14.02.2016 ehk pühapäev

Varajased uinumised on meie puhul päädinud varajase tõusmisega. Nagu ka sellel pühapäeva hommikul. Grete läks oma tavapärast ülesannet täitma, ehk süüa hankima ning mina asju kokku panema.

Tagasi tulles olid Gretel tühjad pihud, ilmselt sellepärast, et oli pühapäev ja puuvilja kaubitsejad polnud oma kraamiga nii vara välja tulnud. Aga ta oli all näinud casa omanikku, kes lubas meile mango mahla teha. Ootasime põnevusega.

Lauale toodi suur kannu täis külma mahla. Kui me reedel Maria ja Co-ga kokku saime, siis Maria teadis rääkida, et mangode hooaeg on alles juulis. Ilmselt oli see mahl valmistatud külmutatud mangodest, sest jääkülm mahl pidi hambad suust lahti võtma. Kuid kindlasti ei olnud see kontsentraadist valmistatud, selle kohta oli seal liiga palju viljaliha. Vähemalt saime pisut oma nälga kustutada.

Oli aeg jälle teele asuda, seekord Cayo Jutiase randa, kus plaanisime ühe öö oma rippkiikedega veeta.

Asusime teele, teadmata kuidas me sinna saame. Läksime mööda peatänavat, lootes kohata taksot või bussi. Nägime ainult noormehi lillede ja väikeste kingitustega. Mis toimub? Ah jaa, sõbrapäev. See oli nendel suur asi, sest terve nädal olid reklaamid üleval ning kõik sõbrapäeva ootuses. Soovisime ka siis viisakusest üksteisele head sõbrapäeva ja vantsisime edasi.

Olime juba linnast väljas, kuid autosid, mis peale võtaks, ei kusagil. Autosid liikus palju, kuid need olid inimesi täis ja me oma kottidega poleks sinna enam mahtunud. Kõndisime edasi, loodus oli hämmastavalt ilus. Palmid, kõrged kaljud, põllud jne. Ühes kohas nägime põldu, kus kasvas tubakas ning mille pildistamiseks pidin lausa kraavi ronima. Kraavist välja ronides nägime eemalt ühte autot. Hüppasin tee serva ning pidasin auto kinni. Läks jälle õnneks. Üks inglastest vanapaar võttis meid peale. Küsisime, et kuhu nad plaanivad minna ning nad ei olnud päris kindlas kas Cayo Jutiasse või Cayo Levisasse, aga kuna meil oli plaan Cayo Jutiasse minna, siis sai ka nende otsus tehtud.

Erinevalt eilsest abielupaarist oli see paar äärmiselt muretu ning humoorikas. Grete sai oma väga hea inglise keele eest kiita ning kui selgus, et vanapaaril on Floridas suvila, jätkus juttu kauemaks. Päris põnev oli kõrvalt jälgida, kuidas ühine jututeema nii Grete kui vanaproua elevile ajas.

Tee Cayo Jutiasse oli päris pikk, lausa 70 km, ja mägine. Sõitsime läbi mitmest väiksemast linnast ning erilist muljet avaldas Santa Lucia, väga ilus ja puhas linna. Santa Lucia asub ise mäe harjal ning sealt avaneb kaunis vaade eemal asuvale merele. Kahju, et me sealt ainult läbi sõitsime.

Mägedest alla sõites jõudsime ühele tammile, mis viib Cayo Jutiase poolsaarele. Ühel pool tammi on meri ning teisel soine ala, jällegi päris huvitav vaatepilt.

Kui tamm ära lõppes, jäime autoga seisma ja läksime välja, et majakast pilti teha. Sealt liikusime edasi, et rand leida. Umbes 2 km pärast jõudsime kohta, kus seisid bussid ja autod, arvasime, et see on õige koht. Inglased parkisid auto ära ning me lahknesime.

Rannas on suur kompleks, kus on välirestoran, baar ning tualetid. Lisaks on üks hoone, kust saab rentida vesijalgrattaid, tellida snorgeldamise tuure jne. 

