Ja oligi viimane hommik Kuubal. Pakkisime oma asjad kokku ning läksime perenaise käest küsima, et kas me võime oma asjad õhtuni tema juurde jätta. Saime loa ja viisime asjad teise tuppa. Lisaks saime infot kuidas Bellamar´i koobastesse saada.
Grete oli selga pannud ühe ilusa musta pluusi, mis perenaisele silma hakkas ning ta ei jätnud küsimata, kas Grete oleks nõus talle selle maha müüma. Grete lubas päeva jooksul sellele mõelda.
Bussijaama poole minnes tuli veel üks ülesanne täita. Nimelt olime Trinidadist ostnud kaardid ning need tuli nüüd posti panna. Kuna postkaste polnud me siiani kusagil märganud, siis küsisime inimeste käest kus postkontor on. Üks mees ja naine olid lahked meid juhatama, seega saime viimasel päeval ka oma postkaardid postitatud (siiani pole need Eestisse jõudnud ja teab kas jõuavadki).
Kuna me ei olnud hommikust ka söönud, siis läksime sellesse pitsakasse kus me juba üks päev einestasime. Tellisime suvalised ära ning pidime pisut pettuma. Esimesed olid ikkagi kõige paremad.
Bussijaam oli üle tee, seega pikk maa sinna ei olnud. Jäime bussi nr 45 ootele.
Ühel hetkel nägin silmanurgast kuidas üks väike asi põõsaste juures liigutab. Pöörasin pilgu sinna, mida ma poleks ilmselt pidanud tegema. Vaatan, suur rott jookseb minu suunas. Hakkasin appi karjuma ning taganesin Grete suunas. Olin valmis juba pingile püsti ronima, kuid siis vupsas see elukas ühest august asfaldi alla ning kadus. Grete ei saanud midagi aru, miks ma närvitsen. Ümbritsevad inimesed vaatasid ka mind nagu närvihaiget. Jäin pingi juurde seisma ning mõtlesin, et kui see elukas peaks sealt august välja tulema, siis ronin pingile.
Olin nii keskendunud, et ei pannud tähelegi kui Grete ära kadus. Hakkasin talle midagi rääkima ning märkasin, et ta ei istugi mu selja taga. Mõtlesin, et no hästi. Läks lihtsalt minema ja jättis mu selle elukaga üksi. Jätkasin vahti, lootes, et Grete kusagilt välja ilmub.
Ajal kui mina olin oma paanikale keskendunud, ajas Grete oluliselt tähtsamaid asju. Tagasi tulles sain teada, et ta oli meile õhtuks takso sebinud ja seda 10 CUCi eest. Ta oli lausa nii hea diili teinud, et taksojuht lubas keskväljakule tulla. See uudis oli suurepärane, sest rummipudelitega mööda linna ringi rännata ei kõla just hästi.
Lõpuks, pärast meeletut ootamist, tuli meie buss. Teel koobastesse kolistasime läbi mitu küla ning rahvast tuli üha rohkem juurde. Lõpp oli üsna ootamatu, sest bussi lõpp-peatus oligi koobaste juures. Kogu see mass kolis bussist välja. Selgus, et see ei ole lihtsalt üks koobas vaid pigem nagu lõbustuspark, kuhu pered aega veetma lähevad.
Muusika mängis, kohvikud ja restoranid olid avatud, lapsed ootasid batuudi järjekorras, üks mees lindudega lasi turistidel pilti teha ning mis kõige veidram, üks noormees käis suure püütoniga ringi ning lootis, et keegi tahab pilti teha. Kui ma kangestusin roti peale, siis Grete kangestus püütoni peale. Avaldasin talle veel ühe saladuse, nimelt tuli see noormees koos oma emaga üks peatus pärast meid peale. Seega sõitsime bussis koos püütoni-poisiga (ta oli lihtsalt ühes kilekotis peidus).
Miks me jõudsime nii palju seal koopa juures näha? Sest koobas avati alles kell 11.
Rahvas juba kogunes ning meiegi ostsime piletid ära. Pääse koopasse maksab 5 CUCi, aga kui on soov pildistada, siis tuleb 10 CUCi lisaks maksta. Otsustasime, oma suured kaamerad kappi panna ning jäime lootma, et Grete iPhone jääb valvuritele märkamatuks.
