18.02.2016 ehk neljapäev

Mulle tundub, et olin reisi jooksul juba piisavalt puhanud, sest ärkasime hommikul kuue ajal. Teiseks põhjuseks võis olla meeletult palav tuba.

Pakkisime vaikselt asjad kokku. Kuulsime, et ka pererahvas askeldas ringi, seega oli õige aeg lahkuda.

Hommikul kell seitse on Havanna hoopis teistsugune - vaikne ja mõnus. Peamiselt liikusid ringi perenaised, kes tegid sisseosta, siis kaubitsejad ja tööle tõttajad. Meie oma suurte kottidega olime midagi ebatavalist, sest enamus turiste puhkas väsitavast ööst.

Suundusime vanasse raudteejaama, sest arvasime, et uus jaam on selle lähedal. Jaama juurde jõudes nägime koristajat, kelle käest küsisime abi. Tädi sai meist täiesti valesti aru. Esiteks arvas, et me oleme asjadest valesti aru saanud ning seletas, et vedurid maja ees on eksponaadid turistidele ja need ei sõida enam ammu. Me ju teadsime, et see ei ole koht, kust rongid väljuvad. Lasime tal meie näilise lolluse üle piisavalt imestada ning seejärel võimaldasime tal seletada, kus siis see õige jaam on. Talle tuli appi teine naine ning asi läks eriti segaseks, sest nad ei suutnud ära otsustada, kus see siis jaam on, kuhu me minema peame. Mingisuguse suuna saime kätte ja liikusime edasi.

Ühel nurgal nägime mitut meest, neil oli tuline vestlus pooleli. Katkestasime nende tegevuse ja palusime seletada, mis suunas me liikuma peame. Kõigil neljal mehel oli erinev teadmine, kuid lõpuks nad leppisid kokku, et me peame kurvist vasakule keerama ja sealt otse edasi ning siis juba tulebki jaam. Tänasime neid ja lasime neil edasi arutada, ise liikusime juhatatud suunas.

Mööda tänavat kõndides märkasime, et ühe hoone juures seisab palju rahvast. Läksime üle tee asja uurima. Selgus, et olime jaama jõudnud. Uksed olid kinni ning inimesed seisid ootusärevalt väljas. Klaasi taga oli mitu sõiduplaani ning ühelt lugesin välja, et Matanzasesse läheb päevas üks rong ja seegi õhtul kell kaheksa. Kuid me ei loobunud veel.

Nägime, et rahvas hakkas vaikselt koonduma, hoidsime ka massile ligi. Ühel hetkel avanesid uksed, välja astusid kaks naist. Mõlemad seisid trepil, köhisid hääled puhtaks ning hakkasid midagi ette lugema nagu suured kõnemehed. Osad inimesed lahkusid (ilmselt said teada, et nende rong sellel päeval ei lähe).

Naised lõpetasid oma kõne, üks osa inimesi läks terminali, teine lahkus. Üks naine jäi uksele. Küsisime Matanzase rongi kohta. Ta kinnitas varem loetud infot, et rong läheb õhtul kell kaheksa, kuid suunas kassasse, et oma info õigsuses veenduda. Teine naine kassas ei olnud üldse nii sõbralik. Esialgu ei võetud meid jutulegi, aga uksel seisev naine tuli tagasi ning tema abiga saime teada, et kõik on õige, rong läheb alles õhtul.

Läksime välja, seal oli üks velotaksojuht, kes ütles, et on veel üks terminal, mis asub pisut kaugemal ning sealt lähevad ka rongid Matanzasesse. Kuna ta oli nii pealetükkiv, siis läksime peroonile ja uurisime järgmise naise käest. Temagi kinnitas teise terminali olemasolu.

Läksime uuesti välja. Meile juba tuttav taksojuht käis jälle pinda, taaskord pidi Grete valjemat häält tegema. Seal samas kõrval seisid ka politseinikud, kes kinnitasid teise terminali olemasolu ning näitasid suuna kätte.

Hakkasime edasi kõndima ning taksojuht tuli uuesti meile järele. Ta ütles, et teise terminali on ikka jube pikk maa ning me peaks temaga minema. Grete tegi talle selgeks, et me ei taha temaga minna. Pärast seda jäeti meid rahule.

