18.01.2017 ehk kolmapäev

Viimane hommik Keenias. Ärkasin seitsme ajal ning pakkisin viimased asjad kokku ja kolisin elutuppa.

Plaan oli minna Kiambethu teefarmi, mis asub Nairobist väljas. Korraldasin oma hädapärased toimetused ära, sh printisin ühes internetipunktis pardakaardid välja. Nendega oli see nali, et püüdsin check-in´i juba eemine päev Grete telefonis ära teha. Kuna piletid tulid gmail-ile, siis oli postkast nii tark ja sai aru, et ma püüan Keenias sisse logida ning blokeeris mu ligipääsu. Palusin vennal kodus oleva arvuti kaudu postkasti siseneda, kuid kõik oli juba selleks ajaks totaalselt lukus ning enam ei aidanud muu, kui parooli vahetamine ning piletite saatmine teisele kontole, mis nii turvaline ei ole.

Sain piletid kätte ja asusin õige matatu otsimisega. Nüüd selgus, et Limurusse väljuvad matatud asuvad hoopis kusagil mujal. Seadsin sammud näidatud suunas ning otsustasin pisut lõigata.

Majade vahelt läks üks pisike tänav, mis esialgu ei tundunud üldse ohtlik. Tänava lõpus läks aga asi päris hirmsaks. Olin sattunud kohta, kus narkomaanid maas vingerdasid ja ennast süstisid. Üks tüüp vahtis väga hirmuäratava näoga mulle otsa. Tundsin, kuidas veri mu soontes hakkas tarduma, kuid miski mu sees ütles, et tuleb sirge seljaga edasi minna. Õnneks kõndis minu ees üks kohalik paar, tänu kellele sain julgust juurde.

Suuremale tänavale jõudes, olin ülimalt rõõmus, et midagi ei juhtunud. Läksin näidatud suunas kuniks nägin suurt hulka matatusid. Uurisin, et kas mõni neist ka Limurusse läheb. Ei läinud, tuli veel edasi kõndida.

Järgmised matatud ning järgmised inimesed, kelle käest küsida. Nüüd olin küll õigesse kohta sattunud, kuid mitte keegi ei teadnud Kiambethu teefarmist midagi. Kohalike kaarditundmine tekitas ka pisut kõhklust, kas ma ikka jõuan õigesse kohta, sest mul soovitati Limuru asemel Kiambusse minna. Mulle siiski tundus, et Limuru on lähemal, kuid sellest hoolimata istutati mind Kiambu bussi. Kui küsisin, et kui kaua sõit kestab, öeldi, et pisut üle tunni ning ühe otsa eest taheti 8 euri kasseerida. Keegi veel raha ei küsinud ja nii ma istusin bussi ja mõtlesin, et kas minna või mitte minna. Kalkuleerisin kulud kokku ning mulle tundus, et 20 euri jääb puudu sellest, et teefarmis ära käia. Lisaks matatule, oleksin pidanud Kiambus ka taksot sebima, mis ilmselt oleks jälle päris palju maksnud. Kui kella vaatasin, siis sain aru, et ma ei jõua mingi valemiga õigeks ajaks. Võtsin peas vastu otsuse, et kui matatu 20 minuti pärast liikuma ei hakka, siis jätan selle plaani katki. Ja nii läkski.

Taas tänaval ja plaanitu. Kuna Nairobis ei ole midagi erilist vaadata ega teha, siis genereerisin plaani. Võtsin Lonely lahti ja vaatasin, mis jääb Nairobi lähedale ning silma torkas selline koht nagu David Sheldrick Wildlife Centre. Kirjeldusest jäi pisut arusaamatuks, mida seal näha võib, kuid tundus, et see on koht, kuhu tuleb minna. Lonely juhatusel läksin raudteejaama juurde matatut püüdma. Näitasin ühele sisseviskajale kaarti, kuhu minna tahan ning mind lükati sõitvast bussist sisse. Pidin maksma 40 senti ja mind lubati õigel hetkel välja visata.

Sõitsime pisut linnast välja. Tundus, et vasakut kätt jääb Nairobi Rahvuspark, sest rööbselt teega, jooksis kõrge võrkaed. Nairobi Rahvuspark on üks väheseid, mis asub linnale nii lähedal ning kus võib näha viite suuremat imetajat.