Kuna meil olid kõhud kohutavalt tühjad, siis läksime restorani. Sealt öeldi, et köök pole veel valmis ja meid saadeti kõrval asuvasse baari.

Baaris oli üks keskealine mees, kes lubas meile võileivad valmistada ning värsket mahla pakkuda. Ajal kui ta meile süüa valmistas, viisime oma asjad randa sirmi alla ning valisime toolid välja. Baari tagasi minnes olid meie söögid valmis. Ma pisut pelgasin seda sinki, mis saia vahel oli, kuid tuleb tunnistada, et terve Kuubal oldud aja oli see kõige talutavam sink ning kogu võileib tervikuna maitses imeliselt.

Kõhud mõnusalt täis asusime randa peesitama. Grete kreemitas mind tugevalt sisse ning mässis mu poolenisti kinni, et vältida järjekordset põlemist. Aega veetsime siis raamatut lugedes ja reisipäevikut kirjutades. Ega see kirjutamine väga ei edenenud, sest pikali asendis väsib käsi kiiresti ära. Puhkasin kätt ja seirasin ümbrust. Minu kõrval oli üks paar, mille meespool oli eriti edev ning lasi oma tüdrukul igas asendis pilti teha. Grete kõrval olid prantslased, kes tinistasid vaikselt rummi ja koolat. 

Rand ise on väike ja ega seal väga palju rahvast ei ole, seega mõnusalt privaatne.

Ühel hetkel kadus Grete ära ning kui ta tagasi tuli, siis oli tal käes kaks kookospähklit. Võtsin esimese suure sõõmu ning suu tõmbas pisut viltu. Ma ei saanud aru, kas ma eksisin või oli seal päriselt ka viin sees. Aga Grete nägu tõmbas muigele ja juba sain ma ta kavalale plaanile pihta. Teist sõõmu võttes ei olnud asi enam üldse nii hull, täitsa mõnus. Baari omanik oli öelnud, et kui me oma Coco Locod lõpetame, siis lööb ta pähklid puruks ning me saame kookosed ka ära süüa.

Läksime koos baari ning baari omanik küsis meie nimesid. Vastasime: "Grete y Grete." Selle peale tuli: "Un momento," ning ta kutsus oma sõbra teisest ruumist kohale ja näitas enda peale "Juan Miguel" ja sõbra peale "Miguel", seega kaks Gretet ja kaks Migueli, lahe.

Miguelid lõid kookosed katki, tegid kaks Pina Coladat ning me läksime randa tagasi.Väljas oli mõnusalt soe, kuid pisut tuuline. Mõtlesime, et peaks ikka vette ka minema. Sõime oma kookosed ära ja läksime vette. Ehmatus oli päris suur, sest vesi oli jahe, nagu kohutavalt jahe. Tegime paar ujumisliigutust ning tulime välja kuivama. Jälle oli Maria jutt tõele vastanud. et lõunas on vesi soe ning põhjas külm.

Jätkasime oma tegevustega ning püüdsime kuivaks saada. Kell oli vaikselt neli saamas ning inimesed hakkasid rannast lahkuma. Mõtlesime, et peaks enne restorani sööma minema, kui oma rippkiiged üles paneme. LonelyPlanet oli kohaliku restorani nii üles kiitnud, et meie ootused olid kõrged. 

Rahvast oli palju, teenindus jube aeglane. Saime oma joogid kätte ning pool tundi pärast seda toodi söögid. Täheldasime, et meie kõrval istusid soomlased, kes olid enne meid seal, kuid said pärast meid oma söögid kätte. Tellisime mõlemad krevetid. Lootsin midagi enamat, kuid saime üsna lihtsa versiooni. Vähemalt oli kõht täis.

