06.02.2016 ehk laupäev

Viimane tööpäev oli pisut pingeliseks kiskunud, sest ilmnesid veel mitmed asjad, mis tuli enne minekut ära korraldada. Panin nagu robot.

Lihulasse jõudes pakkisin viimased asjad ning magama läksin vist kella 11 ajal.

Öösel taipasin, et nüüd on siis reisiärevus sisse tulnud, sest kell 1 oli uni läinud. Kuidagi tuli veel kaks tundi voodis ära veeta. Mõtlesin veel peas läbi, mis meil vaja on või mida võiks kotist välja visata, kuid midagi olulist/ebaolulist enam pähe ei karanud.

Enne kella 3 hakkasin askeldama ning see ajas ka ema üles, kes hoolitsevalt tütrekesel kõhu täis söötis. Peagi tõusis ka isa ning sõit lennujaama võis alata.

Autos kaalusin mitu korda, kas saata Gretele sõnum või mitte. Ei saatnudki, vaid helistasin lennujaama jõudes ja oh rõõmu, Grete oli juba Kinne juures hakkamas. Seega, Tenerifelt tagasi :)

Ema ja isa läksid minema ning jäin Gretet ootama ja raamatut lugema. Umbes poole tunni jooksul ilmus tunnikese maganud Grete, kes oli täiesti pruuniks päevitunud. Esimese asjana nokkis mu kahe seljakoti pärast, sest tal endal oli üks. Tüüpiline mina, kes ei suuda otsustada mida kaasa võtta ja nii võtan alati kõik - äkki läheb ju vaja.

Läksime ennast lennule regama, kus saime instruktsioonid, mida Amsterdamis ja Torontos edasi teha. Andsime mu koti ära ning läksime läbi turvakontrolli.

Esimesena peatusime "Sokisahtli" poe juures, kus hakkasime arutama, et Torontos läheme ju Grete Kanada onu, onu  Mati juurde ning sinna tuleks midagi kingituseks viia. Vaatasin, et riiulis ripuvad värvilised sokid. Arvasin, et onu Matil oleks vaja ilusid värvilisi sokke nagu meie peaministril. Grete jällegi mõtles, et kui ma selle peaministri loo ära räägin, siis miks mitte. Ostsime siis varuga nii meestele kui naistele. Müüja arvas ka, et hea valik :D Loomulikult hea valik, palju neid lolle on, kes hunnikutes sokke reisile kaasa ostavad ja veel kingituseks :)

Edasi läksime väravasse lendu ootama. Tegime veel ühe selfi ning pärast seda ronis Grete kapslisse magama.

Ega ta seal väga pikalt mõnuleda ei saanud, sest väravad avati ning tuli lennuki peale astuda. Õnneks anti lennukisse astudes ajalehed näppu ning sain terve lennu sisustada lehtede lugemisega, samal ajal kui Grete minuga ei rääkinud ja magas.

Amsterdami jõudes otsisime kohta, kus endale Toronto piletid saada. Vaatasime, et kõik askeldavad KLM automaatide kallal, kuid Air Kanada osas polnud ühtegi viidet. Lõpuks märkasime, et ühes nurgas on Adria Aiways´i lett ja läksime sealt meie edasist saatust uurima. Teisel pool lauda oli süsimustade juuste ning meetri pikkuste ripsmetega tõmmu keskealine härra. Ma pole vist elus nii ilusaid ripsmeid näinud.

Onu teisel pool lauda oli väga sõbralik ja lubas oma kolleegist sõbrannale helistada. Kui ta teada sai, et me mõlemad Greted oleme, siis lobises sellel teemal pikalt ja arvas, et meil on nii saksapärased nimed. Lobisemise käigus selgus ka meie värava nr ning see, et kui me sinna läheme, siis saame sealt oma piletid ja et meie pagas pidi ka juba seal olema.

Väga hea, kõik korras. Edasi tuli tegelda järgmise probleemiga, mille nimi oli "tühi kõht". Kõmpisime oma värava poole ja märkasime mitut söögikohta. Otsustasime, et sööme suppi. Käisime kõik letid läbi, kuid suppi mitte kusagil. Siis mõtlesime, et salat on ka hea. Jälle kõmpisime kõik kohad uuesti läbi, kuid midagi head silma ei hakanud. Tegime veel nalja, et nagunii lõpetame McDonalds´is ja nii oligi. Enda vabanduseks pidasime seda, et juba proovitu on alati kindla peale minek :) Süües rääkisin Gretele, kuidas kuulsin intervjuud Kristo Eliasega, kes oli just Aafrikast tulnud ning rääkis, et nad olid iga päev koolat joonud, vältimaks erinevaid kõhuhädasid, mis sealse toiduga kaasnevad. Kuna koola on teada mürk-kemikaal, siis otsustasime selle nipi ära proovida.

Pärast söömist suundusime väravasse, kus saime oma piletid ning pärast seda lennukisse.