Koopasse lastakse inimesi gruppidena ning meil oli õnn olla esimeses grupis. Lisaks meile oli hulgaliselt kohalikke, kanadalastest perekond oma nelja lapsega ja hulk sakslasi. Kuna koobas asub maa all, siis pidime mööda treppi alla laskuma. Esmamulje oli võrratu. Ikkagi esimene kord näha enda silmaga stalagmiite ja stalaktiite. Koopast rippusid alla võimsad sambad, mis nägid eriti ägedad välja.
Meie mõlema üllatuseks oli õhk all koopas soe ja niiske, selline tunne nagu oleks sauna sattunud. Minu meelest oli tore ka see, et meie giid püüdis inglise keeles rääkida, nii saime pisut infot ajaloo kohta. Kogu tuur kestis umbes pool tundi.
Maa peale tagasi jõudes läksime parklasse bussi ootama. Meie kõrvale tuli üks vanahärra, kes nägi välja nagu kohalik, ainult, et rääkis inglise keelt. Ta uuris, et kust me pärit oleme ja kuidas koopad meeldisid. Püüdsime teda pisut eirata, sest tekkis tunne nagu ta tahaks meie käest midagi. Ilmselt ta tajus seda ning hakkas rääkima, et ta on kanadalane. Ma mõtlesin, et keda ta petta püüab. Tundus, et ta jälle luges mu mõtteid, sest koukis oma kotist passi välja. Ja oligi nii, täiesti kanadalane, ainult, et prantsuse juurtega - see seletab, miks ta nii tume on. Pärast tõe selgumist, muutus meie suhtumine ka sõbralikumaks. Kui ta kuulis, et meil on õhtul lend Montreali, teatas, et see on ta kodulinn. Nii saime tema käest pisut infot, millega liigelda ja kuhu minna.
Kui bussijuht sai lõuna söödud, läksime bussi. Istusime koos ühte pinki ja sõit võis alata. Mida rohkem linna poole, seda enam inimesi tuli peale.
Ma ei märganud seda hetke kui bussi astus üks mees, kes käitus üsna veidralt. Algul arvasin, et tal on mingisugune puue. Isegi meie ees istuv vanapaar püüdis talle istet pakkuda kuid ta raputas pead. Tema käitumine muutus iga sekundiga üha veidramaks, mis ärritas meie ees istuvat vanahärrat, kes tema peale röökima hakkas. Järgmine hetk kuulsin kui Grete valjusti mõtles: "Ma loodan, et ta meie peale ei oksenda". Mul käis kogu teater silme eest läbi ning selg tõmbas märjaks. Ütlesin Gretele, et tõusku püsti ja liigume taha poole. Kuna buss oli puupüsti täis, siis oli üsna keeruline sealt ära liikuda. Kuidagi pugesime inimeste vahelt läbi ning hüppasime järgmises peatuses välja. Hea meel, et puhtalt tulema saime.
Buss oli üsna kesklinnas peatunud, seega mõtlesime viimse raha laiaks lüüa ning veel paar pudelit rummi osta. Tänaval, mida mööda olime harjunud kõndima, asus üks kaubamaja laadne hoone. Vaateaknal rippusid näidised, mis lausa kutsusid sisse vaatama. Taaskord seisis uksel turva, kes seiras kaubamajja sisenejaid ja väljujaid. Seest nägi see pood eriti veider välja. Igal kaubagrupil oli oma lett. Kõik asjad seisid leti taga ning kui oli soov kaubaga tutvuda, siis tuli müüjalt paluda, et ta selle enda selja tagant ulataks. Ühes kaubamaja osas olid riided. Kui lähemale läksime, siis nägime, et rõivad olid ketiga piiratud ning sellesse alasse sisenendes oli müüja see, kes otsustas, millised inimesed saavad kaubaga tutvuma ning millised mitte. Meid peeti ilmselt usaldusväärseteks, sest kett lasti alla. Tuleb tõdeda, et sortiment oli üsna piiratud. Müügil oli kahte sorti seelikuid ning neid mitmes erinevas toonis. Siltidel seisis "Made in China", mitte ükski asja polnud Kuubal toodetud. Saime oma uudishimu rahuldatud ning liikusime järgmisesse sektsiooni, kus müüdi sööki ja jooki. Haarasime kumbki kaks pudelit rummi. Kummaline on see, et alkoholi saab ise vabalt võtta, muu kaup on kiivalt leti taha peidetud.
Olgugi, et see "kaubamaja" oli meeletult pisike ning kaupa piiratud koguses ja seegi leti taha ära peidetud, siis inimesed veetsid seal lõbusalt aega. Kõik oleks nagu Eestis, kus pere läheb laupäeval sisseoste tegema, kuid kordi mannetum.
