10.01.2017 ehk teisipäev

Rong tegi öösel sada peatust ning kohati oli tunne nagu me ei liigukski edasi. Lisaks lõi pidevalt kütusehaisu sisse. Ma olin vist iga paari tunni tagant korraks üleval ja siis jäin uuesti magama.

Päriselt ärkasime päikesetõusu ajal. Lootus oli, et näeme Amboseli rahvusparki, mille rong peaks läbima, kuid selle asemel olid savionnidega külakesed. Mõned külad olid isegi pisut jõukamad, sest neis oli ka kahekordseid maju, mida loomulikult ümbritsesid kõrged okastraatidega aiad. 

Kella seitsmeks oli planeeritud hommikusöök. Üks mees tuli meile ütlema, et me sööma läheks. Enne, kui liikuma hakkasime, küsisime, et milla rong Mombasasse jõuab. Teadsime, et vähemalt kella üheteistkümneks peaks me kohal olema, kuid meilegi üllatuseks hellitas mees lootust ja arvas, et jõuame juba pool üksteist kohale.

Restoranvagunisse jõudes, pandi meid ühe paariga ühte lauda. Hommikune menüü oli järgmine: röstsai, punases kastmes oad, vorst, munad ja puuviljad. Lisaks sai valida tee ja kohvi vahel. Kuna oli selline kohvi joomise tunne, siis palusin endale kohvi valada, mis lõppes sellega, et terve laud ujus, sest rong kavatses just see hetk jõnksutama hakata. Vähe sellest, et meie laud vesine oli, oli ka kohv jubeda maitsega. Täpselt selline tunne nagu oleks keegi klooriveele pisut lahustuvat kohvi lisanud. See jube maitse tuleb praegugi meelde.

Tagasi kupeesse minnes lugesime raamatuid ning ajasime juttu. Umbes kella kümne ajal hakkasid koitma esimesed suuremad asumid. Korraks tekkis lootus, et jõuamegi varem kohale. Aga siis said need asulad otsa ja jälle tulid lagedada alad. Kell oli juba pool üksteist läbi ning nüüd oli juba üsna selge, et varem me Mombasasse ei jõua.

Pärast kella ühteteist jõudsime jälle slummi. Eilsega võrreldes oli see pisut viisakam, kuid erines selle poolest, et suur osa inimestest hüüdsid: "Mzungu!" Selles osas pidi Grete mind valgustama, sest ma ei teadnud, et see tähendab valget inimest suahiili keeles. Tegelikult oli siin eluolu pisut teisem kui Nairobis. Naised kõndisid ringi, suured kandamid peas, lisaks kandsid seljas värvilisi rätikuid, mis ümber keha olid mässitud. Onni uste vahelt oli näha, et paljudes kohtades käis kõva piljardi mängimine või söögi valmistamine. Lisaks see meeletu huvi valgete inimeste vastu. Mujal oli rahvas meie suhtes ükskõikne, kuid nüüd muud ei kuulnud kui mzungu.

Kell hakkas juba kaksteist saama ning tundus, et kesklinn on veel kaugel. Ühel hetkel jäi rong seisma ja päris pikaks ajaks. Üks mees tuli meie vagunisse ja ütles, et veoauto on raudteel otsad andnud ning nüüd tuleb asjad võtta, rongist välja kobida ja omal käel leida viis, kuidas linna saada. 

Kakerdasime oma asjadega vagunist välja ja uurisime, mis võimalused on pakkuda selleks, et linna saada. Üks võimalus oli matatu võtta, mis oleks märksa soodsam olnud, kuid me otsustasime takso kasuks, sest meil oli täiesti konkreetne sihtkoht olemas ehk Blue Room.

Kuna me ei olnud nõus täissummat maksma, siis otsis taksojuht meile lisaks veel ühe reisija. Üks vanem mees, kes minu meelest oli juut, kuid Grete arvates hindu, soovis samuti kesklinna saada. Tundus, et see mees oli kohalik, sest kohati õpetas ta taksojuhti, kuidas sõita nii, et me ummikusse pidama ei jääks. Mombasa liiklus tundus tõesti jube.

Meie taksojuht leidis Blue Roomi päris kiiresti üles ja aitas asjad autost välja tõsta. Blue Roomi valisime sellel põhjusel, et Lonely järgi oli see ainuke koht, kus pakutakse wi-fit. Ilmselt on neid teisigi, sest Keenias on sama hea wi-fi levi nagu Eestis, kuid selleks tuleb pisut söögikohtasid otsida.

