10.02.2016 ehk kolmapäev

Erinevalt Gretest oli minu öö olnud põrgulik. Põlenud näonahk oli nii valus, et kui lina vastu läks, oli tunne nagu keegi oleks noaga tõmmanud. Veidralt valusad olid ka sääremarjad. Kui voodist välja tulin, siis läksid sääred

kohutavalt krampi ning esimest kolme meetrit oli väga vastik astuda.

Varajane magama minek tingis selle, et kell kuus läksin välja päikesetõusu vaatama ning reisipäevikut kirjutama. 

Kuna meie casa rõdu oli tänava poole, siis oli päris põnev vaadata, milline melu juba nii vara hommikul käis. Inimesed sagisid oma hobuste ja autodega ringi ning kuked kiresid üksteisest täiest kõrist üle. Tundub, et kuubalased ei maga kunagi, õhtul panevad pidu ja varahommikul askeldavad juba ringi.

Sain oma kirjatükiga ühele poole ning läksin tuppa tagasi. Grete oli üleval ning pidi esimese asjana kuulama mu hädaldamist selle kohta kui valus mu näonahk on. Mis tal öelda oli, ta oli mind ju eelmine päev rannas mitmel korral hoiatanud. Loll pea on karistuseks valusale nahale.

Kuniks ma pesema minekuks hoogu võtsin, läks Grete hommikusööki hankima. Ilmselt olid mu silmad ka palju päikest saanud, sest öösel jooksid need vett, seega tuli see paganama valutav nägu kuidagi puhtaks pesta. Algul hõõrusin veega silmi, kuid siis pritsisin vett näkku ning lasin sellel lihtsalt ära kuivada. Rätikuga kuivatamine ei tulnud kõne allagi.

Poole tunni jooksul naases Grete suure papaiaga ning veega. Pidin oma kohustusliku vee joomise ära tegema ning siis saime hommikust sööma hakata. Lisaks oli Grete China käest tellinud värsket mahla. Mahl oli suurepärane ning papaia ka mõnusalt magus.

China püüdis pojale tööd tekitada ning pakkus, et kui meil velotaksot on vaja, siis poiss võib sõita. Pidime viisakalt keelduma ning lisasime, et soovime Topes de Collantes loodusparki minna. China rääkis, et sinna on enam kui 15 km ning takso maksab umbes 40 CUCi. 

Läksime linna peale diili tegema. Taksojuhid ja sahkerdajad olid nagu herilased magusa moosi ümber. Magus muutus mõrudaks kui me ei olnud nende hindadega nõus. Küll pakuti meile, et 80 CUCi eest viiakse ära, siis 60 CUCi eest, üks tüüp naeris meid välja ning ütles, et alla 50 CUCi ei sa me kusagile. Kuid ta eksis, sest leidus üks tüüp, kes oli nõus meid 35 CUCi eest ära viima. Alguses ta keeldus, aga kui ta nägi kui kergekäeliselt me loobusime, siis sõitis meile järgi ning arvas, et 35 CUCi on ikka piisav :) Seda ärakõndimise taktikat kasutasime päris mitmel korral ning tundus, et igal korral sellest ka aitas, sest lõpuks lasti ikka hinnad alla.

Ühesõnaga istusime sinisesse Moskvitši ning sõit mägede poole sai alata. Esimesed lauged nõlvad olid ok, kuid siis läksid kurvid pimedamaks ning kohati tuli vastas-suunavööndis sõita ning pärast ühte napikat läks mul närv mustaks. Me oleks ühe suure bussiga kokku pannud, seega elav film läks silme ees mängima. Kuubal turvavöid ju ei tunnistata, vähemalt mitte vanades autodes. Selles Moskvitšis olin need lausa välja lõigatud. Seega läks sellel korral õnneks.

Järskude nõlvade tõttu tuli ühel hetkel mootorit jahutada. Tee servas oli üks kaev, mille ääres peatuse tegime. Lisaks meile jäi veel üks auto sinna seisma ja nii need taksojuhid jooksid seal, vett triiki täis kapad käes. 

Mootor maha jahutatud, võis sõit alata. 

