12.01.2017 ehk neljapäev

Hommikul ärkasime ikkagi oma Shimoni onnis. Öiseid intsidente polnud, seega sai rahulikult ennast välja magada.

Pakkisime taas oma asjad kokku ning läksime õue ümbrust uudistama. Meie onni kõrval oli baobab, mille koorel olid suured sõõrid. Liiga ahvatlev, et mitte ronida. Kui kodus trepikäsipuul kõõludes saan pidevalt riielda, siis siin ergutas Grete kiiremini ja kõrgemale turnima :)

Kella kaheksaks oli planeeritud hommikusöök. Saimegi puuvilju, nagu soovisime. Kui Grete arve oli ära maksnud, siis selgus, et öö jooksul oli õhtusöök kallimaks läinud. Mingisugune salat oli juurde lisatud. No jah, mis seal siis ikka, kuidagi pidi see meeskond ju oma palga välja teenima.

Hommikusöögi järgselt lubas perenaine meiega külla kaasa tulla. Teel sinna, uuris naine, et kas ta saaks kuidagi meile Eestisse külla tulla, et näha, kuidas me siin Põhjamaal elame. See ei olnud selle reisi jooksul esimene kord, kui meie käest säärast asja küsiti. Ja nüüd oli meil kops üle maksa aetud. Alustasime sellest, et rääkisime milline on Eesti ilm, siis jõudsime Eesti inimeste juurde. Valgustasime kuidas meie inimesed põlgavad välismaallasi ja kuidas me väldime isegi oma naabreid, et neile mitte tere öelda. Bussis istume alati üksinda, sest me ei kannata kui teine eestlane meie privaattsoooni trügib jne. Kuna perenaine ise ütles igale külaelanikule tere ja vestles inimestega paar sõna juttu, siis meie jutt tegi ta meele ikka väga mõrudaks. Veel šokeeritum oli ta siis, kui me rääkisime, et meil on kodutuid, aga ka hulgaliselt selliseid peresid, kelle elamistingimused pole Euroopa normidele vastavad. Eriti häiriv oli tema jaoks kuulda seda, et suur osa meie lastest heameelega ei käiks koolis. Kui ta kõik asjaolud meie elu pahupoolest oli ära kuulnud, vaatas ta meid hämminguga ja küsis: "Really?" Ja siis avaldas ta arvamust, et ei taha vist Eestisse ikka tulla. Loodetavasti sai ta nüüd lõpuks aru, et me ei sünni Euroopas kuldlusikad suus ning et meiegi peame pingutama selle nimel, et saada edukaks.

Sadamasse jõudes nägime õudusega, et lisaks meile oli sinna kogunenud väga suur hulk valgeid. See oligi seltskond, kellega koos pidime merele minema.

Kuna paat polnud veel tulnud, siis istusime ühe puu all maha ja jätkasime vestlust. Uurisime, et milline on naise pereelu. Tal on mees ja kaks last. Lapsed käivad erakoolis, et kunagi edasi ülikooli minna. Nagu ma aru sain, siis tegu on teismeliste lastega. Mees elab ja töötab Mombasas. Tegelikult naine elab samuti Mombasas, kuid neil on selline töörütm, kus kaks nädalat peab ta Shimonis tööl olema ning nädal saab kodus olla. Tundus, et ega ta väga kurb selle üle olegi. Samuti rääkis ta pisut sellest kuidas kohalikud kooselluvad. Noorem generatsioon ei pea väga kinni vanadest traditsioonidest ning ainult maapiirkondades on veel nii, et vanemad valivad oma lastele elukaaslased. Need pered, kus tütred sirguvad, on või sees, sest väimehe pere peab minia perele kingituse tegema. Olgu see siis rahas või loomakarjas. Meie perenaise puhul oli tema pere saanud 50 lammast, kompensatsiooniks, et nad oma tütre ära annavad. Kui kooselu ei ole roosiline ja naine pidevalt peksa saab, siis pole tal mõtet oma pere juurde joosta ja rasket elu kurta, sest seda peetakse naise nõrkuseks. Eriti viltu vaadatakse siis, kui naine oma mehest lahutab. Õnneks on kohalik ühiskond juba nii palju arenenud, et sääraseid kombeid jääb üha harvemaks.