Kaubamajast väljudes pidime taaskord oma kotid ette näitama.
Viisime oma asjad casesse ära ning läksime söögikohta otsima. Mõtlesime uue koha leida, kuid tulutult. Kahes kohas istusime isegi maha, kuid amtosfäär tundus liiga jube, et sinna jääda. Esimene koht oli veider baar, kus õhk oli suitsust hall. Teine koht oli täiesti pime ruum, kus põles veider sinine valgus, mis tekitas vägagi kahtalse tunde. Lõpetasime ikkagi meie vanas kohas. Teenindajad olid meis nähes üpris rõõmsad. Kolmas päev krevette oleks juba liig olnud, seega tellisin pitsa ning Grete krevetid, kuna tal oli eelmine õhtu ropa vieja´t söönud.
Sööke oodates pälvis meie tähelepanu üks ülimalt musklis mees, kes reisis samuti seljakotiga nagu meie. Kõige veidram asjaolu oli see, et tal oli sarnane märkmik nagu mul - nahksed kaaned ning pika paelaga seotav. Kuigi minu päevik on kingitus Gretelt, siis ei suutnud ta enam meenutada kust ta selle ostis. Kui ta selle kinkis, siis juba pidasin seda väga eriliseks.
See huvitav mees istus üksinda ja nii põnev oli kõrvalt jälgida kuidas ta oma hetke täiega nautis. Grete ei suutnud uskuda, et nii musklis mees võib nii põnevaks ränduriks osutuda. Nagu võib aru saada, siis tegelesime taaskord vaatlusega.
Saime oma söögid kätte ning jälle oli kõike liiga palju, täielik lõhki minemise tunne valdas. Tükk aega võtsime hoogu, et püsti tõusta.
Kui me lõpuks püsti saime, veeresime casasse ja vajusime sohvale. Perenaine tuli meie käest küsima, et kas me süüa ei tahaks, sest ta oli selle just valmis saanud. Seletasime talle, et oleme lõhki minemas, kuid see ei morjendanud teda ning ta kutsus meid kööki. Palusime ainult puuvilju pakkuda. Saime oma guajaavad kätte ning jäime perenaisele seltsiks.
Vestlus oli päris nurgeline, sest ta rääkis ainult hispaania ja prantsuse keelt. Püüdsime uurida, miks ta prantsuse keelt räägib ning saime täiesti ootamatu vastuse. Nimelt tema mees elab Prantsusmaal. Sattusime segadusse ning küsisime, et kes on siis see mees, kes meiega need kolm päeva on tegelenud ning selgus et see mees on kõigest koduabiline. Tema abikaasa ja kaks last elavad Prantsusmaal. Ise elab ta neli kuud Kuubal ja kolm Prantsusmaal. Kunagi oli ta kuus aastat ise ka Prantsusmaal elanud, aga tema sõnul ajab sealne ühiskond ja eluolu ta hulluks. Kuna tal tekkis Euroopas raske depressioon, siis otsustas, et kolib osaliselt Kuubale tagasi, kuid jätab oma lapsed sinna, sest seal on neil rohkem võimalusi. Vanem tütar on meie vanune ja hakkab suvel abielluma. Teine tüdruk on teismeline. Nüüd saime aru, miks tema kodu nii kaasaegne oli. Samuti saime pihta, miks meie allkirja polnud siiani võetud. Ilmselt ei ole tema jaoks see eriti suur katastroof kui ta peaks casa loast ilma jääma, sest üks osa elatisest tuleb Prantsusmaalt.
Perenaine nägi, et olime pisut väsinud ning pakkus, et võiksime enne lendu ühes toas pikutada. Kuigi meil oli aega vähem kui tund, siis pani ta voodile puhta pesu, sättis meile konditsioneeri ja soovis, et me ennast hästi tunneks.
Kuna meie viimased tunnid Kuubal osutusid eriti külalislahkeks, siis otsustas Grete, et tal ei ole oma pluusist kahju ning jättis selle perenaisele.
