09.02.2016 ehk teisipäev

Õhtul leppisime kokku, et magame nii kaua kui jaksame, aga lõpuks läks ikka teisiti.

Varavalges ärkasin selle peale, et väljas kiresid kuked. Esimene mõte oli see, et kas me oleme ikka linna sattunud või hoopis kusagile maale. Püüdsin sellest lärmist mitte välja teha ja edasi magada, kuid umbes kella 8 ajal olime mõlemad üleval.

Eelmisel õhtul olime casa omanikuga kokku leppinud, et kell 9 serveeritakse meile hommikusöök. Olime juba enne kella üheksat valmis ning mõtlesime uurida riiete pesemise võimalust. Mul ei olnud musta pesuga erilist probleemi, siiski kolmas päev Kuubal, kuid Gretel olid kõik Tenerife riided kaasas, mis vajasid pesemist.

Läksin casa omaniku juurde ning näitasin, mida meil vaja on. Omanik viis mind masina juurde, mis nägi umbes selline välja nagu meil 90ndate alguses olid . Masina esimene auk tuli vett täis lasta, siis tuli sinna riided sisse panna ning kuna pulbrit meil ei olnud, läks üks terve seep ka pesu sekka. Seejärel keeras omanik nupu poole peale ning pesu hakkas pesema. Umbes 15 min jooksul oli masin lõpetanud. Kutsusin jälle omaniku, sest ma ei saanud aru, kuidas vee masinast välja saab ja üllatus oli suur kui sain aru, et riided tuleb sogasest seebiveest välja urgitseda, seejärel lasti vesi ühest voolikust välja. Teise auku enam vett ei lastud, see ainult tsentrifuugis umbes 10 minutit. Kui ma meie nö puhtad pesud masinast välja võtsin, siis pidin tõdema, et pesu on palju mustema olemisega kui enne masinasse panemist. Seebiga pesemine ei olnud ka just kõige parem mõte kuna riided olid veel üsna libedad ja rasked. Lohutasin ennast ja Gretet sellega, et vähemalt on puhtam lõhn juures.

Casas ringi sahmides nägin, et laud oli juba köögis meie jaoks kaetud. Läksin Gretet sööma kutsuma ning saime päris meeldiva üllatuse osaliseks, kui omanik juhatas meid välja terassile sööma. Laual oli värske mahl, kohv, tee ja puuviljad. Olin seitsmendas taevas, sest kõige suurem ootus Kuubast olid sealsed uued ja huvitavad puuviljad. Taldrikul oli serveeritud nii ananassi, banaani, papaiat ja guajaavi. Lasime heal maitsta. Seejärel toodi sööki juurde. Esiteks sink ja sai, siis muna ja kõige lõpuks pannkoogid. Hommikusöögi lõpetuseks olime lõhki minemas.

Pärast sööki võtsime oma asjad ning läksime China juurde. Eelmisest casast lahkudes nägin, et köögis serveeritud laua taga sõid teised turistid ning ma olin väga rahul, et meie laud õue kaeti.

Eelmisel õhtul olime Chinaga kokku leppinud, et järgmised kaks ööd oleme tema juures ning hommikul vabaneva toa hoiab ta meie jaoks. Sinna jõudes saime oma asjad tuppa viia ning märja pesu kuivama panna. China tutvustas meile ka oma meest Tony´t ning poega (kelle nime ma enam ei mäleta), kes oli velotaksojuht.

Seejärel suundusime kaarti otsima, saamaks aru kus me oleme ja kuhu me minna tahame. Ekslesime tänavatel ringi, sahkerdajad pakkusid taksot, kuid me loobusime, sest meil polnud õrna aimugi kuhu me minna tahame. Üsna kiiresti saime ka ühe nipi selgeks. Nimelt kui tüübid hakkasid oma taksodega liialt närvidele käima, siis tuli küsida mingisugune suvaline küsimus, mille peale nad keskendusid uuele teemale ja unustasid pinda käimise sootuks. Tegelikult on kuubalased väga abivalmid ning nad püüavad aidata kui oskavad ja saavad. Seega pinnisime ühe tüübi käest välja, kus kaarte müüakse. Selgus, et olime korduvalt ühest pagariärist mööda käinud, mille nurgas oli pisike lauake ning seal müüdigi Trinidadi kaarte. Õnneks rääkis sealne tibi inglise keelt ning seletas kus on parim rand.