Minu jaoks oli see esimene kord nii suure lennukiga sõita. Meie õnneks saime kohad keskmisesse ritta, kus oli kolm kohta, mis kõik olid meie päralt. Hiljem avastasin, et me ei kasutanudki seda privileegi ära ning pikutasime ikka üksteise seljas.

Lend oli piinarikas, sest 8 tundi (tervel minu tavapärane tööpäev) ühe koha peal istuda ei ole päris minu teema. Püüdsin filme vaadata, aga kuna klappidest kostuv helikvaliteet oli nii kehv, hakkasid kõrvad sellest pininast valutama. Grete kõrval pisut magas kuid mina sain ainult pooleks tunniks silma kinni, sest nii ebamugav oli seal magada, pea kõlksus ühelt küljelt teisele.

Pärast kaheksat tundi, hommikule vastu sõites, jõudsime kella 11 ajal Torontosse. Eestis öeldi, et peame oma pagasi seal ära võtma. Läksime siis kotile järele ning ebameeldiva üllatusena avastasime - kotti polegi. Tänasin mõttes ennast selle eest, et olin käsipagasi pakkinud selle mõttega, et teine seljakott võib lendude vahel ära kaduda. Samas oli rippkiik teises kotis... "Näh", mõtlesin.

Läksime abipersonali käest uurima, et kus meie kott võib olla ja meid saadeti ühe leti äärde, kus meil tuure maha tõmmati. Selgus, et kott on kindlas kohas ja läheb otse Varadero lennule edasi.

Rõõmsam meel tagasi, läksime väljapääsu poole, kus pidi meid ootama onu Mati.

Pisut nüüd sellest, miks meie plaanidesse sattus onu Mati. Nimelt on Gretel Kanadas vanaonu Mati, keda ta on elus ühe korra näinud ja seda siis kui ta oli 16. Onu Mati on Grete vanaema poolvend.

Kui me Lihulas 3. jaanuaril pileteid ostsime ja märkasime, et 17 tunnine vahemaandumine on Torontos, siis arvas Grete, et ta võtab oma Kanada sugulastega ühendust ja uurib, kas me saame öö nende juures veeta.

Nädal enne lendu kirjutas Grete onu Matile Facebooki. Mitme päeva jooksul ei tulnud sealt mingit vastust. Nii arvas Grete, et ta kirjutab parem Mati pojale Martinile, et see paluks onu Matil oma FB sõnumeid lugeda. Martin, umbes meie vanune, andis isale märku, et ta oma sõnumeid kontrolliks.

Peagi kirjutas Mati Gretele ja uuris, millal me Torontosse saabume. Kui olime oma saabumisest teada andnud, siis kirjutas Mati, et ta ootab meid saabuvate lendude väljapääsu juures, kandes rohelist mütsi.

Väljapääsu juurde kõndides olime nii põnevil, ikkagi salapärane onu Mati. Uste avanedes ei pidanud pikalt otsima, sest trepi juures seisis neoonrohelise mütsi ja eesti lipuga onu Mati. Ta nägi oma vanuse kohta nii nooruslik ja lahe välja.

Läksime parklasse, otsisime auto üles ning suundusime Mati kodu poole. Ilm Torontos oli nagu Eestis, lund ei olnud, kuid väikesed miinuskraadid olid väljas olemas. Linnaosa kus Mati elab on ühe suure pargi lähedal. Inimesed jalutasid pargis ringi ning väga paljud tegid tervisesporti, lust oli tervisest pakatavaid ja siredaid inimesi näha.

Jõudsime Mati koju, kus uksel võttis vastu meid Mati naine Tiina. Äärmiselt ilus, pulksirgete blondide juustega ja krapsaka olemisega naine. Tiina oli nii rõõmsameelene ja sädistas eesti keeles rääkida. Näitas meile magamistoad ette ning hakkas teed keetma.

Samal õhtul pidi Mati ja Tiina poeg Martin ka koju tulema, kes kolis oma viimaseid asju Montrealist Torontosse.

Martinit oodates kuulasime onu Mati ja Tiina üle. Mõlemad on sündinud Torontos, kelle vanemad on Eestist Kanadasse põgenenud. Mind hämmastas kui hästi nad eesti keelt rääkisid. Nad on täielikud eesti fännid, sest igas toas oli midagi, mis on seotud Eestiga. Huvitav on veel see, et kui Mati isa, kes oli ka Grete vanaema isa, suri, siis sai Mati teada, et tal on Eestis õed ja vennad, kellest ta varem midagi ei teadnud. Nüüdseks käivad Mati ja Tiina pea iga suvi Eestis oma sugulasi vaatamas. Mõlemad on aktiivsed Torontos asuva Eesti Maja liikmed. Mati mõlemad tütred ja poeg Martin räägivad ka eesti keelt ning ühe tütre 4 aastane poeg räägib samuti eesti keelt. Ma pole vist sellist armastust Eesti vastu veel näinud. Martin ja ta õed on ju kolmas põlvkond eestlaste järeltulijaid ning sellest hoolimata, et nad on terve oma elu elanud Kanadas, on nad endas leidnud selle motivatsiooni, õppida ära eesti keel. Minu jaoks on see siiani hämmastav ja mul on hea meel, et ma selle perega tuttavakas sain ning pisut olen ka kade, et mul nii vahvaid sugulasi kusagil teisel mandril ei ela.