Ühel hetkel teatas mees mu kõrval, et pean maha minema. Mind pandi keset maanteed maha ning näidati kätte väravad, kust kaudu sisenema pean.

Väravate juures oli relvastatud valve, kes kinnitas, et olen õiges kohas. Väidetavalt tuli veel 1,5 km minna, et kohale jõuda.

Kõndimine oli suurim rõõm, eriti veel, kui seda teha täies üksinduses ja keset loodust. 20 minuti pärast olin kohal. Parklas oli hulgaliselt autosid ning busse. Sissepääsu eest küsiti 5 eurot, kuigi mul ei olnud endiselt õrna aimugi, mis mind ees ootab.

Kõndisin mööda rada edasi, kuniks jõudsin rahvamassi sekka. Suure platsi keskel oli oma 15 väikest elevanti ning nende keskel mees, kes tutvustas igat elevanti eraldi ja rääkis juurde loo, kuidas loom oli keskusesse sattunud. Enamjaolt oli tegu elevantsidega, kes ühel või teisel moel olid ära päästetud. Seega on see keskus mõeldud loomadele, kes looduses on hätta jäänud. Üks eriti võigas juhtum oli see, kus üks elevant päästeti külast, kus külarahvas oli tal elusast peast kihvad välja kiskunud ja vaese looma metsa serva piinlema jätnud.

Kogu selle asja tegi eriti põnevaks asjaolu, et elevante sai hea õnne korral katsuda. Oma tagasihoidliku loomusega, ei hakanud massist läbi suruma, aga siiski, õnn tabas ootamatult ning järgmine hetk seisin silmitsi ühe pisikese elevandiga, kes lasi ennast paitada. Tuleb tunnistada, et meeldiv kogemus see ei olnud. Esiteks on elevant kaetud hõreda karvastikuga ning need karvad on vastikult torkivad. Teiseks on elevandi nahk hästi kare ja kõva. Kuid tore oli siiski ja mul oli väga hea meel, et mu seitsmes meel mind sinna juhatas.

Elevandid vaadatud, vantsisin tagasi maantee suunas. Ühel hetkel peatus mu kõrval valge maastur. Tumedad klaasid lasti alla ning must mees palus mul peatuda. Ta uuris, et kust ma tulen ja kuhu lähen. Seletasin, et tulen keskusest ja kõnnin tagasi Nairobi poole. Mees pakkus, et ma võiksin autosse tulla ja talle seltsiks olla. Lubas veel mind kaelkirjakute keskusesse viia. Teatasin, et seal on juba ammu käidud ning linna ma ka kohe tagasi ei taha minna. Tüüp ei jätnud jonni ja lunis, et ma ikkagi temaga kaasa läheks. Seletasin viisakalt, et tahan jalutada ning ta võib edasi sõita. Tuli veel kolmas katse, aga nüüd oli mu eitus juba üsna konkreetne. Autol lasti aknad üles ja lahkuti.

Nägin meest veel valvurite juures, kus ta juttu ajas. Püüdsin ükskõikselt edasi jalutada. Olin enda meelest nii nutikas, et kõndisin vastassuunavööndis, et autod kinni ei peaks. Pikalt ma jalutuskäiku nautida ei saanud, sest maasturiga tüüp oli ennast tanklasse sättinud, kus ta jälgis mu edasist tegevust. Nüüd tundsin, et kõige targem on siiski bussi peale minna. Läksin üle tee ja esimene buss pidaski kinni ja korjas mind peale.

Üldjuhul Nairobi matatud ja bussid on väga lihtsad, kuid see oli nagu liikuv ööklubi. Bussis oli suur ja kaks väiksemat ekraani, millest lasti valjuhäälselt ja bassi prõmmides muusikavideosid. Buss ise oli seest täiesti musta värvi, ainult laes olid hõbedased tähekesed. Lisaks toolidele, oli bussis ka suur laud. Päris koomiline situatsioon, mille eest tuli ka kõrgemat hinda maksta. Kui tulles maksin 40 senti, siis tagasi minnes andsin 2 euri, millest sentigi tagasi ei antud.

Kesklinna jõudes läksin ühte söögikohta ja tellisin suppi. Vot seda sööki polnud juba väga pikalt saanud. Aga hea oli.

