19.02.2016 ehk reede

Üpris keeruline on aru saada, kas päike on tõusnud või mitte kui toal ei ole ühtegi akent. Nii võib terve päeva maha magada, kui just und jagub. Mul seda ei jagunud, seega olin umbes 7 ajal üleval. Püüdsin kannatlikult oodata, et Grete ka üles ärkaks, kuid tulult. Kaheksa ajal sai kannatus otsa ning hakkasin pimedas toas ringi askeldama. Kunagi Juur ja Kivirähk rääkisid, et need lapsed, kes on maal kasvanud, kus pidi välikemmergus käima, neil on pimedas parem ruumitaju. Sellest tuleb omad järeldused teha.

Ega ma väga vaikselt seal ei toimetanud, seega ärkas Grete ka peagi. Sättisime ennast valmis ja otsustasime peremehe käest küsida, kas keegi meie pesu ka viitsiks pesta. Peremehe asemel nägime perenaist, kes oli lahkelt valmis meie pesu pesema ning küsis veel, et kas tahame hommikust ka süüa. Nägime, et köögis käis tige askeldamine, seega otsustasime casas süüa. 

Kööki jõudes märkasime, et me pole üksi, seal oli veel kaks inimest. Laua taga istus üks keskealistest paar Hollandist. Sarnaselt meile, olid nad veetmas oma viimaseid puhkuse päevi. Erinevalt meist olid nad ida pool reisinud, kus pidi palju soodsam olema, võrreldes läänega. Kui nad tavaliselt reisivad tsiklitega, siis Kuubal oli nende peamiseks sõiduvahendisk buss. Meie hääletamisretke pidasid nad liiga pööraseks. Mees tundus olevat vana rännumees, seega õpetas ta meile ühe triki, mida ta ise Kuubal kasutas. Nimelt oli ta äri tehes alati võtnud esialgu peesod välja ning püüdis nendega diili teha. Kui peesod tagasi lükati, siis hakkas alles CUCidega kaubitsema. Tema sõnul pidi see väga hästi toimima. Muu loba sees jõudsime jutuga selleni, et kus keegi ööbib. Selgus, et hollandlased olid kusagil hoovipealses majakses ning nad maksid perenaisele mustalt. Hakkasime mõtlema, et me polnud siiani allkirja andnud. Casas ringi vaadates oli see palju uhkem võrreldes nendega, kus me varasemalt olime olnud. Suur teleks, kaamera ukse kõrval, suur remont terrassil jne. Ilmselt oli selle casa puhul võetud risk, teenida mustalt.

Hommikusöök oli võrreldes eelmistega palju nigelam, aga vähemalt oli seltskond tore.

Meie päevane plaan oli sõita Varaderosse, et teha pisut sisseoste. Hollandlased plaanisid minna sinna jõe äärde, kus me eelmine päev töötajad peale korjasime. Kiitsime nende valiku heaks ning läksime lahku. 

Teadsime, et umbes kümne ajal läheb buss Varaderosse ning sättisime sammud bussijaama. Kohale jõudes läksime piletit ostma, kuid enne seda võttis üks vahendaja meid rajalt maha. Esialgu taheti meilt seitse nahka koorida, kuid me ütlesime, et kallima hinnaga ei ole me nõus sõitma ning pool tundi bussi oodata ei tapa meid ära. Ja nagu ikka, kõnnivad vahendajad selle jutu peale ära, kuid tulevad viie minuti pärast tagasi ja teatavad, et saab sõita selle hinnaga küll, mis me soovime. Ja ka sellel korral. Saime taksojuhi, kes oli nõus 6 CUCi eest ära viima, seega saime varem Matanzasest liikuma. 

Varaderos tegelesime tigeda ostlemisega. Kaup on igal pool sama: nahast kotid, puidust vidinad, maalid, ehted jne. Kui suveniirid on üldiselt tervel Kuubal enam-vähem sama hinnaga, siis muu kaup oli Varaderos kaks korda kallim, seda tõdesime nii õlle, jäätise kui vee puhul.

