17.02.2016 ehk kolmapäev

Taaskord magamata öö. Suured ja kõrged voodid on petlikud, sest nende madratsid võivad olla kiuslikud. Terve öö võitlesin vedrudega, mis mulle ribide vahele pressisid. Nagu rannaski, sain magada ainult ühes asendis ning see oli meeletult väsitav.

Õnneks oli meil vaja vara tõusta ning pikalt ei pidanud voodis heituma. David oli meile hommikusöögi valmistanud. Menüü oli üsna sarnane sellega, mida varem olime juba söönud, kuid lisaks oli üks uus asi - pikk sai vorstiga. See vorst maitses nii kohutavalt, et ma püüdsin igal võimalusel selle maitset vältida - nagu lapsena, lihtsalt neelad ebameeldiva produkti alla. Muus osas oli söök suurepärane, aga just see vorst.

Pärast sööki läksime välja oma taksot ootama. David organiseeris terrassile toolid ja jäi meiega juttu rääkima. Pani südamele, et kui me tahame Lõuna-Ameerikas ja Kariibi mere saartel reisida, siis peame hispaania keele ära õppima, muud moodi ei saagi. Lubasime selle nõuande endale meelde jätta.

Ühel hetkel ilmus meie juurde üks mees, kes uuris, et kas meie tellisime takso Havannasse ning teatas, et ta võtab enne teised kliendid peale ja siis tuleb meie juurde. 

Umbes samal ajal ilmus maja ette üks kaubik. Uksed läksid lahti ning välja voolas suur hulk mehi, igas nahatoonis. Üks hullem pleikar kui teine. Mida tumedam nahk, seda rohkem kulda ja karda. David läks koos tüüpidega maja taha ning need hakkasid tellinguid ära vedama. Arvasime, et tegu on ehitusmeestega, kes ta maja krohvisid, aga tegelikult olid need tema töökaaslased. Mehed venisid ringi, üks pani tellinguid auto katusele ja teised viis vahtisid pealt, nagu Kuubal tavaks. Enne kui nad ära läksid, tuli David meile head aega soovima ning pärast seda sõitis kogu kamp minema. 

Passisime veel pisut terrassil ja juba tuligi meie takso. Autosse istudes nägime, et tigedate muttide asemel on noored tüdrukud Saksamaalt. Sain jälle keskele istuda ning sõit Havannasse algas.

Sõit möödus vaikides. Taksojuht tegi ühe peatuse bensiinijaamas ning pärast väikest pausi kihutasime edasi. 

Havannasse jõudes viisime teised ära ning ennast lasime Habana tänavale viia. Au taksojuhile, sest ega tal kaarti ega GPSi ei olnud, sõitis puhtalt enda teadmise järgi. Saime täpselt ukse ette.

Andsime kella ning rõdule ilmus noor naine. Ütlesime märksõnaks Maria ning uks avanes. Panime asjad tuppa ja suundusime linna, et mõned asjad koju osta. 

Esimese asjana suundusime Almacenes San José Artisans' turule, mis asub vanas raudteejaamas. Meie tänavast oli ainult otse minna. Hoone tunneb selle järgi ära, et seal ees seisavad vanad vedurid.

Sisenesime hoonesse kus käis jube möll. Müügiletid on jaotatud sektsioonidesse ning kogu kaup on väikestesse putkadesse pressitud, kus liikumiseks ruumi väga ei ole. Müüakse kõike: kunsti, käsitööd, riideid, suveniire jne. Tegime seal paar tiiru ning otsustasime oma meesperele t-särgid osta. Grete ostis veel emale suure ilusa taldriku. Kuna kogu see müra ja möll hakkas närvidele käima, siis lasime sealt jalga. Edasi suundusime O´Reilley kohvikusse kohvi ostma. Seal oli meeletu järjekord ning saime päris pikalt oodata. Pärast seda läksime turule, kus Mariaga käisime. Kohale jõudes selgus, et see oli suletud. Mis seal siis ikka, sigarid ootasid ka ju ostmist. Seekord olime targemad ning läksime otsejoones õigesse kohta ja ei lasknud ennast kusagile urgastesse kaasa vedada. 

