16.02.2016 ehk teisipäev

Väike ärevus andis tunda, sest olin varakult üleval. Hiilisin vaikselt pesema ning tuppa tagasi tulles püüdsin vaikselt ringi toimetada, et Gretet mitte üles ajad. Ega see väga hästi välja ei tulnud, sest nagu alati, kipuvad asjad kukkuma.

Olime kella üheksaks hommikusöögi palunud ning köögis käis juba suur askeldamine. Nagu Kuubal tavaks, siis mehed teevad süüa ning naised katavad lauda. 

Nagu ikka, toodi esimesena lauda värske mahl, kohv ja sai. Kuna kohalik kohv on eriline mürk, siis palusime piima, mille peale saime kummalise pilgu osaliseks. Üha rohkem hakkas tunduma, et piim on seal riigis ikka eriline defitsiit ja mida seal tegelikult imestada, sest lehmasid nägi haruharva ning needki olid üsna kondised. Ja ega see rohigi teab mis roheline ole, pigem ikka kuiv hein. 

Meie hommikusöögi menüü täienes muna, pannkookide, puuviljade ja marmelaadi võrra. Neist kõige võrratum oli siiski marmelaad. Sellel oli nii mahe ja värske puuvilja maitse, mitte nagu Eestis, magus plönn.

Pärast sööki sättisime ennast välja terrassile istuma. Tundsin kuidas pinge kruvis, peopesad olid juba üsna märjad. Grete arvas, et muretsemiseks ei ole põhjust ja tõi kõik oma tuttavad mulle näitkes, kes koos temaga on elus esimest korda hobuse selga istunud ja mis kõige olulisem, nad kõik on ka ellu jäänud. No ega see mind väga ei lohutanud, sest minuga ju juhtub kõike.

Peagi vuras maja ette üks Lada, mis meid peale võttis ning tallu viis. 

Õue peal jalutasid edevad kauboid nagu noored kuked. Talu noorperemees Henry võttis meid vastu ning uuris, mis meil plaanis ning mis keelt me kõneleme. Soovisime nelja tunnist retke koos inglise keelt kõneleva giidiga. Meie juurde kutsuti teine kauboi Marco, kellest sai meie INGLISE KEELT kõnelev giid. Ta nii muuseas küsis ka, et kas oleme varem ratsutanud ja kui ma murelikult teatasin, et iseseisvalt hobuse seljas olen esimest korda, siis lohutas mind sellega, et meie hobused on automaatkäigukastiga, seega - no worries! Ja jah, no worries, aga kui see hull mind seljast maha viskab, mis siis saab?

Jõudsime hobuste juurde. Grete kui kogenud kala, sai suurema hobuse Mojito ning mina väiksemat kasvu Napoleoni. Ma ei jõudnud hobuselegi pugeda, kui mind juba hobuse selga kamandati. Lapsepõlvest mäletasin, et selga saamine oli üks jube asi, seega võtsin juba teatud hoiaku. Pistsin oma esimese päka jalusesse, haarasin sadulast ning virutasin teise jala üle hobuse turja ja olingi seljas. Nagu päriselt, nii lihtne oligi? Marco veel kilkas kõrval: "Like a professional!" Ma olen alati öelnud, et minu peal töötab see vanasõna väga hästi, mis ütleb, et kiida lolli ja loll hüppab.

Ühesõnaga esimene jubedus oli läbitud ja see ei olnudki nii kole. Järgnesid Grete õpetussõnad, et selga tuleb kergelt pinges hoida, seejärel õpetas Marco juhtimist: "Left, right, stop, like a car". 

Pärast kerget juhendamist tegi hobune esimesed sammud. Mul oli tunne, et kukun seljast maha, kuidagi kiiva kiskus kogu see asi, aga ega ma väga vinguda ei julenud. 