Õnneks polnud enam palju sõita. Ühel hetkel jõudsime Topes de Collantes külla, kus nägime piirkonna vingemat hotelli "Kurhotel Escambray", mis väljast tundus tõelise lossina. Sealt edasi oli veel paar kilomeetrit autoga sõita ning siis tuli juba jala minna. Taksojuht arvas, et me saame kolme tunniga käidud, seega lubas ta kell üks samas kohas tagasi olla. See on üsna tavaline, et taksojuhid passivad samal ajal kusagil eemal puntras koos ning ootavad oma kliente, sest Trinidadi tagasi sõitmine on liiga kulukas.

Meie hakkasime samal ajal oma sihtmärgi poole liikuma. Ümbritsevad vaated olid imelised, rohelised, palmidega kaetud mäed. Umbes 1,5 km pärast sai betoonist tee otsa ning enne matkarajale suundumist tuli pilet osta. Sissepääs maksab 9 CUCI täiskasvanu.

Liikusime mööda kitsast matkarada mäest alla ning märkasime, et eristume teistest päris kõvasti, kuna olime sandaalidega mägesid vallutama tulnud. Ega see meid väga ei häirinudki, aga kummaline oli ikkagi.

Esimene üllatus oli üks huvitav kaljusein, mille juures kõik pilti tegid. Kui teised lihtsalt seisid kalju taustal, siis meie pidime ikka kalju otsa turnima ja alles siis tegime pilti.

Sealt edasi tuli botaaniline üllatus - havisabad, diifenbahhiad ning huvitavad õitsvad ronitaimes ning see kõik vabas looduses.

Olime üsna pikalt laskunud kuniks jõudsime esimese koseni ehk Caburni koseni. Ma olin üsna veendunud, et neid on seal veel, seega otsustasime edasi minna. Kahjuks lõppes rada järgmise 300 meetri pärast, kus oli eemalt näha suurt koske. Esialgu leppisime eemalt vaatlemise ning pildistamisega, kuid siis nägime, et üks paar hakkas mööda nõlva üles ronima, seega ega me saanud kehvemad olla ning järgnesime neile. Ronimist oli üksjagu. Meile järgnes veel üks paar ning üles jõudes oli raskusi parima koha leidmisel. Esialgu passisime ühe kaljunuki taga, kuid siis ronisin veel paar meetrit üles ja nägin suurt koske oma täies ilus. 

Kosk nähtud, ukerdasime alla tagasi, esimese ja palju väiksema kose juurde. Caburni juurde jõudes nägime, et üks seltskond valmistus ujuma, aga sellega kaasnes kohutav kisa, seega võis arvata, et vesi on kohutavalt külm. 

Pärast esimest seltskonda oli meie kord. Grete oli esimene, kes vette läks. Selgus, et vesi polegi nii külm, Grete arvates oli umbes 19 kraadi, seega meie tavaline merevesi. Mõtlesin, et kui ma siia juba tulin, siis pean ka vette minema, kuigi põdesin oma põlenud naha pärast. Vette jõudes tuli tunnistada, et see oli tõesti soe, kuid mõnusalt jahutav. Otsustasime veel ühed ujumised teha. Sedakorda plaanis Grete hüppega vette maanduda, millest ma loobusin ja sulpsasin rahulikumalt sisse. Vesi oli nii mõnus ja jahutav, et sellest võis sõltuvusse sattuda. Kuna uued seltskonnad tulid peale, siis ronisime veest välja ja läksime kaljule kuivama.

Pisut kuivanud ja puhanud, alustasime teekonda tagasi mäkke. Küll see üles minek oli ikka vaevaline, aga ega me tempos alla ka ei andnud, sest teisi ei saanud endast ette lasta. Seega pressisime palehigis üles, unistades jahutavast kosest. 

Üles takso juurde jõudsime pool kaks, seega taksojuht sai meid pisut kauem oodata, aga ta ei hädaldanud vaid rõõmustas, et olime elusate ja tervetena tagasi.

Sõit mäest alla võis alata. Jälle oli pisut hirmus, sest ega me ei näinud, kas keegi on kurvi tagant üles tulemas. Teedel puuduvad ka piirded. Lisaks oli ühel teelõigul remont, seega oli üks rida, mida mööda liikuda sai. Kui pisut teeremondist rääkida, siis teed on neil kohutavad. Suurem osa teid on asfalteeritud, kuid mägedes nad mingil põhjusel betoneerivad neid. Remont toimub vist iga paarikümne aasta tagant, sest kohati on tees sellised augud, et sinna sisse sõites ei pruugi enam sealt välja saada. 

