja kala süüakse harva. Johni peres süüakse liha kaks korda nädalas ning kala veel harvem, sest kala on väga kallis. Toiduained ostab tavaliselt mees ning söögi valmistab naine.

Suure vatramise kõrval jõudsin ka ümbrust jälgida ning minu jaoks oli pisut arusaamatu, miks tee läks mägiseks ja asfaldist sai kruus. Ei hakanud veel selles osas lamenti lööma, vaid uurisin, et kust need inimesed motikatega tulevad. Selle peale saime üsna üllatava vastuse, et nad tulevad kraatri tipust. Vaatasime Gretega üksteisele otsa ning sõnu polnud vaja, sest meie nägudest oli näha, mida me mõtleme.

Kuna me jõudsime ühe valveputka juurde, siis John väljus autost ning me tegime oma suud lõpuks lahti. Küsisin üle, et kas Grete kuulis sama, mida mina. Kuulis küll. Kuna ma olin lõunasöögi ajal kraatrist Gretega rääkinud, siis sellepärast saime ka kohe aru, et meie plaanid on pisut viltu vedanud.

John tuli autosse tagasi ning me sõitsime veel pisut mäest üles ja jõudsime ühele tasasele platoole, kus oli vaade kraatrisse, mis viimati purskas 360 aastat tagasi. Kui meie Kaali kraater on veega kaetud, siis nende vulkaanikraater on metsaga kaetud. Lisaks on seal üks nö elekrtijaam, mis soojust ammutades energiat toodab.

  

Üleval platool istusid mingid tüübid, kes hirmsasti tahtsid meid matkale viia, aga me ei tahtnud, sest me tahtsime ekvaatorile minna. Kuna meie soov oli nii suur, siis rääksime Johnile loo ära. Esimese hooga oli ta segaduses, sest ta sai meie hääldusest aru, et me tahame kraatrit näha ning tal võttis jupp aega, et meile seletada, et see ongi kraater. Me siis purssisime vastu, et mitte kraatrist me ei räägi, vaid ekvaatorist. Lõpuks sai ta aru ja jäi päris mõtlikuks. Küsisime, et kui kaua ekvaatorile sõidab ja kas ta oleks nõus meid lisaraha eest sinna viima. Selgus, et sõit võtaks 40 minutit ning sõidu eest küsiks ta 10 eurot. Meile polnud see probleem, kuid Johnile küll, sest ilmselt olid tal teised plaanid. Aga kuna me nii rõõmsalt tema pakutud hinnaga nõustusime, siis oli ta lõpuks nõus.

Me lausa jooksime autosse ning John ei saanud aru, miks ekvaator meie jaoks nii oluline on. Isegi kui seletasime, et oleme geograafid ja see on meile oluline, siis ikkagi ta ei saanud aru, sest tema arvates oli kraater palju huvitavam koht.

Teel ekvaatorile sõitsime läbi mitme küla ning nägime hulgaliselt inimesi, kes keset päeva põõsa all või tee servas magasid. Ühe tüübi puhul tekkis mul küll kahtlus, et see on surnud, kuid tagasiteel unustasin sootuks seda kontrollida, seega jumal temaga. Lisaks möödusime ühest suurest prügimäest, mis igast servast põles. Lapsed turnisid paljajalu põleva prügi sees, endal kohutav sinine ving ümber. See sulanud plastikuhais oli kohutav ning ma ei saa aru, kuidas tuleb üldse selline mõte, panna prügimägi põlema. John muidugi jälle naeris meie imestuse peale, kuid minul tekkis küll tõsine küsimus, kus on õiglus ja normaalsus. Nimelt olen oma autol kolm korda vahetanud tahmafiltri andurit, millega on ka Grete hädas olnud. Minu tahmafiltri häda oli selles, et kolm korda sain praak anduri, kuid kui palju aega ja jamamist ma sellepärast kulutasin. Ja nüüd mõtlen, et meie autodelt nõutakse ei tea mida, samas kui 44 miljoni elanikuga riigis puuduvad igasugused meetmed ja normid, et õhusaastet vältida. Seega meie, 1,4 miljoni inimesega riigi, ponnistused on köömes selle kõrval, mis mujal toimub.

Umbes kella poole kuue ajal jõudsime siis ekvaatorile. Astusime säravate silmade ja suure õhinaga autost välja ning kõik see rikuti esimese kahe minutiga. Meile lendas naisteparv peale, kellel oli savi, et me ekvaatorile tulime, nende jaoks oli palju olulisem, et me nende kaupa ostaks. Püüdsime neile selgeks teha, et pärast vaatame, enne tahame ekvaatoril paar pilti teha. Selle peale jõudis esimene kiirem pakkuda, et kui me tema kaupa ei taha osta, siis võib ta katset näidata. Ütlesin, et vaatame katset siis, kui pildid on tehtud. Kutsusime Johni appi, kuid sellest hoolimata ei saabunud rahu, vaid meid taheti lihtsalt pikali joosta. Üks pidev sebimine tegi meid üsna närvilisteks ning et rahu kiiremini saabuks, lasime katse ära teha, et siis jalga lasta.

Katse seisnes siis selles, et auguga anumasse valati vesi ning sellel asetati puuoks. Põhjapoolusel peaks vesi nii pöörlema nagu meil WC-potis ja lõunapoolusel täpselt vastupidises suunas ning ekvaatoril ei toimu midagi, oks püsib paigal. Teoorias peaks see nii olema, praktikas oli pisut keeruline, sest katse ei tulnud päris hästi välja. Kuna ärinaised juba nägid, et katse hakkas lõppema, siis tulid nad jälle joostes. Me panime omakorda nende eest jooksu ja põgenesime autosse. John jälle naeris ja ütles, et see situatsioon on seal nii igapäevane.