Grete liikus oma hobusega ees, kuna Mojito oli liider, siis Napoleon lihtsalt lonkis tal sabas ning minu taga oli julgestuseks Marco. Läksime läbi väikese küla, mille lõpus oli suur mülgas ning Marco seletas, et seal on esimene peatus, kus saab ujuda. Mis ta päriselt arvas ka, et me nii lollid oleme? Seejärel lähenes ta uuest küljest, et seal saab mudavanni võtta - no ei ahvatlenud kohe kuidagi.

Liikusime edasi ning ühtäkki tuli suur laskumine. Ma ei jõudnud põdema hakata kui nägin, et me juba liiguma mäest alla. Mojito liikumist vaadates oli tunne, et see hobune kas varsti komistab või lihtsalt lohiseb mäest alla. Tema jäsemete liikumine oli midagi väga veidrat. Kuid nagu jälle, midagi hirmsat ei olnud, ning jõudsime terves tükis alla.

Esimene päris peatus oli ühe vaatetorni juures. Grete tellis coco-loco ning ma sisutasin oma aega kekot pildile püüdes. Kui kokteil oli otsas läksime alla, et paar tibu kinni püüda. Võsas käis kõva ragistamine, kuid need olid liiga väledad, seega pidime tühjade pihkudega lahkuma. 

 

Läksime tagasi hobuste juurde ning jätkus tee läbi muda. Kuna meie kiirused ei olnud suured, siis oli piisavalt aega, et Marcot piinata. Uurisime nii palju kui saime. Teada saime seda, et Marco on Vinalesis sündinud, tema ema oli kunagi pangas tööl. Ise on ta käinud Pinar del Rio´s ülikoolis ja õppinud keemikuks. Pärast ülikooli oli ta koolis õpetaja, aga kuna ta sai selle eest 30 CUCi kuus palka ning hetkel kasvatab ta üksi tütart, siis otsustas ta tallu giidiks tulla, kuna seal teenib ta kuus 60 CUCi. Saime taaskord kinnitust, et haridus on Kuubal tasuta, kuid kõrgem haridus ei tähenda automaatselt kõrgemat palka. See info pani meid pisut imestama. Nelja tunnine retke maksab ühele inimesele 20 CUCi, seega peaks see lihtne teenistus olema. Marko lükkas meie arvamuse ümber ning seletas, et iga teenitud tasu pealt võtab riik 75% endale ning kui riiki petta püüad, siis jääd loast ilma. See kehtib nii ratsutamise, majutuse kui ka toitlustuse puhul. Tipi osa jäi taaskord selgusetuks.

Havannas on Marco oma elu jooksul kaks korda käinud ning ta jagas meiega arvamust, et tegu pole just kõige meeldivama linnaga. Havannast kaugemale pole ta kunagi reisinud. 

Lisaks saime teada, et kuubalasi käivitab hommikuti kange kohv, ilma selleta pole mõtete midagi tegema hakata. Teine oluline komponent on rumm, mis pidi nii meeste kui naistega imesid tegema. Ühte ime nägime tema näos, nimelt suur haav, mille ta oli saanud  kui täis peaga, mootorrattaga sõites, küliti käis. Ja Marco ei tantsi kunagi salsat kui ta ei ole ühte pudelit rummi hinge alla keeranud. Kõige parem rumm pidi Kuubal olema Santiago. Varem oli Bacardi, kuid selle tootmine viidi riigist välja. Alkoholi võib Kuubal osta siis kui vanust on 18 ning sigarette kui ollakse 16.

Pärast mudarallit jõudsime nö järve äärde. Nüüd arvas Marco, et me võiks ikkagi ujuma minna. See järv väga ei kutsunud ning meil ei olnud ujumisriideid ka kaasas, mis Marcot väga ei morjendanud. Kuid sellel korral jäi naiste sõna peale ning hobused venisid edasi. 

Järgmine põgus peatus oli ühe koopa juures. Sealt liikusime edasi kohviistandusse, kus meile kiirelt näidati kuidas kohvi tootmine käib. Sealt edasi liikudes olin üsna üllatunud, et kogu mu hirm oli kadunud. Tundub, et need hobused ei olegi nii pöörased kui ma arvanud olen. 