Hoolimata mägistest teedest ja ohtlikest kurvidest, jõudsime elusalt Trinidadi tagasi. Nüüd ma sain aru, mis tervisekindlustus Kuuba puhul on erikoefitsendiga.

Linna jõudes läksime postkaarte ostma ja seejärel Viazuli, et pilet Havannasse osta. Bussijaamas olid jälle pikad järjekorrad. Kui meie kord kätte jõudis, selgus, et meil ei olnud piisavalt raha kaasas, kuid bussijuht lubas meie nimed kirja panna ning maksta järgmisel päeval. 

Läksime enda casa poole kui ühel ristmikul pidas meid kinni üks vahendaja, pakkudes taksot Havannasse. Ma tormasin edasi, kuid Grete jäi hinda uurima ning kutsus mind tagasi, et hinnast rääkida. Kuna takso eest küsiti 25 CUCi ning bussi eest 20 CUCi, siis mõtlesime, et selline erinevus hindades polegi väga suur ning eeliseks on kiire auto, kus loodetavasti keegi meid täis ei oksenda. Tegime diili ära. Taksot lubati järgmisel päeval casa ette.

Läsime casasse pesema ja riideid vahetama, et siis sööma minna. 

Mõtlesime, et kaugele ei taha sööma minna, seega püsisime enda tänaval. Jalutasime ning valisime sobivat kohta. Tänava lõpus läksime vaatama ühe restorani "Liz" menüüd, mis asub bussijaamale üsna lähedal ning millest olime korduvalt mööda kõndinud. Ilmselt polnud me sinna läinud sellel põhjusel, et see koht oli kõigil kordadel tühi. Aga kuna sellel päeval seisis uksel üks nägus noormees, siis otsustasime sinna sööma minna. Mina valisin kala puuviljadega ja Grete paella. See kala oli imeline, midagi nii hõrku polnud ma juba ammu saanud. Julgen öelda, et reisi parim kala. Grete oli oma hiiglasliku paellaga ka rahul. 

Kõhud meeletult täis, läksime tagasi casasse, et pisut pikutada. Pikutamisest sai mõnus magamine. Umbes kella seitsme ajal tegi Grete äratuse ning teatas, et on party time. Püüdsin puigelda sellest eemale, aga ega väga ei õnnestunud. 

Panime oma parimad kleidid selga ning läksime otsima väljakut, kus väidetavalt pidi pidu olema. Kuna see oli esimene pikem jalutuskäik Trinidadis, siis avastasime uusi tänavaid ning leidsime väljaku, kus õhtul pidi pidu olema. 

Aga selleks, et pidu hea oleks, pidime leidma kõrtsu, kus pisut sooja teha. Ühes kohas kutsusid noored tüübid meid enda paari, kus oli happy hour ning kõik kokteilid 1 CUC, sellest pakkumisest ei saanud ju keelduda.

Sättisime ennast leti äärde istuma ning taaskord pidin nägema kui meile mürk-kangeid kokteile tehti. Samal ajal ilmus kõrtsi ka üks noormees, kes tuli meiega juttu rääkima. Noormeheks oli Greg, kes elab Inglismaal ning töötab pangas. Saime omavahel tuttavaks ning kui ta kuulis, et me mõlemad oleme geograafiat õppinud, siis selgus, et see oli tema teine valik olnud. Tema jutust jäi mulje nagu oleks ta oma otsuses kahetsenud, sest pingelise töö pärast oli ta üksinda Kuubale reisima tulnud, sooviga oma elu muuta. Üks sarnane joon oli meil veel, nimelt ei oska ka tema hispaania keelt ning pidas selle puuduse tõttu oma reisi raskeks. Meie sellega ei nõustunud, sest hoolimata oma puudulikust keelest, olime oma eesmärgid saavutanud ja seda tänu Grete heale mälule hispaania keele osas.