Tellisime jäätisekokteilid ja alustasime Airbnb-s surfamisega. Hea ööbimiskoha leidmine oli keeruline. Me ei saanud päris täpselt aru, kui suur see Mombasa on ning milline koht logistiliselt kõige mõistlikum oleks. Üks paljudest ehk Ocean Breeze tundus enam-vähem. Hind oli küll hea, aga pildid mitte nii head. Samas teised kohad olid jälle liiga kallid. Mõtlesime, et oleme harjunud juba musta voodipesuga magama, seega mis see üks nigel koht veel lisaks saab hullu olla.

Tänavale minnes jäi üks tuk-tuk pidama. Grete näitas kutile tänavat, kuhu me minna tahame ning kuna ta väitis, et teab kuhu minna, siis istusime peale. 

Tuk-tukist vaadates oli see liiklus ikka täiesti pöörane. Laveerisime matatude ja busside vahel. Kõige hullem pudelikael oli enne silda, kus päris pikalt ei liikunud ükski sõiduvahend sentimeetritki. 

Üle silla saades jäime seisma. Kutt läks juba uurima, kus meie tänav asub. Õudusega mõtlesin, et hakkab jälle pihta nagu Nakurus. Tiirutasime mööda tänavaid, jäime jälle igal nurgal seisma ja lõpuks üks tark juhatas suuna kätte. Kihutasime tuk-tukiga sinna kuhu näidati ja pettumus missugune, me olime saabunud Blue Breeze ette. Tuk-tuki juht tegi üsna üllatunud näo, kui seletasime juba viiendat korda, et otsime Ocean Breeze. 

Kimasime peatänavale tagasi. Pidasime järgmise targa kinni, kes taaskord meid Blue Oceani ette juhatas. Ja uskuge või mitte, me sõitsime teist korda samasse kohta. Mul oli juba kassiahastus peal. Ei ole võimalik, et üks inimene ei suuda meelde jätta kohtasid, kus ta varem on juba olnud. 

Tagasi peatänaval, pidas meie tuk-tuki tüüp kinni teise tuk-tuki tüübi. Rääkis talle Ocean Breeze loo ära ja me hakkasime sõitma. Seekord jõudsime Indian Oceani ette. Nüüd vahtisid juba mõlemad tüübid meile selliste nägudega vastu, et mis mõttes te tahate Ocean Breeze, mitte Indian Oceanit. Olime juba üsna närvis, sest hosteli otsimisele olime kulutanud enam kui tund ning kohutav tahtmine oli ennast pesta. Lõpuks teine tüüp helistas kellelegi ja meid kupatati teise tuk-tuki peale. Pisut tuli tasu üle vaielda, sest nüüd olime ise selles süüdi, et meie juht õiget kohta üles ei leidnud. Mis mõttes, ise ta ju ütles, et teab kuhu minema peab. 

Kobisime teise tuk-tuki peale ning sõitsime tagasi peatänavale. Sõitsime umbes 1,5 km ja olimegi kohal. 

Kui teised kohad olid nö kodumajutused, siis see oli ikka päris hostel. Meid võttis vastu üks noor näitsik, kes juhatas teisele korrusele, kus oli meie tuba. Selgus, et pildid olid ekslikud ning tuba oli viimase peal. Suure toa keskel oli ülimalt suur voodi ning teises ruumis jaheda veega dušš. 

Enese harimine oli meeletult mõnus. Pesime pea ära ning üle pika aja nägime oma juukseid peeglist. Selgus, et vahepeal oli meil mõlemal nahale lööve tekkinud ning osa juukseid oli lahti. Tekkis pisut hirm, et äkki jääme kiilakateks. 

Panime kleidid selga ja otsustasime tagasi kesklinna minna, et väike vanalinna tuur teha. Enne minekut küsisime alt näitsiku käest, et mis kõige mõistlikum viis liikumiseks on. Meil soovitati bensiinijaama poole kõndida ja sealt matatu võtta. Sõit keskklinna pidi maksma 40 senti.

Pikalt passima ei pidanud, sest esimene matatu võttis meid peale. Esimene, kellele mu silma bussis pidama jäi, oli üks valge mees. Tundus, et nüüd oleme küll sattunud linna, kus on hästi palju turiste. 