Teel tagasi Nakurusse palusime, et John kusagil peatuse teeks, et me puuvilju saaks osta. Lõunat olime juba söönud ning õhtuks otsustasime ainult puuvilju süüa.

Nakurusse jõudes mõtlesime, et äkki John unustas ära, et me tahtsime puuvilju osta, kuid enne kui jõudsime küsida, vurasime ühe poe ette. Hakkasime juba selgitama, et me ei taha poest puuvilju, vaid otse tänavalt ja juba John jälle naeris ning me sõitsime puuviljamüüja putka ette, mis asus täpselt poe vastas. Pidavat olema heade hindadega koht. Meid võttis vastu väga humoorikas tädi, kes otsis meile parimad ananassid ja mangod. Lisaks saime hinnas pisut alandust. See oli üks meeldivamaid kaupasid, mida Keenias olime teinud.

Puuviljad käes, sõidutas John meid koju. Majja jõudes võttis meid vastu peretütar, kes teatas, et meid pannakse teise tuppa magama. Ehk me saime vannitoaga magamistoa :) Panime asjad ära ning meid paluti teed jooma. Kuna Keenia oli kunagi Suurbritannia koloniaalmaa, siis on keenialaste seas traditsioon juua piimaga teed. Samuti on Keenia üks suuremaid ekspordiartikleid must tee. Kui ma arvasin, et piim valatakse kuumale teele peale, siis tegelikult on see nii, et piim keedetakse ära ning sinna piima sisse lisatakse purutee. Valmis tee valatakse termosesse, et see juues ikka võimalikult kuum oleks.

Teed juues rääkisime pererahvaga juttu ning uurisime jälle kohaliku eluolu kohta. Peteri peres on kolm last. Kõige vanem poeg elab Nairobis ja töötab advokaadina. Keskmine laps on tütar, kes samuti õpib juurat ning noorim poeg Martin õpib finantsjuhtimist. Saime teada, et Keenia naised ei taha olla kõhnad nagu meie naised, sest kõhnus näitab kehva elatustaset. Samuti kinnitas peretütar asjaolu, et mustade seas on populaarne enda valgendamine. Selleks on kolm võimalust: tabletid, kreemid või kõige ohtlikum variant ehk süstid. Kui me rääkisime enda solaariumitest, siis vajus tüdrukul suu lahti ning ta ei saanud aru, miks valged tahavad tumedada olla. Võiks ju täpselt sama neilt endilt küsida. Küsisime veel selle kohta, et kust nad oma riided ostavad. Kuna poes müüdavad riided on üsna kallid, siis palju tarbitakse second hand kaupa, isegi keskklass ei vaata sellele viltu. Vabaaja osas neil erilisi eelistusi ei ole. Kõige parem on teleka ees istuda ning spordisaalid, laulukoorid ja tantsurühmad on nende jaoks võõras teema.

Meie jaoks oli üsna üllatav kui Peter koju jõudis, siis paluti meid koos perega lauda. Puuviljade söömisest ei tulnud midagi välja. Selle asemel pakuti riisi, ühepajatoidu laadset asja ning kitseliha. Magustoiduks oli mango ning sellele järgnes õlle joomine koos Peteriga. Ta uuris, et kuidas meie päev möödus ning naeris meie segaduse üle.

Pinnimisest polnud meil isu veel täis ning see jätkus Peteriga. Saime teada, et ta alustas oma äriga 90ndate lõpus, kui oli ise nii autojuhi, giidi kui ka sekretäri rollis. Hiljem ulatas üks jaapanlane talle oma abikäe ja aitas osta esimese suurema auto. Siis palkas Peter esimesed giidid/autojuhid ning ise sai keskenduda klientuuri kasvatamisele. Esialgu käisid nad hotellides turiste püüdmas, siis sai ta Keeniast välja ja püüdis Kanadas kanda kinnitada. Peteri sõnul on ta palju vaeva näinud, et saada klientuuri Ameerikast ja Euroopast, kuid kõik tema ponnistused said hoobi siis, kui Keenias hakkasid sagenema terrorirünnakud ning paljud riigid keelasid oma inimestel Keeniasse reisimast. Selle jutu lõpetuseks avaldas Peter soovi, et me aitaks talle Eestist klientuuri leida. Püüdsime talle selgitada, et meid on nii vähe ning see teda väga ei aitaks, kuid see jutt oli kui kurtidele kõrvadele.

Pikk ja väsitav päev selja taga, avaldasime soovi magama minna ning seda ka lahkelt lubati.

Enne magama minekut püüdsime pesema minna, kuid see oli jälle üks kohtav juramine, sest vesi päris soojaks ei läinud ning seal oli see jube dušiotsik, mis elektri abil peaks vee kuumaks ajama ja mille tõttu Grete oleks Kuubal elektrilöögi saanud. Tegime kiire ja jaheda duši ning valmistusime magama minema. Pisut ebameeldiv üllatus oli see, et põrand oli paksult liiva täis (järeldus: tuba oli ilmselt koristamata) ning voodisse pugedes võttis kohutav tolmupahvak vastu, mis kõik lõõrid sulges. Lisaks tundus, et ka voodipesu polnud eelmisest korrast pestud. Aga mis seal ikka, veega on neil seal tõsiseid probleeme, seega tuleb mõistev olla. Pole räpa surma veel keegi surnud ning pisuke tolmu ja pesemata pesu ei tapa meid ära. Seega jäime magama.