Vestluse vältel ilmus meie juurde üks isa oma pojaga, kelle käes oli meeletult suur kala. Poiss oli pisut suurem kui kala ja ma ei saanud aru, kuidas ta seda elukat oma käes jõuab hoida. Sellest pidid nad mõneks päevaks söönuks saama.

Kui meie paat sadamasse saabus, siis saime ka oma passid tagasi. Ma ei tea, mida proua nendega öö jooksul tegi, kuid ma kaldun siiski arvama, et need anti piirivalvurite kätte, kes meie andmed üles kirjutasid, sest nüüd hommikul olid ametnikud sadamas ning kontrollisid kõigi nende dokumente, kes Shimonisse saabusid. Loomulikult halvim variant on see, et peagi on maailmas kaks Grete Kindelit ja Grete Rubergi juures, kes vallutavad Ameerikat. Kuid ma südamest loodan, et see nii ei lähe ja meie passe ei kasutatud kurjasti ära.

Paati astudes läksid meie ninad ikka päris vingu. Saime küll soodsamalt reisi, kuid meil ei olnud plaanis merele minna mitmekümne eurooplasega. Kahjuks oli see nüüd nii läinud, et lisaks meile oli Shimonisse toodud mitu matatu täit valgeid: sakslasi, itaallasi ja šveitslasi. Vähemalt meeskond oli kohalik, ilmselt küll Wasini saarelt, mis Shimoni sadamast paistis. Meie paat oli selline aegasid näinud puulootsik.

Sättisime ennast mõnusalt istuma. Mina ennast nii väga hästi ei tundnud, sest nii kui merele jõudsime, hakkas mul sees keerama. Püüdsin oma asendit muuta, et parem hakkaks, kuid ei miskit. Lõpuks viskasin ennast pikale, nii et pea jäi sõidu suunas ning magama jäädes hakkas eriti hea.

Ärkasin selle peale, et üks šveitslane valmistus sukelduma. Seega võis oletada, et ülejäänud seltskond tuleb snorgeldama. Šveitslane ja üks meeskonnaliige hüpppasid üle parda ning jäid omapead. Meie liikusime edasi. Eemal oli näha Wasini võlusid: kõrged kaljuseinad ning hiiglaslikud lained sinna vastu lendamas. Teisel pool oli jällegi pikk liivane ja lainetuseta rand. Meile öeldi, et pisut sõidame veel ning siis jõuame korallrahuni, kus meid vette aetakse. Minu jaoks oli see esimene snorgeldamine ning väike ärevus hakkas juba vaikselt sisse tulema. Uurisin Grete käest, et kuidas see käib ning ta rahustas, et väga ei ole vaja muretseda, küll asjad ise tulevad.

Kohale jõudes paluti meil vette hüpata. Ümbruskonnas pidi umbes 2 meetrit sügavust olema, mis pisut tegi meele rahulikumaks. Vette jõudes sain kohe aru, et kõrge soolsus hoiab mind vee peal ning põhja vajumist ei pea kartma. Pisut ebameeldiv oli see kui näo esimest korda vette pidi pistma, kuid teisel korral harjus keha uue olukorraga ära ning veealune seiklus võis alata.

Tunni jooksul nägime erinevaid värvilis koralle, vetikaid, meritähti, merikarpe, punaseid, siniseid, rohelisi, kollaseid, musti, oranže jne kalu. Kokkuvõttes võib öelda, et kogu see uus kogemus oli väga äge. Nüüd tuleks maskiga sukeldumine ka ära õppida ja järgmine kord jälle proovida.