Poes oli valik lai ning lasime teenindajal otsustada, mis meil vaja on. Pani meile kaasa sigarid, mis algajatele on jõukohased.

Pärast ostumöllu suundusime casasse tagasi. Üsna meie casa lähedal müüdi puuvilju. Esimest korda nägime mandariine ning mõtlesime need ära proovida. Mees kellega kaupa püüdsime teha oli maani täis ning ütles meile nii kohutava hinna, et pidime keelduma. See ei andnud talle rahu ning ta liikus Gretele lähemale ja püüdis tal käsivarrest haarata, mis tegi Grete eriti tigedaks. Sellisel juhul päästab meid Grete röögatus, mis tõmbab ka kõige hullemad joomarid kaineks. Grete haaras mõned mandariinid ning viskas 1 CUCi letile, mille peale enam erilist kobisemist ei tulnud. 

Casasse jõudes nägime, et Maria oli ka koju jõudnud. Palusime nuga, et puuviljad lahti lõigata ning läksime rõdule neid sööma. Söömise ajal lahutasime oma meelt sellega, et vaatasime kuidas noored linnukesed oma sutekatega äri ajasid. Tegelikult on prostitutsioon Kuubal äärmiselt taunitav ning karistused üsna karmid, aga ikka leidub neid, kes sellest ei hooli.

Pärast kerget lõunat läksime uuesti linna, et rendiauto leida. Nimelt oli meil plaan järgmisel päeval Playa Largale minna. Kuna meil eriti palju aega enam ei olnud jäänud, siis mõtlesime, et ajalises mõttes on kõige mõistlikum endale auto leida. Lonely Planetis oli kirjas, et Havannas saab autosid rentida ainult hotellidest, seega hakkasime neid läbi kammima, kuid tulutult, sest kõik autod olid välja renditud. Meie otsingud lõppesid ühes väga uhkes hotellis, kus pärast poole tunnist passimist loobusime oma plaanist.

Suundusime linna peale, et leida taksojuhte, kelle käest hinnapakkumised küsida. Leidsimegi ühe koha, kus oli palju taksojuhte. Uurisime ühe ja teise käest, kuid keskmine hind oli 140 CUCi. Kui me sellega ei nõustunud, ütles üks taksojuht, et see on Havanna ning paremat hinda ei saa me mitte kusagilt. Mõtlesime, et ju pole see määratud, et me Playa Largasse saaks minna. Siiani olid ju kõik asjad iseenesest sujunud ja ilmselt oli see märk, et meil pole vaja sinna minna. Otsus tehtud, Playa Largasse me ei lähe. 

Kõhud olid jälle tühjad, seega tuli leida söögikoht. Mõtlesime, et kusagilt peab ju seda kreemisuppi saama ning orienteerusime selle järgi. Käisime mitme restorani ukse taga, kuid iga kord öeldi meile, et kreemisuppi ei ole. Kuna üks koht oli jäänud silma, siis läksime sinna tagasi. 

Tegu oli päris modernse kohaga, kus pooled kohad olid jälle reserveeritud. Pidime pisut ootama, kuniks üks laud vabanes. See oli ka üks väheseid kohtasid, kus tualett oli tasuta ning vesi tuli loputuskastist. 

Grete tellis Kuuba rahvustoidu ropa vijeja ning mina krevetid küüslaugukastmes. Kuna õhk oli päris kuiv, siis läks mul nina enne söömist kinni. Pisut tundsin maitset, kuid üldises plaanis jäi arusaamatuks selle toidu tegelik olemus. Grete jäi oma lihaga väga rahule.

Pärast söömingut suundusime tagasi casasse. Istusime pisut Mariaga laua taga ja arutasime oma plaane. Kuigi me päris kõigest aru ei saanud, siis põhilise info saime ikkagi kätte. Jätsime lauale kaks varianti. Esimese kohaselt pidime rongiga Matanzasesse minema ning teise plaani kohaselt Viazuli bussiga. Ise eelistasime rongi, kuid Maria hoiatas, et rong käib Kuubal nagu jumal juhatab. Võtsime tema nõuanded arvesse ning suunusime magama.