Kõmpisime paralleelselt rööbastega, sinna kuhu meid saadeti. Üleval viaduktil sõitis üks eriti pikk ja logu rong, seega tundus, et läheme õiges suunas. Kindluse huvides peatasime ühe noore naise ning vanema härra. Püüdsime küsida, et kui kaugel terminal on, mille peale saime kaks totaalselt erinevat vastust. Härra saatis meid tagasi, sinna kust me tulime ning naine näitas suunda, kuhu politseinikud meid saatsid. Lisaks läksid nad veel vaidlema, sest härra meelest ei ole Havannas rohkem rongijaamasid kui see üks, kust me just tulime. Selle peale tädi nii kohutavalt solvus, et tal tuli mossis nägu pähe. Küsisime naise käest, et kus see terminal siis on ning ta seletas nii nagu oskas ja meie aru saime.

Kõndisime edasi. Läksime üle raudtee ja hoidsime vasakule, nii nagu meile seletati. Olime juba piisavalt kõndinud ning mulle tundus, et me üha rohkem eemaldume raudteest ning see suund ei saa loogiline olla. Kuna meile tuli vastu üks mees, siis pidasime selle kinni ja küsisime, kus terminal on. Ta näitas käega edasi ja siis viipas vasakule. Läksime jälle edasi ja ühel hetkel oligi viit terminalile. Läksime sisse. Päris moderne oli teine, aga kogu selle asja juures oli üks suur AGA. Nimelt oli tegu omnibusside jaamaga, mitte rongijaamaga. Ilmselt olid inimesed meist valesti aru saanud või olime me kusagilt valesti tulnud.

Ega me väga ei jõudnud ringi passida, sest üks vahendaja võttis meid rajalt maha. Uuris kuhu me minna tahame ja pakkus 5 CUCi eest taksot. Palusime tal pisut oodata ning läksime kassast olusid uurima. Nagu ikka, ei võetud meid jutule ning öeldi, et Matanzassesse ei saa, kuigi üleval oli silt, et Matanzasesse suunduvate busside piletimüük. Ei ole hullu, meil oli ju tagavaraplaan olemas.

Läksime vahendaja juurde tagasi ja nõustusime tema pakkumisega. Palusime tal veel pisut oodata ning läksime kohvikusse, et midagi hommikusöögiks osta. Kuna kogu kaup sh liha oli kahtlase väärtusega, siis piirdusime ühe paki küpsistega.

Vahendaja juhatas meid välja, kus taksod reas seisid. Meid paigutati musta autosse. Istusime autosse ning hakkasime oma küpsiseid mugima. Grete kirjeldas nende maitset selliselt: "Nagu lapsepõlves." Minu meelest olid need jube magusad, aga tühjale kõhule käis küll. 

Küpsisekotil hakkas põhi juba paistma, kuid takso polnud veel ühtegi meetrit liikunud. Meie üsna nooruke taksojuht passis väljas ning tundus, et miski on valesti. Lisaks olid väljas veel üks mees ja naine. Me ei saanud aru, kas nad jagavad meiega autot või vahivad seal niisama. 

Üsna pea taipasime, et taksojuht ootab veel ühte kundet, keda vahendaja terminalist alles otsib. Ühel hetkel nägime teda tulemas, kannul sihvakas valge fotograaf. Meil läks suu kõrvuni kahel põhjusel: viimane kunde tuleb ja mis kõige olulisem, ta näeb väga hea välja. Planeerisime talle juba meie autos kohta kuniks ta istus kõrval olevasse autosse. Kuulsime kuidas ta rääkis, et soovib Matanzasesse. Mis mõttes, ta pidi ju meie autosse tulema, sest meie sõidame ka Matanzasesse?!

Tuju oli täitsa nullis ning meepotti lisas veel rohkem tõrva meie vahendaja. Kuna teine auto saadeti teele, siis tuli ta meie juurde ning seletas, miks me sõitma pole veel hakanud. Oligi nii nagu me arvasime. Vahendaja ütles, et kui me maksame 5 CUCi asemel 6 CUCi, siis hakkab auto kohe sõitma, vastasel juhul ootame õhtuni, kuniks ilmub mõni klient, kes soovib Matanzasesse sõita. Grete pettumus läks nii suureks, et ta keeldus vahendajaga sõnu vahetamast. Tal oli täiesti õigus, sest õige ärimees ei peta oma kliendi usaldust ning kui hinnas on kokkulepe saavutatud, siis hiljem ei ole ilus manipuleerida. Püüdsin pisut leebem olla ning kalkuleerisin ja hindasin kõik variandid oma peas läbi ning otsustasin vahendaja pakkumisega nõustuda. 

Kokkulepe saavutatud, istusid mees ja naine ka meie autosse ning sõit võis alata. Mees istus taha meie juurde ning kukkus kohe muusikat kuulama. Naine laiutas esiistmel.

Sõit sujus üsna tavaliselt. Märkasime, et taksojuht oli kas öösel pikema peo maha pidanud või ajas ema ta liiga vara üles, sest ta terve aeg ainult haigutas. 