Paati tagasi ronides kuivatasime suurema vee ära ning jäime päikese kätte kuivama. Mida kuivemaks keha läks, seda ebameeldivam oli olla, sest nahale jäi soolakiht, mis hakkas kipitama.

Järgmine sihtkoht oli Wasini saar, kus meil pidi lõuna olema. Mõõn oli kätte jõudnud ning paadiga sadamasse enam ei saanud. Üks meeskonnaliige hüppas vette ja tõi väikesed lootsikud, millega meid saarele veeti.

Restoranist avanes meeletult ilus vaade merele. Esimese asjana toodi lauda puualused ja nuiad, mis pidid olema abiks krabide söömisel. Järgmine hetk läks kõva tagumine lahti, sest kõik katsetasid oma uut õpitut tehnikat krabide peal. Tööd on rohkem kui tulemust. Suure kooriku all on üldjuhul pisut liha, mis tuleb kõik eraldi lahti nokkida. Vähemalt sai maitse suhu ning meie mõlema veendumus oli, et see maisteb nagu krabipulk :)

Seejäral toodi riis, ciabata, erinevad kastmed ning vastavalt valikule, kas kana, homaar või kala. Teenindus ja söögi kvaliteete oli tasemel ning meie soovitame Wasinil süüa küll.

Pärast lõunat tehti väike tuur kohalikus külas ning pärast seda viidi meid Shimonisse tagasi.

Teel Shimonisse otsustas laevaperekond, et teevad meile väikese kontserti. Nii naljakas oli vaadata, kuidas eurooplased passisid nagu tuimad tükid, samas kui mustad mehed püüdsid tuju tõsta. Tuleb tunnistada, et mina olin ka nagu tuim kala, sest see kõik tundus kuidagi nii võlts ja vägisi püütud. Tegelikult ajas mind terve merereisi jooksul närvi see, kuidas meeskonnaliikmed ehk noored tüübid püüdsid meie tähelepanu ja mängisid ülihoolitsevaid kohalikke. Ma ootasin pisut naturaalsemat käitumist. Eriti veider oli üks tüüp, kes meile ja kahele noorele sakslannale ligi tikkus. Küll rääkis ta neile, et tahab mõlemaga abielluda ja hiljem jõudis oma jutuga meie juurde. Ma saan aru küll, et põhiline soov on siiski Euroopasse pääseda, aga nii mageda ettepanekuga meid küll ei köida. Hiljem üks sakslannadest tundis muret, ega ma ma liimile ei läinud. Rahustasin tüdruku maha, et ei ole ma nii naiivne midagi, lihtsalt liiga viisakas, ütlemaks otse seisukohti, mida minu pisike peake mõtleb :D 

Shimonisse tagasi jõudes saime kohe bussi peale. Seekord eraldati meile kohad kabiinis, mis ei tähenda, et mugavust oleks rohkem olnud. Bussijuhiks oli noorem mees, kes väga inglise keelt ei rääkinud. Vähemalt hea rahulik, keegi ei tüüta liigselt.

Sõit tagasi oli pisut närvilisem kui tulles. Ma kahtlustan, et see oli pigem mulje avaldamiseks kui aja peale sõitmiseks. 

Mombasasse jõudes küsis bussijuht, et mis meie plaanid on ning kas ta võib meiega kaasa tulla. Jahmunult ütlesime, et me veel ei tea, mis edasi kavatseme teha. Seejärel hakkas ta meie numbrit lunima. Ütlesime, et meil ei ole telefoni. Üsna hale vale tegelikult, sest Gretel oli pidevalt telefon käes. Seejärel parandasime ennast, et meil ei ole Keenia numbrit ning  Eesti numbrile ei saa ta helistada. Ilmselt ei saanud ta midagi enam aru ja teist korda ei tihanud enam küsida. Lahkusime viisaka naeratusega ja soovisime talle kõike head. 