Ühel hetkel mangus Grete, et Marco lubaks tal galoppi sõita. See tegi mind murelikuks, sest minu hobune tegi kõike seda, mida Grete hobune ees. Marco rahustas maha, et midagi ei juhtu kui Grete galoppi sõidab, minu hobune jalutab ikka edasi. Nii nad siis kihutasid ees ja meie lonkisime vaikselt järgi. Ühel hetkel tuli Marco tagasi ja teatas, et nüüd on minu kord. Palusin, et mitte väga kiiresti ja kui asi läheb hulluks, siis ta peab sekkuma, olgu kuidas tahes. 

Tuleb tunnistada, et jälle ei olnud midagi hirmsat. Marco veel arvas, et ma olen oma oskusi varjanud - kiida lolli, loll hüppab!

Teel tagasi tallu tegime botaanilise usutluse. Nägime avokaadopuud, mandariine, apelsinipuid, mangopuid, banaanipuid ja ananassi. 

 

Tallu jõudes jäi veel viimane loeng ehk sigarite valmistamine. Meid juhatati telki. Marco andis relax-sigarid kätte, mille peale arvasime, et saame kahe peale ühega küll hakkama. Tükk tegu oli, et see põlema saada. Grete tegi musta töö ära ning mulle ulatati juba põlev sigar. 

Rahvast tuli juurde ning nendega koos Henry, kes seletas kuidas sigareid valmistatakse. Kui võtta tubakapõõsas, siis sellel on erineva suurusega lehed. Ühe sigari jaoks kasutatakse seitset erinevat lehte. Mida jämedam sigar, seda mahedam. Tubakataime juures on kõige vähem kvaliteetsemad tipmised lehed, mis sisaldavad ohtralt nikotiini, seega kasutatakse neid pigem sigarettide valmistamisel. Sigar rullitakse valmis, siis pannaks see 48 tunniks pressi alla ning pärast seda rullitakse suur leht lõpetuseks ümber. 

Ühte sigarit tõmmatakse tavaliselt 40 minutit. Meie saime esimese 15 minutiga isu täis, sest tegu oli ikka päris krõbeda kraamiga.

Pärast sigarite loengut tuli takso ning sõitsime Vinalesi tagasi, kus meid ootas ees ümberasumine. Casa, milles me olime öösel olnud, oli selleks ööks broneeritud ning ajal kui me ära olime, sebis perenaine meile uue toa teisel pool tänavat. 

Olime sattunud Davidi juurde. Kolisime oma asjad tema juurde, kuid päris tuppa ei saanud, sest tal naine ja tütar koristasid alles. Rääkisime väljas juttu. David rääkis pisut inglise keelt, kuid iga minutiga üha vähem. Tal oli tõsine huvi, kust me pärit oleme. Kui ta kuulis, et Eestist, siis küsis, kas see on Livonia lähedal. Me polnud päris kindlad, mida ta Livonia all mõtleb ning selle peale kadus ta teise tuppa ning ilmus tagasi kahe kaardiga. Näitasime kus me elame ning selgus, et Livonia on nende keeles Läti, seega ei pannud üldse puusse. Saime kingituseks Kuuba kaardi, mis neiusid geograafe tegi väga rõõmsaks. 

Ühel hetke sai meie tuba valmis. Panime asjad ära ning veeretasime plaani Davidi käest jalgrattad laenutada, et pisut ringi tiirutada. 4 CUCi eest saimegi kumbki rattad. Esimene suund oli Viazuli kontor, et osta järgmiseks hommikuks Havanna piletid. 

Kontorisse jõudes selgus, et Viazuli mees oli just välja läinud. Ootasime pisut, aga kuna teda ei tulnudki, siis mõtlesime pärast tagasi tulla. 

Sõitsime linnast välja, et minna sööma. Lonely Planet soovitas "Balcon del Valle", mis asub 3 km linnast väljas. Selleks, et sinna jõuda, pidime mäest üles suruma. Mäkke jõudes olime saanud korralikud jalalihased. Vaade, mis ülevalt avanes oli väga ilus: kaljud, tubakaväljad, palmid jne. Keerasime kurvist ära kruusasele teele ning pärast väikest tõusu oligi meie restoran. 

