15.02.2016 ehk esmaspäev

... kuid und ei tulnudki. Alguses oli soe, kuid siis nihkusime üksteisest eemale ning mul tekkis vappekülm. Pugesin uuesti Grete külje alla, kuid siis väsis üks külg ära. Vahetasin asendit, hakkas jälle külm, siis jäi kael kangeks, tegin liivast künka. Ikka külm, uuesti Grete külje alla. Siis jälle külg kange. Nii ma võitlesin seal tunde. Ma pole elus ühtegi hommikut niiviisi oodanud, isegi mitte lapsena jõule või sünnipäeva.

Ilmselt ühel hetkel väsisin ikkagi ära ja jäin magama. Korraga olin kodus. Ema ja isa tulid uksele vastu ning küsisid, et kuidas Kuubal oli. Ma leidsin, et kodus on hea olla, sest Kuubal oli ju külm öö olnud. Tuba oli soojaks köetud ja ma olid meeletult rõõmus, et lõpuks olen soojas. Kogu see ilus illusioon sai läbi, kui kuulsin kohisevaid lained. Esimene mõte: "Kurat, ma olen ikka Kuubal, mitte soojaks köetud toas. Ja ikka on külm". Lükkasin meie seljakotte kokku, et ükski tuuleiil ei pääseks sealt vahelt läbi ja püüdsin edasi magada. Ühel hetkel hakkas üks sääsk piinama, siis võitlesin sellega ja nii ma jändasin seal, samal ajal kui Grete rahulikult mu kõrval magas. Ilmselt maikkagi päris mitu korda magasin veel, sest ärkasin Grete küsimuse peale, et kas ma magan. Pistsin oma pea kookonist välja ja oh imet, õues oli valgeks läinud. 

Vahetasime öiseid muljeid ning Grete arvas, et see on viimane rippkiikedega öö Kuubal, kui me just magamiskotte kusagilt ei leia. Lisaks sain kinnitust, et ma öösel paaril korral ikkagi magasin. Nimelt oli Grete öösel näinud, et keegi oli meid taskulambiga kontrollimas käinud Õhtul Grete mitu korda küsis, kas rannas on ikka ohutu magada, maod ei kägista ning raisakotkad ei noki surnuks? Ja eks nad siis tulidki kontrollima, kas me oleme elus ja ei istu suurest hirmust palmi all. Kujutan seda pilti ette, pöörad valgusvihu palmide poole, kus peaks kiiged rippuma, kuid neid ei ole. Ilmselt võisid nad mõelda, et hirmutasid meid oma ostu/müügi juttudega ära ning me põgenesime.

Pikutasime veel liivas ning kuulasime, kuidas Joel hakkas restorani koristama. Kuna uni oli läinud, siis mõtlesime oma killavoori pisut kokku panna. Riputasime oma kiiged uuesti üles ning asju pakkides imestasin, kuhu mu rätik on kadunud. Meenutasin ning viimane koht, mis meelde tuli, oli mändide all, kui selle oksa külge kuivama riputasin. Läksin tagasi mändide alla rätikut otsima, kuid ei miskit. Palmide alla tagasi tulles, murdsin endiselt pead, aga midagi uut enam meelde ei tulnud.

Miguel oli ka üles ärganud ja ilmselt oli tal eelmise õhtu pärast piinlik, sest ta tuli meile tere ütlema ning tõi pisut süüa. Ma olin talle juba selle nõmeda käitumise andeks andnud. Ja nagu Grete ütles, ju nad kompasid piire ja tahtsid näha, kas läheb õnneks. Ega meie endagi reisi moto oli, et küsija suu pihta ei lööda. Vähemalt meie suu pihta ei löödud, kuigi ise panime kohalikele ikka päris mitmel korral vastu hambaid, nii et sahises. 

Saime oma hommikusöögiga ühele poole, ilma, et oleks jõudnud mõelda, mis edasi. Ja juba tuligi töötajate buss, millest ka eelmisel õhtul oli juttu olnud. Viskasime viimased laokil olevad asjad kokku, viisime nõud Miguelile tagasi ning jätsime nägemist.

Bussi juurde minnes nägime, et Joel tuleb ka meiega. Ah jaa, ta ju rääkis, et eile oli tal vahetuse viimane päev. 