Kella nelja ajal olin tagasi korteris. Vahetasin riided ja pakkisin asjad nii, et mugav oleks liikuda. Koputasin Isaacki uksele ja ütlesin, et olen lahkumas. Ta tegi suured silmad ja küsis, et miks ma nii vara lahkun. Seletasin, et mul ei ole vahet, kus ma oma aega surnuks löön. Tundus, et see vastus rahuldas teda. Küsis veel, et kas võib mind kallistada ja ütles, et eestlasi võtab ta alati suurima heameelega vastu. Muideks, esimesed kliendid olid tal samuti eestlased olnud.

Rühkisin oma kottidega mäest üles. Riietus ja suured kotid reetsid mu, sest taksojuhid küsisid, et kas nad saavad mind lennujaama ära visata. Kümneka eest polnud keegi nõus ära viima, kuid kahteistkümne euro eest leidsin juba küüti.

Juht oli eriti jutukas. Alustas kohe poliitiliste teemadega ning uuris, kuidas mulle Trump meeldib. Ta ise oli väga häiritud sellest, et Trump presidendiks sai. Rääkis, kuidas Keenia võiks olla nagu USA. Ma pisut muigasin selle peale ja küsisin, et miks nad ei taha olla nagu eurooplased. Selle peale sain küsimuse: "Who?". Ei hakanud asja teravaks ajama ning suunasin jutu ilmale. Nüüd sain teada, et Keenias on joogiveega probleeme ning Nairobis võetakse tuleval nädalal väga karmid meetmed käsile, et vett kokku hoida. Viimati oli sadanud oktoobris.

Jutu käigus jäi takso ühtäkki seisma ning juht teatas, et pean autost välja minema ja läbima ühes kuudis turvaväravad. Tulles me küll mingeid turvaväravaid ei läbinud. Küsisin mitu korda, et kas ta teeb nalja ning kas see on mingi katse mind paljaks röövida? Selle peale sain vastuseks, et see ei ole nali ja kui ma putkasse ei lähe, siis ei saa ta edasi sõita. Kõik mu asjad olid pakitud suurde kotti, sh rahakott ja pass. Ütlesin, et olen nõus ainult siis autost lahkuma, kui ta lubab, et ei sõida mu asjadega minema. Selle peale kõlas vali naer ning vastus: "Ok! Don´t worry!"

Läksin jooksusammul putkasse ja tormasin läbi väravate. Suht mõttetu tegevus, sest mitte keegi ei pööranud mulle isegi pilku. Sama kiiresti kui ma sinna sisse jooksin, olin ka väljas. Korraks oli paanika, sest ma ei mäletanud enam, milline minu takso oli. Ja see paganama kehv silmanägemine. Veel vähem mäletasin, milline see taksojuht välja näeb. Hiilisin ühe takso juurde ja nägin istmel oma kotti, mis viitas, et olen õige auto juures. Istusin sisse ning jälle kõlas pisut parastav naer. Noh, olid jah asjad alles, aga ega sellegipoolest ma ei usalda kohalikke.

Lennujaama jõudes olin hämmingus, et see nii suur on. Tulles oli väljas pime ning lennujaam tundus eriti pisike. Nüüd nägin, et seal oli neli erinevat terminali. Kuna ma ei teadnud, millise ukse juurde minna, siis lasin ennast suvalises kohas maha panna ning sealt edasi suunati mind õigesse kohta.

Astusin lennujaama uksest sisse ning kohe paluti läbida turvakontroll. Kott tuli läbi skänneri lasta ja ma ise pidin turvavärava läbima, mis hakkas koledasti piiksuma. Seisin seal nagu kurjategija ning siis küsiti, et mis mul taskus on. Ah jaa, telefon. See paluti samuti skännerist läbi lasta ning kuna ma nüüd enam ei piiksunud, siis korjasin oma kodinad kokku ja läksin check-in-i juurde istuma. 

