12.02.2016 ehk reede

Kuna olime õhtul varakult magama läinud, siis ärkasime üsna vara. Maria oli eelmise päeva õhtul sõnumi saatnud, et me nendega ikkagi välja tuleks, kuid see oli alles hommikul kell kuus läbi tulnud. Samuti saime teada nende täpsemad koordinaadid, ehk Animasi ja Blanco tänavate ristis.

Sättisime ennast korda, plaaniga linna minna, et Maria ja Co leida. Askeldasime ning kuulsime, et uksekell käis. Mul käis mõttest läbi, et äkki taksojuht Raul, sama mõte oli Grete peas turgatanud, kuid kumbki ei öelnud seda valjuhäälselt välja. Askeldasime edasi, kuulsime, et keegi mees sisenes ning järgmine hetk koputati meie uksele, kus seisis Raul, Grete telefon käes. Oh seda rõõmu, meie abimees oli tagasi. Olime üsna hämmingus, et Raul nii aus oli. Ilmselt oleks ta selle telefoni eest palju pappi saanud, kuid ometigi tõi ta selle tagasi. Olime Raulile väga tänulikud.

Pärast rõõmsat hetke läksime linna peale. Kuna meil oli nüüd telefon, siis Animasi ja Blanco tänava leidmine polnud mingi probleem - google maps lahti ning tuld.

Animasi tänavale jõudes avastasime, et olime eelmine õhtu seal olnud, kuid nii kaugele polnud me kõndinud. Leidsime Blanco tänava ka üles ning mõtlesime, et mis teha. Otsustasime esimese casa uksele koputada ja küsida, kas Maria on seal. Kahjuks oli esimene uks kinni, kuid tänaval oli puuvilja kaubitseja, kes kutsus omaniku kohale. Ega keegi seal inglise keelt ju ei räägi, nii püüdsime kätega selgeks teha, mida me tahame. Grete seletas: "Mi amiga, Maria y su amigas. Seis personas. Aqui casa?" Casa omanik ei saanud midagi aru. Grete püüdis Mariat kirjeldada ja näitas oma pea kohal suur juuksepahmakat. See ajas mind küll naerma, aga eks ma ise olin ka üsna hoogus. Tüüp ei saanud ikka midagi aru, lõpuks nõudis Grete: "Casa libra!" Selle nõudmise peale oli raamat laual, kuid Maria ja teiste nimesid me sealt ei leidnud. Mis seal ikka, ütlesime "gracias" ja jalutasime casast minema. Tänavale astudes hakkas mulle silma surnud kass, kellel oli kõri läbi lõigatud. Päris võigas vaatepilt, millest Grete pilti tahtis teha, kuid ma kategooriliselt keelasin pildistamise. 

Liikusime järgmise casa ukse taha. Pärisime sarnaseid küsimusi ning kõige lõpuks nõudsime registrit. Siis olime juba kolmanda ukse taga. Sealne pere sõi just hommikust ja ei saanud samuti aru, mida me tahame. Ega neljas casa ka külastamata jäänud, sealne omanik rääkis vähemalt inglise keelt. Mariat ja teisi seal ei olnud, kuid vähemalt oli ilus casa. Kui küsisime, et kas viie päeva pärast on ruumi, siis tegi tüüp ennast jube huvitavaks ja rääkis, et tema casasse on raske tuba saada, sest tahtjaid on liiga palju. Tegelikult oli hind ka päris krõbe, seega ei hakanud eriti kripeldama kui sinna tuba ei saanud. 

Ühesõnaga Maria ja Co-d me ei leidnud. Läksime sama targalt linna lonkima.

Tänavad olid päevavalges veel jubedamad kui õhtul, kõik kohad olid prügi ja prahti täis. Vähemalt oli potentsiaalseid boyfriendi kandidaate poole vähem.

Peatänavale jõudes mõtlesime, et peaks sööma. Taaskord oli valikus kaks varianti - puuviljad või söögikoht. Otsustasime kohviku kasuks, sest mul oli suuremat sorti latte isu. 

Jõudsime ühele väljakule, kus me varem polnud oma jalga tõstnud. Seal oli huvitav jaapani kunstniku näitus. Tegime paar pilti ning liikusime edasi. Sama väljaku nurgas oli üks kohvik. Mõtlesime, et einestame seal. Kelnerid olid juba hommikul vara esinduslikult riides. Ühe väikese kohviku kohta oli neid päris palju, vähemalt väljas seisis neid viis. Kolm neist tõttasid kohe appi. Soovisime menüüd näha. Seal olid erinevad hommikusöögi versioonid, mis sundisid maha istuma. Enne kui istuda jõudsime, tulid noormehed kontrollima värvi värkust. Nimelt oli samal hommikul värvitud toole ja laudasid. Näpuga katsudes võis arvata, et värv on kuivanud. Ma olin selles suhtes üsna skeptiline, sest meil mõlemal olid valged püksid jalas. Kuid noormehed hindasid olukorra ohutuks. Otsustasime neid siis usaldada ja istusime maha. Koheselt taheti meile varju lauale sättida, kuid me ei lubanud, sest tahtsime päikest näha. See ajas kutid marru. Ilmselt oli keegi kehtestanud reegli, mille järgi valged turistid ei tohi päikest näha. Punnisime päris pikalt vastu, kuniks nad sellest ideest loobusid. Pärast pikke jahmerdamist tegime oma menüüvalikud. Mina võtsin continentali ja Grete euroopa. Lisaks tuli kõrvale tellida kohv. Mitmel korral veel rõhutasime, kohv piimaga!

