07.02.2016 ehk pühapäev

Ärkasime kella nelja ajal, et lennujaama minna. Panime vaikselt asjad kokku ning läksime alla Uberit tellima. Onu Mati oli enda ärkamise ka kella neljaks sättinud, et meid ära saata.

Seisime joped seljas ukse juures kui unine onu Mati alla tuli. Uuris, kas me saime Uberi tellitud ning pistis 20 dollarit pihku, et me enne lendu enda kõhud täis saaks söödud.

Auto jõudis maja ette ning onu Mati soovis meile ilusat reisi ning meie tänasime toreda Torontos veedetud aja eest.

Väljas oli päris pime ja külm, õnneks oli soe auto maja ees valmis, mis viis meid lennujaama. Meie autojuhiks oli must noormees, kes oli väga vaikse olemisega. Ma isegi ei kuulnud ta küsimusi ja mõtlesin iga kord, et kas Grete räägib iseendaga või mis värk on.

Jõudsime lennujaama, kus suur sagimine juba käis. Järjekorrad oli meeletud ning iga nurga peal kontrolliti passi. Läbinud pika kadalipu, alustasime söögikoha otsingutega. Kuna Grete on pea 10 aastat kõik suved Põhja-Ameerikas veetnud, siis oli tal juba üsna selge teadmine kuhu me sööma läheme ja mida proovima peab. Kui USA inimeste seas on popp Starbucks´is käia, siis kanadalsed armastavad Tim Hortons´it. Seega võtsime kõige pikema järjekorraga söögikoha sihikule, et hash browni ja croissant/omlett/võileiba süüa.  Täitsa veider värk oli omlett croissanti vahel, no selle peale annab tulla. Samas hash brown oli väga mõnusa maitsega. Tuleb tõdeda, et see veider combo jäi pärast kummitama.

Kui olime söömisega ühele poole saanud, läksime lennuinfot vaatama.  Saime väiksemat sorti mikro-infarkti kui märkasime, et meie lennu juures seisis „last call“. Enda meelest oli meil piisavalt aega, kuidas me nii palju aega ära viitsime. Õnneks oli värav lähedal, seega tormasime otsejoones väravate poole. Kohale jõudes arvasime, et olime maha jäänud, sest laua taga pandi asju kokku ja üks naine küsis üsna uimase olekuga, et kes meie lendu opereerib. Vastasime kui ühest suust, et Air Canada, mille peale saime teada, et see on küll Varadaero lend, kuid teise lennufirma oma. Hakkasime mõlemad naerma ja läksime minema. Tegelikult me ju teadsime, et meil on enam kui kaks tundi aega, aga ikka oli vaja plähmerdada.

Süda rahulikum, pidime täitma järgmise ülesande ehk leida Kuuba reisijuht.  Pisut kodutööd oli ju tehtud, aga see oli koju jäänud ning ega me kumbki ei teadnud, mida ja kuhu me täpsemalt plaanime minna. Lootsime leida Lonely Planeti, seega sattusid sihiku alla raamatupoed. Suureks üllatuseks raamatupoodi ei olnud, oli vaid üks segafunktsiooniga pood, kus oli ka pisut raamatuid. Tuuseldasime kõik riiulid läbi ja enese õnnetuseks ei leidnud midagi, mis Kuubat puudutaks.

Kuna Gretel raamatut kaasas ei olnud, siis otsustas ta endale vähemalt ühe juturaamatu osata. Käisime kõik riiulid mitu korda läbi ning mitmel korral jäi Gretele silma Paulo Coelho "Adultery". Kunagi Hispaania matka ajal oli ta lugenud "Alkeemiat", seega teadis ta raamatu suunitlust väga hästi ning otsustas selle kasuks.

Pärast raamatu ostu jättis ta mind poodi ajakirju sirvima ja ise läks tualetti. Lootsin leida mõne ajakirja, mis pisut Kuubast räägiks, kuid selle asemel hakkas mul kõrva üks tuttav keel. Mõtlesin, et kuulen valesti ja kujutan endale eesti keelt ette. Tüübid, kes mu selja taga askeldasid jõudsid lähemale ning siis veendusin, et mu kuulmine ei vea mind alt. Mõtlesin, et viisakas on tere öelda ning pöördusin ümber ja nii muu seas ütlesin neile: „Tere!“ Nende näod olid hindamatud. Esimene küsimus neilt: „Ära ütle, et sa Kuubale sõidad!“  Samal ajal jõudis ka Grete tagasi, kes samuti oli hämmingus näoga ja hämming oli veel suurem kui teatasin, et me ühe lennuga Kuubale sõidame.