Läksime välja, et endale transport leida. Olime teadmise võrra rikkamad ning sihiks oli Anconi rand, mis pidavat seal kandis üks parimaid olema, kuid 10 km kaugusel Trinidadist. Siiberdasime tänaval ringi ning püüdsime kaupa teha. Lõpuks võttis üks vahendaja meid rajalt maha ning ütles, et kui me oleme nõus taksot jagama kahe Šveitsit pärit tüdrukuga, siis on hinnaks 2 CUCi nägu. Mis sai meil selle vastu olla.

Istusime autosse ning selgus, et üks tüdruk rääkis hispaania keelt, seega saime pisut infot. Nimelt nägime autos, et tänaval kõnnib üks noor tüdruk tumesinise ballikleidiga, kelle ümber palju rahvast. Esialgu arvasin, et veider pulm, kuid siis saime Grete arvamusele kinnitust, et neiu tähistab hoopis oma 15. sünnipäeva. Kuubal ja mõningates teistes hispaaniakeelsetes kogukondades on tavaks tüdrukutele 15. sünnipäeva puhul korraldada väga suurejooneline pidu, mis oma mõõtmete poolest meenutab suurt suguvõsa kokkutulekut.

Randa jõudes oli rahvast üsna vähe, sest kell oli ka vähe, nii umbes 10. Kõndisime pisut edasi, kus rahvast veelgi hõredamalt oli ning sättisime oma asjad laiali. Kuna ma ei olnud meie reisipäevikut kirjutanud, siis said esimesed pidulikud read kirja. Grete luges samal ajal raamatud ning hoolitses jookide eest.

Õlle joomisega kaasneb tavaliselt üks tüütu tegevus, nimelt tuli leida tualett. Läksin baari uurima, kas neil on tualetti, mille peale mind saadeti üle tee olevasse hoonesse. See sarnanes pigem maha jäetud maja kui tualetina. Hoonel puudus uks ning esimesse ruumi astudes nägin prahihunnikuid. Arvasin, et sain millestki valesti aru, kuid enne kui jõudsin ära minna, märkasin veel ühte ruumi. Läksin edasi ja kiikasin teise ruumi, kus nägin ühe naise pead, kes palus mul oodata. Hüppasin ukselt tagasi ja jäin ootama. Peagi tuli see naine tualetist välja. Uurisin kas olukord on väga hull või kannatab minna. Sakslasest proua arvas, et tegu on talutava tualetiga. Läksin siis ise ka sinna. Ruum oli nii pime, seega hullem jäi nägemata. Kuid päris veider oli kahe seina vahel olla, kus ust ees ei ole.

Rannas olles pööras Grete mitu korda mu tähelepanu sellel, et olen näost üsna põlenud. Kuna merelt tuli jahutav tuul, siis ise ei saanud arugi, et midagi valesti on. Kahel korral käisime isegi ujumas ja välja tulles oli pisut jahe ning põlemise märke sain tunda alles rannast lahkudes.

Ära tulles liikusime mööda rannikut, otsides rannakarpe. Lisaks nägime kaldale uhutud kivistunud koralle kui ka nende värskemaid versioone.

Liikusime üle heinamaa tee peale, lootes leida takso. Kuna esimesena taksot ei tulnud, vaid tuli hobune, siis pidasime selle kinni. Hobune vedas enda järel ratastel käru, milles istus noormees. Arvasime, et see on hobutakso ning küsisime, et kas ta liigub Trinidadi poole. Saime aru, et päris Trinidadi me ei saa, küll aga üsna lähedale. Siis tuli veel rahas kokku leppida. Kutt küsis esialgu 8 CUCi nägu, millega me nõus ei olnud. Ütlesime 4 CUCi nägu, võtku või jätku. Pika punnimise peale ta selle summaga nõustus ning me istusime kärusse. Istudes saime aru, et see käru ei ole hobuste vedamiseks mõeldud. Istusime külma ja kõva pleki peal ning iga põrutus käis tagumikust tulise jutina läbi. Olime vähem kui 1 km sõitnud kui kutt hakkas ääri-veeri rääkima, et me oleme nii "atleetsed" ja peaksime raskuse kärus ümber mängima, sest muidu ei jõua hobune meid vedada. Istusime kumbki kummalgi pool ning peremees seisis kärus püsti, hoides meie õlgadest kinni, endal selline rahulolev pilk ees. Järgmiseks hakkas ta Grete päikseprille endale lunima. Kuna Grete ja see tüüp jahusid prillide üle, siis mina vaatasin hobust ning kogu see asi hakkas üsna kahtlasena tunduma. Esiteks oli hobune kõhn, teiseks olid tal kettidest päitsed, kolmandaks piitsutas ta pidevalt hobust ning see oli piisav, et mind muretsema panna. Mõtlesin, et olen sama halb inimene kui need kes käivad puhkuse ajal elevantidega sõitmas või tiigritega pildistamas, mõtlemata, et selle taga peitud loomade väärkohtlemine. Grete arvas, et ma ei peaks selle pärast oma pead vaevama. Tegin ettepaneku jala minna, kuid selles osas Grete minuga ei nõustunud.