Läksime oma suurte kottidega keskväljakule taksot ootama. Käisime platsile ringi peale, kuid ei midagi. Passisime oma 15 minutit, kuid meie taksost polnud mingit märki. Selle asemel imbus meie juurde üks sahkerdaja, kes pakkus taksot. Seletasime, et me ei taha taksot, sest meil juba on see olemas. Ta ei saanud meist aru ja pressis oma teenust peale. Pressing ei lõppenud ning Grete tegi pisut kõvemat häält, mis sahkerdajat solvas. Ta ütles selle peale, et ta ei taha Gretega rääkida ja kui ta üldse kellegagi räägib, siis see olen mina, kuna ma rääkivat hispaania keelt. See ajas mind naerma, sest ma vestlesin temaga terve aeg inglise keeles. Ju ta mõtles Gretet kuidagi solvata, kuid meil oli sellest arvamusest kama. Me nägime, et sellest tüübist ei saa mingi valemiga lahti, seega hakkasime bussijaama poole kõndima, lootes märgata mõnda taksot, mis sobivamat hinda pakuks.
Silla juures näkkas, sest üks taksojuht jooksis meile järele. Pakkus hinnaks 20, kuid meie ütlesine 15. Selle peale kõndis ta minema ja kui ta nägi, et ka meie kõndisime edasi, siis jooksis uuesti meie juurde tagasi, nõustudes 15 CUCiga.
Ikka parem kui 20 CUCi ja nagu me perenaise jutust aru saime, siis 15 CUCi on normaalne hind.
Lennujaama jõudes oli see paksult rahvast täis. Totaalselt erinev pilt sellest, mida saabudes nägime. Passikontrolli järjekorras ootasime oma 45 minutit, sest meile sattus maailma kõige uimasem piirivalvur. Lisaks surati meie järjekorda tüüp, kes midagi deklareeris ja sellega ei saanud ka see piirivalvur kohe hakkama, vaid viitis kohutavalt aega.
Kui meie kord tuli, siis sain aru, et lisask sellele, et see piirivalvurist tibi oli uimane, oli ta ka äärmiselt kuri.
Lennukisse jõudes öeldi, et meie lend viibib kuna paljud inimesed passisid alles passikontrolli järjekorras. Pärast poole tunnist ootamist saime õhku tõusta ning südaööl olime Montrealis.
Seal tuli jälle passikontroll läbida. Otsustasime erinevate järjekordade kasuks ning kui siiani kotiti Gretet, siis nüüd oli minu kord. Noormees putkas oli ilmselt väsinud, seega äärmiselt närviline. Uuris, miks ma Kanadasse tulen. Seletasin, et mul on vahepeatus. Siis uuris, et kellega ma olen ja kus ööbin. Tuli tunnistada, et ööbimiskohta ei ole ning seda põhjusel, et Kuubalt ei saa Kanadasse hotelle broneerida. Ilmselt see vastus oli piisav kuna mul lasti minna. Hiljem selgus, et Gretele oli sattunud venelane, kes lasi tal venekeelseid fraase öelda ning palus, et Grete ka edaspidi Kanadasse tuleks. Lõpuks ometi üks mõistlik inimene, kes Gretet piiril ei kottinud.
Lunisin Gretet, et me läheks kontrollima, egas me pagas lindi peal sõida. Grete arvas, et pole mõtet, kuid ma käisin pinda, et ikka läheks. Oligi nii nagu ma arvasin, meie kotid tiirlesid lindi peal. See tegi pisut tigedaks, sest me polnud plaaninud oma suurte kottidega ringi seigelda. Otsisime üles inimesed, kes selgitaks, miks meie pagas välja anti. Üks mees seletas, et see on Montreali lennujaama eripära ning me peame oma kotid tollile ette näitama. Läksime siis selle laua suunas kus toll pidi asuma, kuid seal ei olnud kedagi, seega kõndisime sealt lihtsalt läbi. Kuna suured kotid ei andnud rahu, siis otsisime võimalust kuhu oma kotid ära anda. Leidisime ühe leti, kus lubati seljakotid vastu võtta ning järgmisel päeval need meie väravasse toimetada.
Kotid ära antud, otsisime wifi, et leida lähim odav hotell. Broneerisime 50 eurose toa ning liikusime ukse suunas kus pidi meie transfeer olema. Ukse juures seisis rohkem rahvast ning küsisime nende käest, et kas me oleme õiges kohas. Selle peale selgus, et meie hotellil ei ole regulaarset transfeeri, vaid see tuleb hotellist tellida. Seega helistasime hotelli ning palusime kellelgi meile järele tulla.
10 mintuti pärast saabus meie auto ning järgmise 10 pärast olime juba hotellis. Meie ööbimiskoht polnud midagi erilist, kuid vähemalt oli suur voodi, kus sai laiutada.
No comments:
Post a Comment