Restoranist lahkudes jäin ühele kohalikule sahkerdajale jalgu, kes arvas, et ma võiks temaga salsat tantsida. Ma ei jõudnud reageeridagi, kui juba lohisesin mööda põrandat ringi. Õnneks sai see tants kiirelt otsa, kuid selle järgnes moosimine. Nimelt arvas sahkerdaja, et ma peaks õhtul tema erapeole tulema, mis asub Vinalesis. Püüdsin talle seletada, et ma ei tule Vinalesi, kuid tema jauras edasi, et muusikud tulevad kohale ning ma kavatsen sellisest pakkumisest loobuda. Lubasin mõelda ja nii sain sealt tulema. 

Võtsime rannast oma kotid ning hakkasime tagasi majaka poole kõndima. Tulles nägin ühte männimetsa, mis tundus üsna privaatne, samas rippkiikede riputamiseks ideaalne. 

Mälu oli mind pisut petnud ning meie rand oli parklast vähem kui 300 meetri kaugusel. Randa jõudes nägime kahte seltskonda, kes veel päikest võtsid, kuid meid see ei häirinud. Liikusime pisut edasi ja leidsime hea koha. Riputasime kiiged üles ning selleks ajaks kui kiike hakkasime ronima, olime rannas üksi, ainult eemalt tuli üks ema koos kahe lapsega ja needki ehmatasid meie nähes ära ja kiirendasid sammu.

Kell oli umbes viis läbi ning kuna me teadsime, et kella seitsme ajal on päikeseloojang ning selleni on aega, siis tegi Grete ettepaneku baarist ühed kokteilid võtta. Ega see oleks vist kentsakas olnud jah, kui päris kainelt oleks rippkiike magama läinud. Tegelikult oli meil hommikul plaan poodi minna, et sealt väikesed mahlapaki suurused  rummid osta ja neid õhtul tinistada, aga läks nii nagu läks.
Otsustasime oma seljakotid randa jätta ning raha ja kaamerad kaasa võtta. Mõtlesime mööda randa baarini liikuda. Teel kõrtsu nägime, et ema koos kahe lapsega läks tuldud suunas tagasi. Korraks nagu käis peast läbi mõte, et mis siis kui ... Ja juba olid uued mõtted.

Jõudsime baari. Mõlemad Miguelid askeldasid koristada. Meid nähes olid nad üsna üllatunud ja uurisid, et miks me ikka seal oleme ja kus meie kotid oleme. Seletasime neile, et magame öösel rannas ning kotid jätsime oma kiikede juurde. Selle peale saime noomida, sest kotte ei tohi üksinda randa jätta, kuna kalamehed virutavad need ära. No mis seal siis ikka, mis jäetud see jäetud.

Tellisime Pina Coladad, mulle rummiga ning Gretele viinaga, maitses nagu erilist vahet ei olnudki. Vaatasime kuidas see sahkerdaja, kes mind enda erapeole lunis, juba uusi tüdrukuid nillis. Need olid ülimalt hädas ja ei saanud tast lahti. Ühel hetkel nägi sahkerdaja mind ja ma juba mõtlesin, et kuidas põgeneda. Õnneks läks asi lihtsalt, sest ma ütlesin, et võtku ühe asemel kaks, millega oli ta üsna päri ning seebitas tüdrukuid edasi.

Istusime randa ning arutasime, et kui me tagasi läheme, et kas meie kotid on alles. Pisuke mure oli passide pärast, mis meil kotti jäid.
Jõime oma kokteilid ära, viisime klaasid ära ning jätsime Miguelidega nägemist.
Kiikede juurde tagasi jõudes olime meeldivalt üllatunud, sest kotid olid alles nagu ka meie kiiged.
Mõtesime, et mis teha kuna oli veel pisut valget aega ning päike hakkas ka vaikselt loojuma. Ega meil väga mõistlikku plaani ei tulnud. Võtsime kaamerad ning klõpsisime pilte.