Väljas paterdas hulgaliselt kanalisi, kellest osad nii muuseas laudade vahele ära eksisid. Võtsime ka kohad sisse, tellisime mahlad ning banaanikrõpsud (meie vaieldamatud lemmikud). Tegime pilte ning nautisime vaadet. 

Restorani juurest liikusime mööda väiksemat teed edasi ning jõudsime veidrasse kohta, kus oli meeletult turiste. Bussid seisid rivis ning nende vahele jõudes avastasime, kuidas bussijuhid meie eluolu hakkasid organiseerima. Kogu see värk oli jube võlts ning pingutatud, seega lähemale ei pressinud, vaid keerasime otsa tagasi ja sõitsime linna. Nüüd oli sõit mäest alla. Grete tuhises ees alla ning ma venisin vaikselt sabas.

Linna jõudes läksime Viazuli, kus olukord oli sama - mees endiselt kadunud. Ootasime, kuid ei midagi. Lõpuks küsis üks naine, kes seal samas ruumis teise laua taga istus, et miks me taksoga ei taha minna. Pidasime seda kalliks, kuid selgus, et sõit Cuba Taxiga on sama kallis kui bussiga, selle vahega, et saab palju kiiremini. Kuna Viazuli mees välja ei ilmunud, siis ostsime piletid taksole, mis läksid maksma 15 CUCi inimene. 

Piletid taskus, sõitsime ratastega teisele poole linna. Teele jäi "Cueva de San Miguel", põikasime sealt ka läbi. Päris armas koht oli, kuid mitte ühtegi klienti. Koht oli ideaalne, koopa suus, palju lilli ning väike ojake, kuid teelt pisut kõrval. Kõhud meil tühjad ei olnud, seega väntasime edasi. Ühel hethek keerasime otsa ringi ning sõitsime linna tagasi. Teel nägime, kuidas tubakat põllult kokku korjati, seega oli see protsess ka nähtud.

Linnas tegime veel paar tiiru ning seejärel läksime casasse. Grete tellis Davidi käest mojitod ning seni kui ta neid valmistas, käisime meie pesemas. Oleksin Gretest peaaegu, et ilma jäänud. Seal casas oli veider dušš. Nimelt oli sellel termostaat, mis reguleeris vee temperatuuri. Kuna vesi oli jahedaks muutunud, siis Grete püüdis seda tagasi soojaks muuta ning sai termostaadist elektrit. Õnneks midagi hullu ei juhtunud.

Enne sööma minekut jõime oma kokteilid ära ning pidasime plaani, millist kohta sellel korral külastada. Pikemalt mõtlemata otsustasime "Cocinita del Medio" kasuks. See oli see veider koht, mida olime eelmisel õhtul vaadelnud. 

Astusime restorani sisse, mis tegelikult ei olnudki restoran, vaid ühe pere kodu. Kuna väljas olid kohad hõivatud, siis pidime sisse istuma. Tellisime daiquiri frapped, mina kala ning Grete roasted porki. Tuleb tunnistada, et kokteilide näol sain uue lemmiku. See daiquiri frappe oli eriti edev kokteil. Jää oli vahtu aetud, sellest tehtud kuhi ning rummi peale valatud. Maitse oli imeline ning pähe hakkas ka üsna hästi.

Sööki pidime pikalt ootama, sest kahel korral läks tervel tänaval elekter ära ning telimuste hulk enne meid oli piisavalt suur. Kuid lõpuks, saabusid meie söögid. Kala oli imeline nagu ka Grete liha. Kõige veidram oli keedetud suhkruroog, mis maitses nagu paks tärklis. Traditsiooniliselt pakuti pearoa kõrvale pruuni riisi ubadega. 

Sõime oma kõhud täis ning nüüd saime aru, milles selle koha fenomen seisnes: äärmiselt püüdlik perenaine ning maitsvad road. 

Pärast õhtusööki veersime koju magama.