Kõik koos väravate poole suundudes selgus, et Kuubale on sõitmas neli meest Eestist, kes kaks esimest ööd on Varaderos. No selge, peaaegu nagu meie plaan, aga mitte päris.

Lennukis tulid nad taaskord meiega  juttu rääkima ning uurisid meie plaane. Selgus, et mehehakatised olid ennast rohkem ette valmistanud, sest neil olid raamatud, broneeritud hotell, broneeritud auto (mille saamine muutus iga hetkega kahtlasemaks) ja juba tarbitavad kokteilid. Tundus, et neil oli puhkus juba täies hoos, sest öösel oldi Toronto ööelust osa võetud ning täielikult kaineks polnud nad veel saanud. Lennukis leppisime kokku, et lennujaamas ootame nad ära ning vaatame edasi, kuidas oma plaane sätime.

Vahemärkusena Kuuba turistikaardist, mis tuleb endale enne hankida kui Kuubale minna. Eestis olles püüdsime selle kohta pisut infot saada ja selgus, et osadel lendudel jagatakse neid tasuta, kuid alati ei saa 100% selle peale välja minna. Vältimaks piirilt tagasi saatmist, siis otsustasime selle juba Eestis korda ajada. Erinevate teenuspakkujate hindasid võrreldes leidsime, et Reisiekspert pakub kõige paremat diili. Estravel oleks ühe kaardi eest 37 eurot küsinud, kuid Reisiekspert tegi selle 30 euro eest ära. Nüüd, sellel lennul, selgus, et Air Kanada jagab oma klientidele ka turistikaarte, mis lennukis ära täidetakse. Seega kui kellelgi on huvi Kuubale minna, siis meil on kaks turistikaarti ära anda.

Varaderole maandudes olin üsna jahmunud kui lennuk tugeva tuule tõttu raputas ning aknast välja vaadates nägin lookas palme ja halli taevast. See küll ei olnud see Kuuba mida ma oma vaimusilmas oli ette kujutlenud. 

Lennujaama sisse astudes olid järjekorrad taaskord pikad ning näha oli, et kohalikele meeldib turiste päris pikalt peedistada. Vaatluse käigus tuvastasime, et ühes nurgas oli laud, mille ääres samuti turistikaarte müüdi, kahjuks ei uurinud, mis raha seal nende eest küsiti.

Järjekord jõudus meieni ning esimesena läks passikontrolli Grete. Eemalt nägin, et Grete muutis mitmeid kordi enda kehaasendit. Kui algul nõjatus passilaual, siis ühel hetkel seisis sellest eemale. Teisel hetkel astus sammu tagasi, siis pidid jalad mingisugusele kleepsule sättima, siis need muutuvad näoilmed jne. 

Nähtust õppust võttes, läksin tõsise näoga kontrolli juurde, kes kamandas mind kleepsule seisma ja siis käskis vaadata imepisikesse veebikaamerasse. Ilmselt läks pilt untsu, sest teist korda pidin uuesti vaatama. 

Järgmine samm oli pagas. Olin üsna veendunud, et see ei jõudnud kohale. Läksime lindi juurde ja oh imet, mu kott oli Kuubale jõudnud, seega kõik vajalik oli olemas, isegi rippkiik. 

Jäime pingile poisse oostama. Tundus, et neil läks veelgi kauem aega. Oodates tõdesime, et tegu on päris väikese lennujaamaga. Ukse juurest kostus ühe tädikese hääl: "Next, neext, neext, neext," kes deklaratsioonidokumente kokku korjas. Küll oli ikka kile hääl, siiani kumiseb mul peas. 

Lõpuks jõudsid poisid ka saali ning tuli tõdeda, et jutt kelgust ja vastlapäevast vastasid tõele, sest nad võtsid lindi pealt punase salvoka, et Kuubal vastlapäeva tähistada.

Välja jõudes oli õhk päris jahe ja ilm tormine. Enne kui kusagile liikuma hakkasime, täpsustasime oma plaane. Poisid arvasid, et kuna me oleme plaanitud, siis peaksime nendega Varaderole tulema ja seal otsustama, mida me edasi teeme. Ja kuna lennujaama katus kõikus tugevas tuules üles ja alla, siis hullema vältimiseks pakkisime asjad taksosse ja sõit Varaderole algas.

Taksos tõdesin, et Kuubal inglise keelega ei ole miskit peale hakata. Noormees pisut rääkis, aga ega ta meie küsimustest eriti aru ei saanud. Et mitte lasta ennast eksitada jutust, mis tõele ei vastanud siis, keskendusin ümbritseva vaatlemisele. Tee kulges mööda randa, mis tundus üsna kaljune. Esmasel vaatlusel tundus, et ka palmid ei ole sinna loomulikul teel sattunud, vaid keegi on neid püüdlikult istutanud, et asi tunduks nagu päris (hiljem siiski selgus, et palm on Kuuba rahvuspuu).