Umbes kella kahe ajal otsustasime tagasi Matanzasesse minna. Läksime juba tuttavasse Viazuli jaama, kus me oma reisi olime alustanud. Seal selgus, et buss läheb alles tunni pärast, mis meid väga ei rahuldanud. Oli jälle aeg hakata hääletama. Läksime sama teed, mis reisi teisel hommikul. Ühel hetkel jäime tee serva seisma ning hakkasime autosid hääletama. Esimene auto, mille kinni pidasime oli heleroosa takso. Mees lubas meid 2 CUCi eest linnast välja viia, kus peaks suurem autole saamise tõenäosus olema. 

Saime jälle tuttavasse kohta ehk sinna kus olime esimesel päeval oma 10 CUCi reisi Cardenasesse alustanud. Ega sellelgi korral pidanud pikalt ootama. sest ühe veoauto-takso juures hõigati inimesi Matanzasesse sõitma. Imbusime ka rahva sekka ning saimegi peale. Sõidu eest küsiti ainult 10 peesot :)

Auto oli puupüsti rahvast täis. Mida rohkem Matanzase poole, seda vähemaks inimesi jäi. Jõe juures pidas takso kinni ning läbi akna nägime kuidas meie hollandlased tee servas istusid. Ilmselt sai taksojuht aru, et nad Matanzasesse sõita tahavad, sest mitu korda tuli neile kinnitada, et nad autosse tuleks. Kui nad meid nägid, hakkasid naerma ja tulid rõõmuga taksosse. 

Kahjuks selgus, et hollandlased olid oma päevas pettunud, sest jõe ääres pidavat olema kohutav turistikas, kus kõige eest kasseeritakse raha ning terve päev on sisustatud mageda programmiga. See teadmine võttis meil ka sinna minemise isu ära.

Linna jõudes läksime poodi otsima, et rummi osta. Leidsime ühe kaubamaja laadse asjanduse. Kuna Grete sõi jäätist, siis jäi ta välja ootama ning ma läksin sisse hindasid uurima. Uksel seisis turvamees, kes kontrollis poest väljuvate inimeste ostutšekke. Silma hakkas ka see, et poe kõrval on pakihoid, kuhu kohalikud oma kotid andsid, isegi kui tegu oli käekotiga. Ja seda ma märkasin alles siis kui olin seljakotid poes kaks tiiru teinud. Kummalisel kombel lubati mul kotiga poes viibida.

Kuna hind oli seal soodne, siis ostsime paar pudelit rummi koju kaasa. Joogid käes, viisime oma asjad casasse ning suundusime parki internetti tarbima. Meil oli tegelikult üks konkreetne ülesanne ka, leida Montreali ööbimiskoht, kuid see ebaõnnestus, sest Kuubalt ei saa teise riiki tuba broneerida nagu ei saa Eestist Kuubale tuba kinni panna. 

Kõhud olid jälle tähjaks saanud ning otsustasime samasse kohta minna, kus olime eelmine õhtu olnud.

Kohale jõudes selgus, et meie selle õhtuseks teenindajaks oli naine. Temaga oli ka tore, sest ta pisut rääkis inglise keelt. Alustuseks tellisime banaanikrõpsud ja Daiquirid. See tegi naise pisut pahuraks, ilmselt arvas, et me sellega piirdumegi. Nii ta käis pisut pahura olemisega ringi, aga meeleolu muutus kohe kui selgus, et me süüa ka tahame. Tellisime jälle krevetid. 

Me ei jõudnud ära kiita sööki ja jooke. See tegi teenindaja jälle leebemaks ning meil tekkis uuesti positiivne side. Uurisime, et mis ta Daiquiri sisse paneb ja saime selle peale kuuba viina proovida, mis on üks komponent sellest kokteilist. Kuna kokteilid olid seal tõesti häbematult odavad, siis püüdsime erinevaid uusi jooke proovida. Tuli tõdeda, et Daiquiri on ikka üle kõige.

Lahkusime umbes kella üheksa ajal ning avastasime, et olime seal oma neli tundi passinud. Kiitsime veel teenindust ja jätsime hüvasti.

Casa poole kõndides sattusime ühele tänavale, kus toimus laste salsa-tund. Lapsed olid tänavale kupatatud, muusika mängis ning õpetajad näitasid lastele ette, kuidas tantsida tuleb. See vaatepilt oli nii vahva, et me jäime neid vaatama. Kõige toreda kõrval tegi pisut kurvaks see, et terve tüdrukute karja peale oli ainult neli poissi ning et kõikidel tüdrukutel polnud seelikut. Osad lapsed jagasid õpetaja seelikut.