Buss oli päris logu ning selle juht veel veidram. Silmad hakkasid peas kilama kui meid nägi. Istusime maha ning tundsime, kuidas öine magamatus vaikselt piinama hakkab. Tammi juures tuli veel rahvast peale ning siis hakkas bussijuht meie käest uurima, et kas me plaanime Vinalesi minna. Vastasime jaatavalt, mille peale ta teatas, et kui me kumbki 20 CUCi maksame, siis viskab meid Vinalesi ära. No gracias, mitte sellise raha eest.

Enne Santa Luciat pani bussijuht meid kõiki maha ning ta küsis veel ühe korra, kas me kindlasti ei taha tema abi. Ütlesime veendunult ei, mis teda päris korralikult solvas. 

Hakkasime vaikselt külast välja kõmpima. Ilm oli küll pilves, kuid pikkade riietega oli palav. Mõtlesin, et vahetan tee pervel ära. Kui enne ei liikunud ühtegi autot, siis nüüd hakkas neid vastasuunavööndis vuhisema nagu oleks tipptund saabunud. Läbi vaeva sain õhemad riided selga ning pärast seda mitte ühtegi autot, mitte üheski suunas.

Kõndisime edasi, püüdsime ühe auto peatada, kuid see keeras 200 m pärast maha ühe maja juurde. Perenaine tuli autost välja ja hakkas meile vastu kõndima. Ta oli üsna mures, et kuhu me kavatseme minna. Kui seletasime, et Vinalesi oli ta täielikus ahastuses. Püüdsime teda lohutada ning leidsime, et kõik pole veel päris läbi. 

Liikusime jälle edasi ning ühel hetkel tuli suur veokas. Nägime eemalt, et inimesed on sees ja lootsime, et äkki võtab peale. Ja võttiski. Ronisime kasti ning sõit mäest üles ja alla võis alata. Hoidsime kasti servast kinni ning mõtlesime, mis siis kui kast vastu kabiini vajub, et mitu sõrme meil siis alles jääb. Lõpuks jäid kõik sõrmed siiski alles. 

Ühel ristmikul nägime palju rahvast. Veokas peatus ka sellel ristmikul ning meile öeldi, et siin on koht, kus peab maha minema, et Santa Luciasse saada. Kobisime oma asjadega maha. Pugesime rahva sekka ja jäime bussi ootama. Veendumaks, et buss Santa Luciasse sõidab, siis Grete küsis kohalike käest üle. Kõik nagu ühest suust, et läheb küll. Siis küsis, et kas sealt edasi Vinalesi ka läheb. Saime päris ootamatu vastuse. Nimelt see tee, mida mööda meie veokas oma teekonda jätkas, viis Vinalesi. Santa Lucia kaudu tuleb ring sisse. Pagan, kuidas me nii mööda panime. Grete küsis veel korra Vinalesi tee üle ja meile näidati uuesti seda suunda kuhu meie veokas läks.

Mis seal siis ikka, ega kõik ei peagi nii lihtne olema. Hakkasime astuma.

Õnneks läks tee mäest alla. Kuid ühtegi autot ei liikunud kummaski suunas. Grete jõudis kõva häälega kurta, et mis mõttes ning nagu võluväel ilmus meie selja tagant uus veokas. Ronisime kasti ning hakkas kõige hirmsam sõit eal.

Sellel autol päris kast nagu puudus. Selle asemel olid piirded ja needki mulle pisut üle põlve. Kuna kabiini poolne osa oli juba rahvast täis, siis jäin küljele seisma. Ühel hetkel tundsin kuidas mu käsi kiskus krampi ning oli täiesti valge, sest ma paaniliselt hoidsin piirdest kinni. Oleks see tee normaalne olnud, poleks asi pooltki nii hull, aga auto hüppas aukudes üles ja alla ning mul oli tunne nagu oleksi külakiigel, kus ühel hetkel lähevad jalad kiigest lahti. Kujutasin ette kuidas ma üle serva lendan ja seda nalja ei kataks ilmselt ükski kindlustus, sest normaalsed turistid ei sõida kohalikega autokastis, millel puuduvad korralikud küljed. 

Päris hirmus oli ka siis kui auto mäest alla kihutas. Siis oli juba see hirm, et ma lendan üle kabiini jne.