Ühel hetkel peatusime ühe lobudiku juures. Kutt ütles, et hobune peab puhkama, kuigi mulle tundus, et seal oli teine põhjus. Tulime kärust maha ning vaatlesin eemalt hobuse marraskil koonu. Kuna kutt oli muutunud  ka üsna tüütuks ning lisaks venitas ta käru peale ühte suurt palki, siis tegin uuesti ettepaneku jala liikuda. Seekord sain Grete nõusse.

Maksime 4 CUCi ning hakkasime jala edasi liikuma. Tee lookles paralleelselt rannaga, seega oli vaatamist küllaga.

Umbes 3 km pärast jõudsime La Bocasse. Tegemist on väikese külakesega, kus on päris palju casasid ning hotelle, kuid pigem on see vaikne ja rahulik piirkond kui turistide meka.

Meie jalutuskäigu peatas taksojuhtide seltskond, kes olid suundumas Trinidadi. Kuna sõidu eest küsiti 1 CUC inimese kohta, siis mõtlesime seltskonnaga liituda. Sedakorda sõitsime jälle veoauto kastis.

Päris kesklinna me ei saanud, vaid linna piirile. Seetõttu nägime pisut teistsugust Trinidadi, kus elavad kohalikud, mitte turistid. Inimesed istusid treppidel või uimerdasid niisama ringi. Igal nurgal müüdi puuvilju või pitsat ning melu tekitamiseks mängis muusika.

Casa poole kõndides tundsin, et mul hakkab halb. Tuppa jõudes oli selline tunne, et annan otsad, sest keha oli sellest päikese käes olemisest shoki saanud. Käisime pesemas ära ning Grete arvas, et läheb poodi vett ostma, kuna veepuudus võis mu halva enesetunde põhjuseks olla. Mina jäin seniks pikutama.

Kui Grete tagasi tuli, olin sunnitud pool liitrit vett korraga ära jooma. Tuleb tunnistada, et hakkas parem. Grete läks terassile raamatut lugema ning mina jäin ennast koguma.

Väljas  läks pimedaks ning Grete tuli tuppa tagasi ja rääkis oma äsjasest avastusest. Nimelt asus meie casa kõrval üks restoran "Monte y Mar", mille teine korrus oli avatud, seega tegi ta ettepaneku sinna sööma minna.

Tegelikult olime eelmisel õhtul sellest restoranist mööda kõndinud ning isegi menüüd sirvinud, aga kuna me nägime ainult alumist korrust, siis loobusime. Tuleb tõdeda, et alumine korrus on tõesti igav, kuid ülemine on hoopis põnevam. Rõdul on palju taimi ning väiksemad orhideed on istutatud seintes olevatesse pragudesse.

Menüüd sirvides otsustasime suppi süüa. Grete valis kalasupi ning mina krevettidest valmistatud supi. Söök oli lihtne, aga maitsev.

Restoranist lahkudes nägime kuidas noored muusikud oma pille sättisid ning pisut oli kahju, et liiga vara olime sööma tulnud.

Casasse tagasi minnes läksime rõdule muusikat kuulama ning mõnusat õhtut nautima.

Umbes kella üheksa ajal ronisime põhku kuna terve päev päikese käes puhkamist oli totaalselt ära väsitanud.