Tõttasime läbi haisva turu sadamasse. Rahvast oli murdu ning mulle tundus, et me kõik sellele praamile küll ei mahu. Aga mahtusime.

Teisele poole jõudes ei jõudnud me silmagi pilgutada, kui juba suunati tuk-tuki. Plaanisime Blue Roomi minna, et endale sihtkoht koos ööbimisega leida.

Algne mõte oli minna Takaungusse. Kuna me ei saanud kohe vastust, siis proovisime ööbimiskohta Kilifisse broneerida. Poole tunni jooksul ei saanud ka Kilifi öömaja omanikult tagasisidet. Kuna väljas oli juba pime, siis kahtlustasime, et Mombasast välja saamine on juba üsna keeruline. 

Plaan B lootsime leida Lonely Planetist. Otsustasime läbi käia need kohad, mis raamatus märgitud on.

Esimesse kohta minnes pidime pikali kukkuma. Väga must ja rõve öömaja kosmilise raha eest. Otsustasime järgmistega õnne proovida ja tuleb tunnistada, et aina hullemaks läks. 

Nüüd oli käes see koht, kus tuli välja mõelda, mida me teeme ja kuhu läheme. Lasime kõik kolm kohta silme eest läbi ning mõlemad raputasime pead. Samas oli meil mõlemal peas üks mõte, mida kohe välja ei öelnud. Ehk proovida Ocean Breeze.

Lõpuks julges Grete selle välja öelda ja juba oligi meie ees üks tuk-tuk, kes oli nõus ära viima. Selguse huvides hoiatasime ette, et me tahame City Mallist umbes 1,5 km edasi minna. Saime hinnas kokkuleppele ja sõit võis alata.

Jälle pöörane liiklus ja meeletu aeglus. Naljaks on see, et päeval on tänavate ääres palju rahulikum ning nii kui saabub pimedus läheb, möll lahti. Pered kolivad oma malmist ahjudega tänavate äärde. Käib kõva söögitegu ja sotsiaalne suhtlus, olgu siis näost-näkku või interneti vahendusel. Inimesed on kuidagi teistsugused kui päeval. 

Õnneks oli meil seekord normaalne tuk-tuki juht, kes vähimagi kaebuseta meid ära viskas ja küsis selle summa, milles olime varasemalt kokkuleppe saavutanud. 

Hostelisse astudes pidi administraatoril lõug põrandale vajuma. Ta esimene küsimus oli, et kas meil on midagi juhtunud. No midagi erilist mitte, ainult ühte tuba üheks ööks. Selgus, et meie endine tuba oli täiesti saadaval. Enne kui üles hakkasime minema, esitasime järgmise, pisut kummalisevõitu soovi. Meil oli vaja kaussi, kus juukseid saaks leotada. Kaussi me ei saanud, küll aga põrandapesuämbri. Olime selle üle ka väga rõõmsad.

Tuppa jõudes kogusime pisut jõudu ja ei uskunud, kuidas meil ikka alati veab. Panime paika pesujärjekorra ning peapesu põrandapesuämbris võis alata. Saateks olid õuest tulevad 80-ndate ja 90-ndate hitid.

Soolast ja liivast puhtad, asusime järgmise päeva plaane sättima. Taaskord proovisime Takaungu öömaja, kuid tunni jooksul ei saanud mingit vastust ja nii otsustasime proovida Malindi villat. Piltide peal nägi koht päris uhke välja. Kuna me üheski luksuslikus kohas polnud reisi ajal ööbinud, siis mõtlesime villa Malindis ära proovida. Eriti pakkus huvi see, kas meid ootab seal samasugune lilledega kaetud voodi nagu piltidel. Üsna ruttu saime sealt kinnituse ning homne päev oligi paigas.

Nüüd sai küll südamerahuga, puhtas voodis ja jahedas toas, magama jääda.