Õnneks tuli ühes kohas küla, kus üks mees maha läks. Sain tema koha. Ega seal kabiini juures ka väga mugav ei olnud, sest kusagilt polnud kinni hoida. Sirutasin oma käed üle kasti serva ning püüdsin kusagilt pidepunkti leida.

Siis tuli juba järgmine küla, kus läks veel inimesi maha ning lõpuks viimane peatus.

Ronisime maha ning tänasime juhti selle hirmsa sõidu eest. Raha me veokatega sõites ei maksnud.

Seal samas oli üks putka kus müüdi banaane. Grete arvas, et me peaks pisut sööma. Ma sellest ideest väga vaimustuses ei olnud, aga sõpra tuleb hädas aidata, eriti kui tal on suur kobar banaane. Aitasin kaks banaani ära süüa. 

Kuna me olime Minas de Matahambres, siis sealt Vinalesi oli pisut enam kui 20 km. Tegin veel lolli nalja, et kui autot ei tule, siis pole see ka eriti pikk maa kõndimiseks ja ehk õhtuks jõuame ikka kohale. Ja see loll nali maksis kätte. 

Olime umbes viis kilomeetrit kõndinud ja näinud paari autot vastassuunavööndis. No milline ebaõnn. Ühel hetkel üks auto siiski tuli ja jäi seisma. Autos oli üks vanem mees ning noor poiss, ilmselt isa ja poeg. Auto katusel oli suur madrats. Isa teatas, et tagumisi uksi ei saa lahti teha, seega peame juhi kohalt sisse ronima. Päris veider oli seal istmete vahel vingerdada nagu angerjad. 

Saime taga kohad sisse ning sõit võis jätkuda. Selgus, et noormees esiistmel rääkis pisut inglise keelt ning ta uuris, kust me pärit oleme ning kui vanad me oleme. Siis seletas oma isale, kes meie vanuse osas oli pisut skeptiline ning küsis hispaania keeles uuesti üle. 

Õnneks väga pikka ja keerulist dialoogi ei tulnud ning sai rahulikult istuda. Uni hakkas ka pisut peale kippuma, kuid silma kinni ei jõudnud lasta, sest me jõudsime nende kodu juurde. Pidime uuesti tagant välja vingerdama. 

Meid oli samas kohas maha pandud, kus eelmine päev peale võeti. Seega umbes kolm kilomeetrit kõndida. Ikka parem kui 20 :)
Tagasitee läks ka kuidagi kiiremini. Linna jõudes alustasime casa otsingutega. Jälle otsustasime, et esimest casat ei võta. Kolmes esimeses öeldi meile üra, kuna toad olid täis. Neljandas oli tuba vaba ning jäime sinna. Seega murdsime taaskord oma lubadust.

Käisime pesemas ning asju sorteerides tuli tõdeda, et suurema osa meie koti sisust moodustas liiv. Tuba oli just koristatud ning pärast koti avamist oli terve põrand tolmja liivaga kaetud. 

Kui olime ennast puhtaks küürinud, läksime linna söögikohta otsima. Oli jälle selline supipäeva tunne. Laupäeva õhtul olime mitmes menüüs soup de crema´t näinud, mis tekitas meis huvi. Käisime need söögikohad uuesti läbi, kuid mida neis üheski ei olnud, oli ihaldatud supp. 

Valituks osutus üks pitsakas, kus oli juustusupp. Kuna minus see erilist emotsiooni ei tekitanud nagu ka teised pakutavad supid, siis valisin halvimast parima ehk kalasupi. Ema ja isa teavad väga hästi, kuidas ma kalasuppi ei kannata, sest see on isa lemmik ning lapsena pidin seda püüdlikult sööma, et isa mitte solvata. Vanemas eas oli mul julgust rohkem ning siis said vanemad teada, et kalasupp pole just mu lemmik ning mis kõige parem, ka emale ei meeldi kalasupp ja nii me oleme, solidaarsusest isa vastu, teinud aastaid rõõmsat nägu ja lürpinud kalasuppi. Koju jõudes pidin ikka ära mainima, et ühe kalasupi ma siiski reisi jooksul ära sõin. Isas tekitas see loomulikult rahulolu, minus mitte, sest see oli üks jubedamaid suppe. Nagu meelega, olid peamisteks komponentideks kalaluud. Hõõhh, ma vihkan neid luid. Sorteerisin kõik püüdlikult välja ning Grete pidi seda hala ja vingumist kõrvalt vaatama. Ta ei saanud aru, miks ma siis selle kalasupi võtsin kui ma seda ei söö. No iva oligi selles, et kirjas oli mereannisupp, aga toodi kalasupp, kahe kreveti ning ohtrate kalaluudega. Majandust studeeriva doktorandina oleks ma pidanud aimama, et kasumit maksimeeritakse ikka kõige odavama toorainega. 