Olin seal oma kümme minutit istunud, kui mõtlesin kella kontrollida. Aga mida ei olnud, oli telefon. Ah jaa, see jäi ju skänneri lindile. Läksin siis turvaväravate juurde tagasi ja ütlesin, et unustasin telefoni sinna. Juba oli see rännanud mingisuguse turvamehe kätte, kes sellega mööda lennujaama ringi jalutas. Läksin tema juurde ja ütlesin, et see luts kuulub mulle. Ta ei uskunud ja palus klahviluku maha võtta. Kolme esimese korraga ei tulnud lukk maha ning nüüd kahtlustati mind selles, et tahan võõrast telefoni omandada. Tegin ettepaneku, et annan oma numbri ja las turva helistab mulle. Hakkasin meie suunakoodi ütlema ja juba olin valetajaks tembeldatud. Seletasin, et mul ei ole Keenia numbrit, vaid Eesti number, seega on ka teine suunakood. Turva ei viitsinud enam minuga jamada ja isegi vastamata kõne tundus tema jaoks liiast. Palus mu passi ja hoiatas, et kui õige omanik peaks välja ilmuma, siis otsib ta mind üles ja võtab telefoni ära. Hakkasin selle jutu peale naerma ja küsisin, et kui palju on maailmas neid inimesi, kelle on endiselt nuppudega Samsung või kui loll ma peaks olema, et tahaksin nuppudega telefoni varastada. Pika jahumise peale sain telefoni kätte ning mulle toonitati veel korra, et kui omanik välja ilmub, siis läheb mul väga kehvasti.

Loomulikult olin jätnud ma oma kotid saali peale laiali ning nüüd oli järgmine küsimus, kas need enam üldse alles on. Aga olid.

Istusin maha ja püüdsin hinge tõmmata, kuid mu tähelepanu tõmbas kõrval istuv tüdruk, kes elavalt ühe teise turvaga rääkis. Sain aru, et tal oli miski erisoov, mis lubati ära korraldada. 

Kui turva lahkus, hakkasin tüdrukuga rääkima ja küsisin, et mis tal mureks. Ta soovis, et ta saaks varem check-in-i ära teha kui teised. Seejärel selgus, et meil on sama lend ning tema oli samuti pool päeva varem lennujaama tulnud, sest Nairobi oli üle visanud.

Saime tuttavaks. Regina on taanlane, kes oli Keeniasse konverentsile tulnud. Püüdsin pinnida, mis konverentsile, kuid sain väga segase vastuse ja eeldasin, et ju ta on ka teadlane või mõni tudeng.

Reginal oli kõht tühi ning ta tegi ettepanku, et läheksime kusagile sööma. Mul ei olnud selle vastu midagi, sest tema isiksus tundus väga põnev ja vajas lähemat uurimist.

Väljas oli Java House :) Võtsime istet, tellisime salatid ning meie kahe tunnine vestlus sai alguse. Regina on Taanis sündinud ning mõlemad tema vanemad on rahvuselt taanlased, kuid ema on üles kasvanud Tansaanias. Ja kuna Regina oli juba mitmendat korda Keenias, siis polnud sealne eluolu tema jaoks uus. Tegelikult oli ikka küll, sest avasin talle täiesti uue nägemuse Keeniast. Avastasime, et meie reisimisstiilid on väga erinevad. Regina reisis kahe suure kohvriga, mis olid pungil kleitidest ja seitsmest paarist kingadest. Mul oli kõrvale panna üks seljakott ja väike õlakott. Lisaks selgus, et tegelikult ei ole Regina õiget Keenia elu näinudki, sest üldjuhul veetakse teda ühest hotellist teise ning ühest konverentsisaalist teise. Ta näitas pilte ning selgus, et tema konverentse väisavad kohalikud rikkurid, sh Keenia president, seega peab igas olukorras väga peen ja uhke välja nägema. Ma näitasin oma pilte, kus me kargame ringi nagu metsalised :) Regina pidi imestusest pikali kukkuma ning ta kõige suurem küsimus oli, et kuidas me julgesime Gretega kahekesi ringi reisida. Reginale oli ema kolm korda päeva helistanud ja kontrollinud, et kas ta on elu ja tervise juures ning ega teda pole ära röövitud. Ma ei saanud aru, millest ta räägib. Kõige pöörasemaks pidas ta matatudega sõitmist, sest tema ema oli keelanud isegi nende poole vaadata. Mul tekkis kohe küsimus, et kas Tansaanias on siis asjad nii hullud. Sain teada, et Tansaania on tõesti pistut erinev Keeniast, aga seda mitte turvalisuse mõttes, vaid inimeste ja asjade kalliduse poolest. Nimelt pidi Tansaania palju kulukam sihtkoht olema, kui Keenia.