Mombasa matatud on täiesti teine tera sellest, mis Nairobis näha saab. Võiks öelda, et matatudel on lausa oma kultuur. Esiteks on nad väljast värvilised ja väga edevate piltide ning tekstidega. Lisaks möirgab igas matatus tümpsuv reggaeton. 

Siin on üks video, mis kirjeldab matatude kultuuri: https://www.youtube.com/watch?v=NKe6Fr4gpM0 Seal on ka näha, kuidas raha tuleb sõrmede vahel hoida. 

Kesklinna jõudes sattusime segadusse, sest me ei saanud aru, kas tuleb maha minna või edasi sõita. Lõpuks paluti meil maha minna. Väidetavalt oli see viimane peatus. 

Püüdsime ennast kuidagi positsioneerida ja leida õige tänav, mida mööda vanalinna saaks. Tiirutasime tänaval edasi ja tagasi, kui lõpuks keegi näitas tänava ette. Olime sattunud moslemite turule, kus müüdi riideid. Imestasime, et milleks kõik need värvilised kleidid moslemitele, kui nad ainult oma mustade hõlstidega käivad. Samuti oli naljakas vaadata, kuidas meie paljad sääred saatanat kuulutasid, sest enamus naisi tõmbusid oma putkasse, kui meid nägid. Ainult mehed jäid tänavatele, lootes, et saavad meile kaupa pähe tõmmata. Mõne leti juures isegi seisatasime, aga nii kui kleitide materjale katsusime, siis tuli kananahk ihule, sest see kõik oli ikka liiga kunst ja sünteetiline.

Kappasime sellelt tänavalt minema, et mitte liialt aega raisata. Teed küsisime ainult väga vanadelt meestelt, et meil pahandusi ei tuleks.

Päris pika tiiruga jõudsime õigesse kohta ehk Fort Jesuse juurde, mis on selline suur kindluse, mis ehitati kunagi väga ammu portugallaste poolt, et oma sadamat kaitsta.

Pikalt me niisama passida ei saanud, sest juba ujusid ligi mingid mehed, kes meile giidideks tahtsid olla. Kahtlased tüübid peletasime eemale ning võtsime ühe araablasest noormehe, kes näitas isegi mingisugust tunnistust. Ma pisut selles asjas kõhklesin, sest kunagi oli mul Bergamos üks väga ebameeldiv juhus. Nimelt olin üksinda jäänud pooleks päevaks Bergamosse ning olin otsustanud hommikul, enne lendu, teha väikese tiiru Bergamo vanalinnas. Loomulikult olin ühele tüübile silma jäänud, kes püüdis mu tähelepanu sellega, et mängis turisti, kes tahab, et temast pilti teeksin. Selline naiivitar nagu ma olen, ei osanud ma midagi halba oodata ja läksin mänguga kaasa. Ja ega mind siis enam rahule ei jäetud ning eriti kahtlaseks läks asi siis, kui jutt juba viies kord muutus ning tüüp tegi ettepaneku, et näitab mulle veel linna. Väga veidrast ja ebamugavast olukorrast päästis mind sellel korral juhendaja Garri, kes oli samuti jäänud pooleks päevaks Bergamosse ja oli just samal ajal vanalinna sattunud. Kui see kahtlane tüüp Garrit nägi, siis pani selle peale jooksu. 

Ühesõnaga pidasime Gretega pisut nõu ning mind lohutas asjaolu, et seekord on meid kaks. Leppisime kokku, et kutt teeb meile väikese tuuri ning me maksame selle eest kaheksa eurot.

Alustasime Fort Jesuse juurest, kus saime teada kindluse põhjaliku ajaloolise tausta. Sealt edasi liikusime ühe restorani juurde, kus oli vaade teise poole jõge jäävale Mombasale, kus pidavat elama pisut jõukamad inimesed. Kuna Mombasa asub rannikul, india ookeani ääres, siis on läbi ajaloo olnud see erinevate rahvuste ja kultuuride pärusmaa. Hetkel on Mombasas kõige rohkem araablasi, lisaks kohalikele mustadele. Vanalinna iseloomustab puitarhitektuur, mis peamiselt on loodud araablaste poolt ning kuulub UNESCO kaitse alla. Kahjuks on sealne pilt ikka väga nukker, aga olulisemad detailid ja kohad nägime ära.