Sain oma supi söödud ning Grete arvas, et äkki peaks "tapad" ära proovima, kuna LonelyPlanetis olid need nö kohaliku suupistena ära märgitud. Tellisime siis ühe komplekti tapasid. Lauale toodi suur kandik, kus oli üks omlett neljaks tükiks lõigatud ning erinevatesse potsikutesse serveeritud värske salat, liha ja jälle luine kala jms. Minu jaoks ei olnud see eriline maitseelamus, aga vähemalt oli ära proovitud. 

Pärast söömingut läksime tagasi casasse. Grete otsustas pisut magada ja mina linna peale patseerima, sest muidu oleks ma päeval oma une täis maganud ja öösel uneta üleval passinud. Linnas polnud midagi huvitavat ja nii läksin tagasi casasse reisipäevikut kirjutama.

Grete ärkas umbes kella seitsme ajal. Väljas oli pime ning kõht uuesti tühi. Hakkasime linna peale minema, kuid meie omanik oli terrassil ja ütles, et kui meile on vaja mõni asi korraldada, siis ta aitab. Tegelikult oli Gretel juba pikemat aega üks idee, minna hobusega sõitma. Pakkusin välja, et ta võib üksinda minna, ma samal ajal uitan omapäid. Üldiselt ma loomi ei karda, kui siis hiiri, rotte ja hobuseid pelgan. Kunagi kui ma olin umbes 14, siis läksime ühe mu kassiõe juurde, kellel olid hobused ning üks varss, kes hüppas mulle nagu koer peale. Ma ei saanud aru mis toimub ja olin üsna rabatud, et ta tervest seltskonnast just minu välja valis. Pärast seda hoian hobuste suhtes distantsi. 

Tagasi Vinalesi tulles, siis Grete avaldas soovi hobusega ratsutama minna. Casa omanik seletas, et tal on üks sõber, kes korraldab hobustega retkesid ning kui me tahame, siis ta korraldab kõik asjad ise ära. Kinnituseks küsis: "Dos personas?" Grete hakkas juba eitama ning ma selle hetkel murdusin ja ütlesin, et ma siis tulen ka kaasa ja proovin selle nalja ära. Leppisime kokku, et järgmisel päeval kell 10 korjatakse meid maja eest peale.

Läksime uuesti linna, et pisut süüa. Otsisime kohta ja ei suutnud otsustada, mida süüa. Siiberdasime ühe restorani juurest teise juurde. Lõpuks leidsime ühe koha, kus pakuti burgereid ja salatit. Kuna mul puudus igasugune usaldus Kuuba liha suhtes, siis jäin krevettidega kokteilsalati juurde ning Grete otsustas proovida krevettidega burgerit, mis oli nagu tavaline burger, ainult selle vahega, et lisaks kotletile oli ka kaks krevetti saia vahele peidetud. Koht oli päris mõnus, sest kõrval kõrtsus mängis bänd ning teisel pool oli üks huvitav söögikoht. Inimesi vooris seal sisse ja välja ning enamus laudasid oli broneeritud. Mõtlesime, et mis fenomen sellel kohal olla võiks.

Saime oma söökidega ühele poole ning läksime parki, et internetis istuda. Samal ajal kui Grete ennast internetiga lõbustas, vaatasin ma nelja tüdrukut, kes Pinar Del Riosse üritasid saada. Ilmselt plaanisid nad peole minna,sest olid kõik nii üles löödud. Mulle tuli sellega meelde aastate tagune kord, kui me kuukesi Virtsusse, Mutionusse hääletasime :) Nägime vist sama otud välja.

Internet sai otsa ning linnas polnud ka enam midagi teha, seega läksime tagasi casasse, et jälle magada.