Tavapärasuse katkestas üks ootamatu seik. Jõudsime väiksemasse linna ning olime sellest juba välja jõudmas kui üks politseinik pidas meie takso kinni. Ta küsis taksojuhi dokumente ning piilus taha meie poole. Saime aru, et ta küsis meie kohta midagi ning taksojuht seletas, et me oleme tema sugulased (peab ikka päris loll olema kui sellist juttu uskuma jääda). Samal ajal käskis Grete meie fotokad istme alla peita kuna tundus, et me turistidena ei tohiks selle taksoga üldse sõita. Püüdsime siis võimalikult kohalikena näida, kuid sellest ei olnud kasu. Politseinik palus taksojuhil näidata kuidas rool ja pidurid töötavad ning tundus, et auto seisukord talle eriti ei meeldinud. Selle peale käskis ta poisil autost välja tulla. 

Piilusime vaikselt aknast välja ning nägime kuidas politseinik hakkas pabereid täitma. Mees ja naine meie autos olid ka üsna ärevil. Naine veel kinnitas meie arvamust selles osas, et see takso pole turistide vedamiseks mõeldud. Samal ajal silmasime kuidas taksojuht murelikult väljas ringi kõndis ning kellelegi helistas. Loomulikult oli meil kahju, et selline asi juhtus, aga meil oli suurem mure, et mis siis saab kui meil ei lubata selle taksoga edasi sõita. 

Naine lubas minna välja asja uurima. Mees meie kõrvalt hakkas ka välja minema, kuid arvas, et targem oleks panna meile muusikat, et see meid pisut rahustaks. seega pani ta oma muusika telefonis üürgama ja ise väljus. Õues kogunes kogu kamp ümber politseiniku ning toimusid läbirääkimised.

Umbes 10 minuti jooksul tuli kogu kamp autosse tagasi ning selgus, et sellel korral läks õnneks, isegi trahvi ei tehtud. 

Kimasime Matanzase poole ja lootsime, et enam ühtegi taksitust ei tuleks.

Esimesena läks maha naine, kes nagu meiegi, maksis 6 CUCi. Kujutan ette, et talle võis see päris suur väljaminek olla, samas oli hea teada, et meile külma ei tehtud.

Matanzasesse jõudes pidime tõdema, et tegu on suure linnaga. Meid pandi maha bussijaamas ja sealt hakkasime edasi kõndima. Üsna bussijaama läheduses oli üks pitsakas. Mõtlesime kohalike tänavapitsa ka ära proovida. Tellisime suvalised pitsad ning tuleb tunnistada, et minu sibulapitsa maitses väga hästi. Samas olid ju viimased päevad ning kõhuhäda saamine ei morjendanud meid.

Pärast kerget kõhutäit hakkasime casat otsima. Kõndisime üle silla ning põikasime suvalistele tänavatele. Kui muidu ei tehtud meist välja, siis sahkerdajad olid nagu kärbsed liimpaberi küljes. Nad olid lausa pealetükkivad ja jooksid pidevalt järgi, püüdes oma sugulaste casasid meile kaela määrida. Me keeldusime kõikidest pakkumistest, kuigi polnud veel ühtegi casa silti märganud. Tiirutasime tänavatel ringi ning kui lõpuks ühe casa leidsime, siis seegi oli juba hõivatud. Mõtlesime, et mis ebaõnn meid siin reisi lõpus on tabanud. Õnneks ei saanud neid mõtteid kaua heietada, sest järgmisel tänaval leidsime casa, kus oli vaba tuba olemas.

Meid võttis vastu üks mees, kes näitas toa kätte. Andsime talle passid ning jäime ise oma asju lahti pakkima. See oli esimene tuba, kus puudusid aknad. Vannituba oli ehitatud magamistuppa ning selle lagi oli lahti ja uks puudus. Nii käisime oma magamistoas pesemas ja tualetis.

Peremees tuli meie passidega tagasi, kuid allkirja ei küsinud. Arvasime, et ta unustas, sest samal ajal oli tal suur ehitus pooleli. Mõtlesime, et ju ta õhtul tegeleb sellega.

Saime oma asjad pakitud ja plaanisime minna Playa Corali snorgeldama. 

Tänaval kõndides tundus see linn täiesti erinev sellest, kus me eelnevalt olime olnud. See on täiesti kuubalaste linna, kus turiste liigub vähe, kuigi ta jääb üsna Varadero külje alla. Ilmselt need turistid, kes Varaderol puhkavad ongi peamiselt hotelli-turistid, kelle puhkus möödub hotellis või Varadero rannas ning mujale nad oma jalga ei tõsta. Aga meie tahtsime enamat näha ja selleks tuli takso leida.