Saime teada, et osadel majadel on ees nikerdatud uksed, mis reedavad, millised inimesed majas koos elavad. Teine huvitav detail majade juures oli rõdu. Üldjuhul selline kinni kaetud ja pitsilise võrega. Kunagi oli selline reegel, et naised, kes ei olnud abielus, võisid väljas viibida ainult kinni kaetud rõdudel, et mehed neid ei näeks. Uurisime ka pisut värviliste kleitide kohta, mida turul nägime. Selgus, et hõlsti kannavad abielunaised, kes ei taha teistes meestes ahvatlust tekitada ja annavad nii signaali, et nad on võetud. Kombekohaselt võivad ainult silmad, käelabad ja jalalabad näha olla, muud kohad peavad kaetud olema. Koduses keskkonnas on kõik lubatud, seal hõlsti kandma ei pea.

Palusime oma giidi, et ta meid turistikatesse kohtadesse ei viiks, mis mõnes mõttes oli kummaline soov, sest vanalinnas ei näinud me ühtegi valget inimest, lisaks meile endile. Ja mis hiljem selgus, siis matatus olev valge mees oli ka viimane valge, keda me Mombasas kohtasime.

Giid püüdis turistilõkse vältida, kuid ühte kohta ta meid siiski viis. See oli selline pisike töökoda, kus valmistati pärlitega ehitud plätusid. Meile näidati kuidas neid valmistatakse ning päris naljakas oli sattuda ruumi, kus kõva töö käis, sest hoolimata nigelatest tingimustest, oli kutid väga rõõmsad. Seal oli nii kohutav liimiving üleval, et ma kahtlustan, et nende rõõmsa meeleolu tingis just see hais. 

Alguses ei plaaninud me midagi kaasa osta, aga kui ühe juba kätte võtsime, siis jäime pooleks tunniks sobivaid valima. Kumbki sai lõpuks kaks paari ning kõik olid väga rahul.

Pärast ostlemist jalutasime veel pisut ning siis olimegi jälle Fort Jesuse juures tagasi. Meie giid uuris, et kuhu plaanime järgmine päev minna ja kui kuulis, et me tahame snorgeldama minna, siis pakkus, et võib meile ühe reisi Kisite-Mpunguti merepargis korraldada, kuna see pidi parim koht snorgeldamiseks olema. Lubasime selle peale mõelda, sest tegelikult oli meil plaanis Malindisse minna.

Meie vestluse ajal oli selja taha ilmunud üks tuk-tuki mees, kes arvas, et võib meid kolmeka eest ära visata. Puksisime alguses vastu, aga kuna giid väitis, et see on tema sõber, siis ronisime peale. Nüüd arvas giid, et kasutab meie sõidu ka enda tarbeks ära ja ronis samuti tuk-tuki. Väidetavalt pidi ta üle jõe elama, või vähemalt seal me ta maha panime.

See tuk-tuki sõit oli elu jubedaim. Esiteks oli juht närviline ja suras ennast teistele vahele. Kui keegi teine temalt palus, et ta vahele laseks, siis ei teinud ta teist nägugi. 

Olime öelnud, et elame City Mall´i lähedal. Kui kaubanduskeskuse juurde jõudsime, siis hakkas mees jonnima. Ta lubas pisut edasi viia ning kui me oma hosteli ette jõudsime ja talle kolmeka andsime, läks tüüp täiesti pöördesse. Hakkas meie peale karjuma ja ütles, et hostel on linnast väljas ja et siin kehtivad kallimad tariifid. Me ei viitsinud temaga vaielda, selle asemel tuli terve hunnik kohalikke meie eest asju klaarima. Me ei viitsinud asjasse süveneda, viskasime neljaka ja lahkusime. Kuulsime ainult, et mees läks veelgi enam selle peale pöördesse.

Hostelisse jõudes küsisime, et kas nuga ja taldrikut saaks, sest meil olid Nairobist ostetud mango ja ananass veel söömata. Küsijate suu pihta ei löödud ning meile toodi küsitud riistad.

Tuppa jõudes lõikusime puuviljad lahti ja kuulasime väljast tulevat reggaetoni. Meie all oli mingisugune baar, kus oli vali muusika ning mille eest tüübid vesipiipu tegid ja oma telefone näppisid.

Kõhud täis, surfasime pisut Airbnb-s, sest meil oli vaja ööbimiskohta Shimonis. Jah, meie plaanid olid muutunud. Enne Malindit tuli siiski seal merepargis ära käia. 

Saime oma asjad aetud ja heidsime hiiglaslikku ja väga puhaste linadega voodisse magama. Küll oli mõnus.