Päike vajus merre ära ning hakkasime vaikselt magama sättima. Askeldasime riideid vahetada kui äkitsi ilmus meie juurde tüüp, keda parklas nägime. Ta tuli meid maja juurde kutsuma. Saime aru, et ta on koos sõbraga seal ning tema arvates on meil ohutum seal olla kui siin.
Ega me pikalt ei lasknud ennast veenda. Tüüp aitas meil asjad kokku panna ning läksime maja juurde tagasi. Seal nägime Migueli, kes oli ööseks randa jäänud. Ilmselt lasi Migule meid tagasi kutsuda.
Meile valiti palmid välja ning panime uuesti kiiged üles. Nüüd oli nagu päris, mitte nagu enne, kusagil mändide vahel.
Miguel kutsus meid baari ja küsis, et kas me Pina Coladat soovime. Puiklesime vastu, kuid sellest ei olnud kasu, sest Miguel juba askeldas kokteile valmistada ning kurki ja tomatit lõigata. Istusime maha ning saime teada, et teise tüübi nimi on Joel. Erinevalt Miguelist, kes pisut sai inglise keelest aru ja püüdis meiega rääkida, oli Joeliga keeruline, sest ta ei saanud midagi aru. Nii ta istus terve õhtu meie juures, vaikides.
Mis me siis teada saime. Mõlemad elavad Santa Lucia lähedal ning käivad vahetustega rannas tööl. Joel tundus umbes meie vanune, kuid Miguel keskealine. Nende keskmine kuupalk on 28 eurot, kuid sellest ei saanud me aru, kellele tip jääb. Kuubal on haridus tasuta, ka ülikool on tasuta. Isegi kuubalased kasutavad päikesekreemi, seega pidavat ma olema täielik ekstremist. Ja seda, et maja juures on kaks koera (perro), üks on ema-perro ja teine isa-perro ning neil oli just viis poega sündinud. Süüa saavad nad vahelduva eduga restoranist ja baarist. Ma ei kujuta ette kui need viis peoga suureks kasvavad, mis koloonia sinna tekib.
Kuna me olime suure pudeli rummi nelja peale ära hävitanud, siis läks jutt ühel hetkel pisut kummaliseks. Nimelt küsis Miguel, et kas ma kindlasti tahan õues magada. Ma ei saanud aru, mida ta sellega mõtleb. Siis läks jutt sellele, et ma meeldin talle ning tal oleks hea meel kui ma tema juures magaksin. Püüdsin ennast vaos hoida ja vastasin nii muuseas, et ma tahan väljas Grete juures magada. Selle peale läks jutt konkreetsemaks ning Miguel küsis, et kui palju ma maksan. Hakkasin naerma ning vastasin, et tema viie aasta palk ja kui sedagi. Selle peale pöördus ta Grete poole ning küsis, palju Grete minu eest nõuab. Püüdsin kohutavat segadust vältida ning seletasin, et Eestis ei ole sellist asja, et mehed naistele maksavad ning voila, saab kõike, mida küsid. Grete nägi mu ärevust ning seletas Miguelile, et see tahtmine võibki sooviks jääda ning ta ei müü oma sõbrannasid. Keerasime jutud teistele teemadele ning püüdsime teemade kordumist vältida.
Ega me seal enam midagi uut välja ei nuputanud ning kella kümne ajal teatasime, et me nüüd läheme magama, oma RIPPKIIKEDESSE!!! Õnneks ei tulnud minu müümise/ostmise teema uuesti päevakorda ning saime rahulikult magama minna.
Ronisime kiikedesse ning plaanisime magama jääda. Poole tunni jooksul ei suutnud ma magama jääda, pigem hakkas külm. Tuul oli päris vali ning jahe. Mul olid küll pikad püksid, fliis ja jope ning fliistekk, kuid sellest hoolimata oli külm. Tundsin, kuidas tuul selja alt läbi puhub. Küsisin Grete käest, et kas ta magab ning sain vastuseks: "Kuradi külm on!" Küsisin, et mis teeme, kas läheme liivale magama või kolime pesemisruumi põrandale. Grete nõustus mu plaaniga liivale kolida. Võtsime kiiged alla ning kolisime majale lähemale. Tõstsime seljakotid tuulevarjuks ette, mässisime ennast kiikedesse ning pugesime üksteisele külje alla. Püüdsime magama jääda ....