Paari tunni jooksul jõudis koju Martin, kellega tuttavaks saime. Kuna Martin oli pika tee maha sõitnud ja pidi õhtul sünnipäevale minema, siis läks ta alla pesema. Ta oli ära üle poole tunni, mille peale Mati imestas, et kuhu Martin kadus. Selle peale Tiina ütles: "Ju ta on dušši all selle oma mašinaga (mõtles mobiili)." See oli nii naljakas, sest kordagi nad ei kasutanud sõna mobiil või telefon, vaid "mašin". Ja korduvalt rääkisid nad "ašjadest". Grete ei pannud seda alguses tähele, aga mind ajas see kohutavalt itsitama, sest see kõlas nii armsalt.

Lõpuks tuli Martin üles ning Tiina hakkas teda pisut kiusama. Tiina küsis Martini käest, et kas ta mäletab, mis meie nimed on. Selle peale Martin pisut punastas ja ütles: "Kui aus olla, siis ma olen pisut segaduses. Facebookis rääkisin ma selle türukuga (osutas Gretele), aga teine tüdruk ütles hoopis, et tema nimi on Grete. Aga see tüdruk kohe kindlasti piltide peal ei olnud, seega ma ei tea, mis nende nimed on." Hakkasime kõik naerma, sest Grete oli enne lihtsalt Martinile käe andnud ja tere öelnud, aga mina ütlesin ka enda nime. Seega avaldasime saladuse, et oleme mõlemad Greted - so simple. Martin oli selle ideega väga rahul :) Ma ei väsi kordamast, et nad olid ikka nii vahvad.

Pärast seda viisid Martin ja Mati meid linna peale.  Enne tegime veel pilti ja siis Tiina ütles Matile: "Mh, prešši seda nuppu seal mašinal, siis tuleb pilt (vajuta nuppu mobiilil)." Saime jälle südamest naerda.

Kuna Mati töötab selles firmas, mis opereerib Toronto  metroomajandust, siis saime Mati tutvuste abil tasuta metrooga sõita.

Metrooga läksime linna ning seal sõitsime veel city-car´iga, mis minu meelest oli troll, kuid Mati raius nagu kivi, et see on city-car, mitte troll.

Meid viidi ühele väljakule, kus inimesed uisutasid ning pärast seda jalutasime läbi suure kaubamaja ning sealt tagasi koju. Martin meiega koju ei tulnud, vaid läks sõbra sünnipäevale.

Koju sõites tuli raadiost Gnarls Barkley lugu "Grazy", mille peale onu Mati elama läks ja ütles, et seda head lugu pole ammu raadiost tulnud. Ma olin hämmingus, sest ma ei kujuta ette kui minu isa popp-lugusid kiidaks või veel vähem neist mingisugust lugu peaks. Onu Mati on ikka väga äga mees.

Koju jõudes kutsus Tiina meid elutuppa ning näitas meile ehete hunnikut, mis ta oli põrandal olevale linale ladunud. Ta palus, et me endale meelepärased välja valiks. Päris piinlik oli, sest me olime ennast niigi ise öömajalisteks pressinud ning toonud kingituseks sokid ja nüüd Tiina oma ehetega. Ta palus ülejäänud ka endaga kaasa võtta. Nimelt on Tiina Kuubal puhkamas käinud ning avaldas ühe nipi, kuidas saada parema teeninduse osaliseks. Nimelt tuleb kohalikele naistele ehteid kinkida, siis nad on lahkemad. Panime selle endale kõrva taha ning täna tuleb tõdeda, et tänu sellele saime hiljem mitmeski olukorrast võidu.

Tänasime Tiinat ning asusime Mati poolt valmistatud tšilli con carnet sööma. Minust olid ilmselt reisiärevus ja väsimus võitu saanud, sest isu väga ei olnud. Toit oli imehea ning lõpuks tuli veel magustoit ja kõrvale jõime veini. Ma tundsin, et mu aju enam ei tööta ning olin laua ääres täiesti vaikseks jäänud. Tiina nägi mu väsimust ning arvas, et meil on aeg magama minna. Mis seal salata, selleks ajaks olin mina üle 24 ja Grete üle 48 tunni magamata.

Tiina oli meile eraldi tubadesse voodid teinud. Mina sain Martini toa endale, sest viimasel ajal on Martin keldrikorrusel ennast sisse seadnud. Igatahes oli väga mõnus lõpuks suures ja pehmes voodis laiutada ning une tulekuga ei olnud ka erilist probleemi.