Takso viis meid hotelli ette. Vedasime asjad hotelli, mis erilist esmamuljet ei jätnud, sest aartium oli avatud ning fuajees oli üsna jahe. Tualetis käik oli ka pisut segadusse ajav, sest paberirulli asemel kas paber üldse puudus või oli paber kolme lehe kaupa ära volditud. Vedelseebi asemel oli täiesti tavaline seep ja seegi vedeles kus juhtus. Lisaks olid hotellis kõhnad kodutud kassid, keda kohe paitama kukkusin.

Poisid ajasid oma asjad korda ning viisid kotid üles. Meie senikaua vahetasime raha. Kui nad alla tulid, läksime välja, et leida buss, mis meid kusagile soojemasse kohta viiks. Ja siis toimus miski, mis meie plaanid pea peale pööras. Nimelt arvas ülejäänud seltskond, et me peaks ikka mõned kokteilid tegema, enne kui ära läheme. Kuna üks noormees sellest seltskonnast oli varem Kuubal käinud, siis otsustasime pisut nõuandeid kuulata ja nõustusime maha istuma.

Broneeritud hotell oli kõik hinnas, seega sööki ja jooki oli piiramatutes kogustes. Esimese kokteili puhul pidin tõdema, et tavapärase domineeriva koola asemel oli antud kokteilides domineerivaks siiski rumm. Hiljem nägin kuidas baarman pani topsi servani rummi täis ja siis lisas tilgake koolat (sellised Regina stiili koksid olid seal).

Ajasime mõnusalt juttu, tantsisime ning sõime kohalikke puuvilju, mida pika lunimise peale köögist toodi. Aga väsimus ja kanged kokteilid tegid oma töö. Nagu mulle tavaks, siis hakkasin asju mulle meelepärasel viisil korraldama. Seega teatasin poistele, et Greted on nüüd piisavalt joonud ning sellises seisus pole meid mõistlik linna peale hulkuma lasta, seega tuleb ühes toas voodid ümber korraldada. Kuna ma olin täiesti läbi, lunisin Tõnist, et ta aitaks meie asjad üles viia.

Tuppa jõudes otsustas Tõnis, et läheb pesema. Kasutasin olukorra ära ning viskasin ennast pikali. Ega see magus uni pikalt kesta saanud, sest pesemast tulles käskis ta mul üles tõusta ja alla tulla. Tegin maailma kõige õnnetuma ja unisema näo ja palusin, et ta laseks mul pisut veel magada. Läks õnneks, sest sain edasi magada.

Järgmine hetk ärkasin selle peale, et Grete kargas mu voodis ringi ning käskis alla tulla. Keeldusin, kuid mitte pikalt, sest peagi avastasin ennast pea alaspidi, olles Neemel üle õla nagu jahukott. Jonnisin nagu väike laps, et ma tahan magada ning õhtusöök mind ei huvita. Siis meelitati mind mingisuguse autosõiduga ja ega mul valikut väga ei jäänud, sest Grete keelitas rõõmsalt kaasa.

Läksime alla, kus oli meeletult külm. Veel külmem hakkas siis kui istusime lahtisesse autosse. Tõmbasin jope selga ja kindad kätte ning jätkasin torisemist. Grete arvas, et äkki üks õlu päästab mu päeva, seega läksime poodi õlut ostma. Pärast seda otsustas Tõnis, et nüüd on õige aeg külastamaks "Waco" restorani. Komberdasime sinna ning saime kohad üleval terassil. Ülejäänud seltskond otsustas, et meie õhtusöögiks saab homaar, mul oli sellest suht savi, sest tahtsin ainult magada ja olin endiselt tige, et mind voodist välja aeti.

Lõpuks saime söödud ja joodud ning mulle lubati, et otsejoones suundume tagasi hotelli. Peatänavale jõudes oli oht, et nüüd murravad lubadust, sest igas kõrtsus oli juba vaikne melu, kuigi kell oli umbes 9 ajal õhtul ning kõigil peale minu oli peomelu sees. Peoks siiski ei läinud, vaid hakkasime hotelli suunduma. Tegin veel ettepaneku jala liikuda, aga õige eestlane jala ei käi ning vett ei joo, seega peatati esimene tuunitud ameeriklane ning kojusõit suure raha eest võis alata.

Hotelli jõudes läksin kohe magama, teised jäid vannitoas diskot tegema.