Pärast 1 CUCi baari läksime poodi, et osta rummi ning koolat. Greg teadis ka, et väljakul on õhtul pidu, seega tuli sinna joogid kaasa osta. See oli esimene pood kuhu sisse astusin. Vaatepilt oli masendav, sest letid olid tühjad ning kohati müüdi santehnikat ning sööke ühes poes. Tuleb tunnistada, et kõige enam olid lookas alko-lett. Koolat tuli teisest poest osta, sest selles poes seda valikus ei olnud. Lisaks rummile saime ka kolm pudelit naturaalset siidrit. 

Poe lähedal oli üks söögikoht, kus Greg oli burgerit söömas käinud. Kuna ta kiitis selle nii üles, siis tahtis Grete sinna sööma minna. 

Söögikoha omanik oli üllatavalt lahke. Tõi meile topsid, andis jääd ning lasi oma kohas võõrast alkot tarbida. 

Burger söödud, kaks pudelit siidrit joodud, suundusime väljaku poole. Sinna jõudes oli ootamatu vaatepilt, sest plats oli paksult rahvast täis. Istusime sakslaste kõrvale ning korkisime rummi lahti ning lasime muusikal oma kõrvu paitada. 

Kui aus olla, siis muusika on tegelikult ühes välikohvikus, mis on platsi kõrval ning platsil istuvad need vaesed turistid, kes kallisse kohta ei raatsi sööma ja jooma minna. Tundub, et paljude jaoks oli see lahendus piisav, nagu ka meile. 

Greg lõi uusi tutvusi, meie kaanisime rummi, mis lõppes sellega et tuli tualetti minna. Õnneks ei pidanud kaugele minema, sest platsi servas oli üks pere oma tualeti turistidele kasutamiseks avanud. Küsiti vist 20 senti, anti kolm lehte paberit ning sealt edasi tuli mööda maja ringi uidata, et tualett leida. Astusime kahel korral valest uksest sisse, enne kui õige koha üles leidsime. 

Vett jälle ei olnud! 

Läksime välja tagasi. Kuna Gretel oli pisut jahe, siis ütlesime Gregile, et käime korra ära ja tuleme varsti tagasi. 

Grete pani pikad püksid jalga ning kampsuni peale. Mul keha tulitas, seega polnud pikad püksid olulised.

Läksime platsile tagasi. Selleks ajaks oli Greg juba uued tuttavad leidnud. Keset platsi seisis üks ameeriklane, kes koondas enda ümber neid, kes tahtsid klubisse minna. Meie sattusime ka sinna seltskonda. Ühtäkki olid seltskonnas sakslased, britt, hollandlane, ameerikalne ja meie, eestlased. 

Kell oli vist üksteist kui terve seltskond liikuma hakkas. Ma sattusin hollandlase kõrvale ning ajasin temaga juttu. Äkki avastasin, et oleme kõige esimesed ja juhime teisi. Mul ei olnud õrna aimugi kuhu minema peab, aga ju vaist vedas, sest ühel hetkel jõudsime õigesse kohta. 

Olime Ayala klubi ees, kaanides oma viimaseid kokteile. Sissepääs oli vist 7 CUCi ning see sisaldab ka esimest jooki.

Ööklubisse sisenedes tuleb pikalt mööda treppi alla minna ning siis vasakule keerata, kus on hiiglaslik koobas, milles asubki põhitegevus. Kogu see värk oli muljet avaldav. 

Kogu punt kogunes leti äärde, esimesed joogid näppu ning pärast seda oli meeletu tantsimine.

Kella kolme ajal tundsime Gretega, et oleme täiesti tühjaks ennast tantsinud ning õige aeg koju minemiseks. Jätsime teised veel sinna möllama ning ise läksime ära.

Teel koju saime endale turvalise seltskonna turvama, nimelt politseinikud, kes ilmselt tänavatel patrullisid.

Nüüd, öösel, nägin, et kuubalased ikka puhkavad ka vahel ja ei pidutse pidevalt. Ainult pagaräris toimus tige töö, kuid neid saiakesi ei proovinud me kunagi, sest pagar seisis uksel ning sügas ennastunustavalt kotte.

Casasse jõudes pidime China üles ajama, mis oli äärmiselt ebameeldiv, sest ma ei tahtnud, et ta meie pika peo pärast ärkama peaks.

Tuppa jõudes kukkusime voodisse ning jäime kohe magama.