Ühes kohas saime vahendaja sappa, kes pakkus taksot. Tema sõnul maksab sõit Playa Corali 20 CUCi. Teatasime, et ta on loll kui arvab, et me sellise raha eest oleme nõus sõitma. Näitasime talle 20 peesot, mis tegi ta eriti tigedaks ja mille peale teatas, et peeso ei maksa Kuubal midagi ning me võime oma peesod põlema panna. See tegi mind nii tigedaks, et kõndisin minema. Turtsusin terve tee bussijaamani. Seal jalutasimem pisut ringi, et vahendajaid ligi meelitada. Esimesed pakkusid paremat hinda kui linnas, kuid see meid ei rahuldanud. See on nii tavaline, et ütled oma hinna, mille peale kõnnitakse minema, kuid ikka ja alati leidub üks mees, kes on valmis ka kõige väiksema summa eest ära viima. Nii oli ka sellel korral. Üks vanem mees võttis meid oma auto peale ja viis Playa Corali, mis asus linnast üpriski kaugel.

Randa jõudes nägime, et laine on kõrge ja rand kaljune ehk snorgeldamiseks pisut ebameeldiv keskkond. Väljas oli päris vali tuul, mis muutis meid pisut skeptilistels. Uurisime taksojuhi käest, et kas ta on nõus meid ootama, kuid see idee talle ei meeldinud. Kuna me olime sinna juba tulnud, siis otsustasime mõned tunnid siiski rannas olla. Snorgeldamise idee matsime maha, kuid reisipäevikut sai ju sellest hoolimata kirjutada. Viskasime pikali, mina hakkasin hoolega kirjutama ning Grete läks baari kaarte kirjutama. Tuleb tunnistada, et päris üksik rand siiski ei olnud. Mitmed turistid olid oma tee leidnud sinna ning isegi üks baar on seal.

Grete sai oma kaardid valmis ning tuli randa tagasi. Kuna tal oli külm hakanud, siis avaldas soovi ära minna. Soovitasin teiste turistidega juttu teha ning uurida kuidas nad sealt ära lähevad. Meie kõrval olid kanadalased, kellega ta läks rääkima. Kahjuks ei võtnud need vedu ning meil jäi transport sebimata. 

Hakkasime jala liikuma. Samas meil olidki sammud täitmata ning jalutades nägime rohkem kui sõites. Möödusime ühest ebapopulaarsest puhkekülast, kus töötajad meile hoogsalt kaasa elasid. Sealt edasi tuli üks huvitav rand, kuhu põgusalt põikasime. Kahjuks oli eemalt pilt ilusam, lähemale jõudes märkasime prügihunnikuid, mis ajasid südame pahaks. Läksime teele tagasi ning selja tagant tuli lõpuks üks buss, mille me ka koheselt kinni pidasime. Bussis olid puhkeküla töötajad, kes olid üsna lõbusas meeleolus ning neil ei olnud selle vastu midagi, et me nendega ühinesime. Lisaks läksime jõe juures asuvasse puhkekülasse, kus veel töötajaid peale tuli. See koht jättis meeldiva mulje ning otsustasime laupäeval sinna tagasi minna.

Bussiga saime ilusti kesklinna ning sealt casasse. 

Otsustasime pesemas ära käia ning minna linna sööma. Pesemise järgselt saabus meie tuppa troopika, sest kogu see soe aur, mis pesemise ajal lae alla tõusis, hakkas vaikselt alla vajuma ning kogu magamistuba oli rasket niiskust täis. Põgenesime troopikast õue.

Söögikoha otsimine muutus keeruliseks ülesandeks nagu päevane casa retk. Käisime mitmest kohast läbi, kuid kõik kohad olid nagu veidrad sööklad. Kui teistes linnades olid söögikohtade peamine klientuur turistid, siis Matanzases olid kohalikud.

Kuna kesklinn erilist tulemust ei andud, siis mõtlesime üle jõe minna. See otsus kandis vilja. Leidsime ühe sellise koha, kus teise korruse terrass oli avatud ning sinna oli rajatud söögikoht. Hindadega tutvudes läksid meil näod särama. Krevetid 4CUCi, kokteilid 1 CUC jne. Midagi nii odavat ei olnud me veel kohanud. Ja siis veel see kohalik Mart Müürisepp. Me olime Matanzase pärli leidnud. 

Tuleb tunnistada, et kokteilid olid imelised ja neid kaanisime ohtralt. Söök oli suurepärane ja milline garneerin - nagu tipprestoranis.

Kõhud täis, kokteilid joodud, suundusime tagasi casasse.