Enne kohvikust lahkumist, tellis Regina kohviube, mida emale viia, kes pidi Aafrika kohvi jumaldama. Suures jututuhinas unustasime kohvioad sootuks ning läksime oma terminali tagasi. Läbi turvaväravate minnes, meenus, et oad jäid maha. Regina sebis asjad nii, et saime kotid turvade juurde jätta ning käisime kohvikus ubade järel. 

Lennujaama tagasi jõudes, avastasime, et check-in-i laud oli poolteist tundi varem avatud, sest see oli Regina soov olnud. Ma olin hämmingus, et kuidas ta suutis selle välja rääkida.

Kuid see hämming ei jäänud viimaseks, sest üleval hakkas Regina rääkima, et ta tahab ennast enne lendu puhtaks pesta. Ta läks kahe naise juurde ja rääkis oma kurva loo, kuidas ta pole saanud kaks päeva pesta ja kui halb tal on sellepärast olla. See jutt oli nagu hüpnoos, sest naised lubasid asja ära korraldada, hoolimata sellest, et lennujaamas polnud ühtegi pesuruumi. Regina andis kümneka ja palus ka seepi osta. Naised läksid vudinal laiali ning poole tunni pärast ilmusid tagasi. Seep ja pesuruum olid leitud. Üks WC suleti. Regina läks sisse ning seal oli olnud kaks ämbrit veega, mis ta endale peale valas. Kui ta tagasi tuli, siis ma ei saanud aru, kuidas ta suutis sellise asja endale välja sebida.

Lennuni oli veel kolm tundi aega ning sisustasime aega sellega, et loivasime poodides ringi. Ma olin jälle hämmingus, kui lihtsalt tal tuli kohalikega suhtlemine välja ning kuidas ta kõik ümber enda sõrme keeras. 

Kuna ma polnud Nairobist Tuskerit leidnud, siis ühest lennujaama poest ostsin neli purki, mis kõik ilusti turvakottidesse pakiti. Regina ostis vett ja koolat ning kuna tal oli plaanis need enne lendu ära juua, siis neid kottidesse ei pakitud.

Tunnike enne õhku tõusmist, suundusime oma väravasse. Seal oli veel üks turvakontroll, kus minu pakendatud õlled kiideti heaks, kuid Reginal paluti vesi ja koola ära visata. Taanlanna püüdis oma hüpnoosi ning nüüd oli küll esimene kord, kus see ei mõjunud. Mõjus nii palju, et Reginal lubati pudelid turvade juurde jätta ning kui tal peaks tunni jooksul janu tulema, siis saab ta sinna jooma minna.

Lisaks skännerile ja turvaväravatele oli teisel pool seina veel mingisugune kontroll. Üks mees ja naine palusid mul kaamera kotist välja võtta ning näidata ette pildid, mis kahe nädala jooksul olin teinud. Esialgu hakkasid nad ise kaamerat näppima ja oleks peaaegu kõik mu pildid ära kustutanud. Õnneks sain enne jaole ja näitasin ise esimesed 20 pilti ette. Seejärel paluti näidata rahakotti. Kõik raha tuli sealt välja võtta ning mu rulli keeratud eurod loeti üle. Ma ei tea, milleks see vajalik oli, aga nüüd nad siis teadsid kui palju raha jäi mul nende riigis kulutamata ning mis Euroopasse tagasi rändas.

Enne lendu saime veel vadistada. Nüüd hakkasin vaikselt ridade vahelt lugema, millega Regina tegeleb. Kui ta rääkis, et talle meeldib konverentside juures see, kui pimedad saavad nägijateks, siis sain aru, et ta on usukuulutaja. Lubas mind ka järgmisele konverentsile kutsuda :) Aga sellest hoolimata, on ta väga tore ja positiivne inimene. Ma olen siiani sillas, et teda kohtasin, sest ma ei kujuta ette, kuidas ma need kuus tundi seal muidu oleks veetnud. Nüüd sai vähemalt palju naerda ja kuulda kellegi teise arusaama ja nägemust Keeniast.

Enne lennukisse minemist leppisime kokku, et kui minu kõrval on Grete koht vaba, siis tuleb ta sinna istuma.

Esimese 10 minutiga veendusin, et päeva jooksul on kohad ümber mängitud ning minu kõrvale maandus pea kahe meetrine noor mees.