Esimesena toodi lauda värske mahl ja siis tulid meie hommikusöögid. Ma pidin kreepsu saama kui enda sööki nägin. Ok, viineritest juustuga saan ma aru, aga pannkoogid kapsasalatiga, mis asi see veel on. Ma küsisin päris mitmel korral Grete käest, et kes võis sellise gurmee idee peale tulla? Et see asi söödavam oleks, siis panin pannkoogile esialgu mett, kuid sellest ei piisanud. Siis tuli ketšup ja kõige lõpuks terav kaste. Pärast sellist kombot ei saanud ma pannkoogi ega kapsa maitsest aru, sest mu suu lihtsalt põles viimasest teravast kastmest. Ja kogu seda söömingut häiris asjaolu, et mu nahk naksus värvi külge, samas riided jäid puhtaks.

Saime oma söökidega ühele poole. Vahepeal olime saanud Marialt sõnumi, kus ta tegi ettepaneku kokku saada. Läks juba üsna kiireks, kuid kohv oli alles toomata. Kiirustasime poisse takka. Kui meie kohvid lõpuks saabusid, siis traditsioonilise ameerika kohvi asemel oli kohalik Kuuba espresso. Ma juba teadsin, et kui ma selle ilma piimata endale sisse keeran, siis esimesel tunnil mõjub see kui alkohol ning teisel tunnil saabub pohmakas ning kolmandaks võin ma öösel unest unistada. Seega tuli piima lunida. Ma ei tea, mida nad selle piimaga tegid, kuid jälle tuli pikalt oodata, enne kui piima lauda saime. Kell oli juba nii palju, et jõime oma kohvid hoobilt ära ning kiirustasime kohta, kus pidime Maria ja Co-ga kokku saama. Eneselegi üllatuseks selgus, et kohtumispaik oli kolme minuti kaugusel. 

Saime kokku ühe poe juures. Kohe läks kohutavaks sädinaks, sest kõik muljed tuli ju korraga poe ukse vahel ära rääkida. Teistel oli ostlemine pooleli, seega lonkisime neile lihtsalt järgi ja jagasime oma muljeid.

Lõpuks otsustas teine seltskond lahkneda. Meie valisime Maria seltskonna, mis hiljem tuli üsnagi kasuks. Esiteks viis Maria meid O`Reilly kohvikusse, kust saab kohvi ubadena ja puruna kaasa osta. Seal oli väga mõnus lõhn. Pisut kahetsesin, et olime oma kohvid juba ära joonud. Teist ei oleks mu keha enam kannatanud.

Lonkisime paaris poes ringi ning Maria pööras tähelepanu mu näole, mis hakkas vaikselt nahka ajama. Vaatasin peeglisse ja pidin pikali kukkuma. Nüüd sain aru, miks meile enam nii tihedalt boyfriendi teenust ei pakuta. Hea, et Marial oli Grete tehtud kreem kaasa. Silusin kreemi hoolega näole, hea, et see nii rasvane oli, sest mõneks ajaks oli hooleta. 

Edasi liikusime ühele turule, kus müüdi suveniire. Seal jäime pikemalt toppama kuna Marial oli vaja kodustele kingitusi ning viimne raha laiaks lüüa, sest nende lend oli järgmise päeva hommikul.

Kuna me ei viitsinud juba viiendat korda mööda samu lette lohiseda, siis läksime aia taha Mariat ootama. Turu kõrval müüdi jäätist, mis meelitas meid ligi. Ostsime jäätised, tegime pilte ja kui püüdsin Mariat silmata, siis oli ta kadunud. Otsisime, kuid ei midagi - kadunud.

Teadsime, et Maria ja Co pidid kogunema sigarite poes, mis asub kapitooliumi taga. Tormasime poodi otsima. Jõudsime poele juba üsna lähedala kui jäime sahkerdajate võrku. Seletasime, et meil on sigarite poodi vaja, sest meie sõbrad on seal. Selle peale saime ühe tüübi endale juhiks. Kihutasime talle järgi. Asi muutus pisut kahtlaseks kui me sisenesime räämas hoonesse. Jõudsin jälgida nii palju, et hoones olid nagu ühika-tüüpi toad, milledel olid trellid ees ning inimesed istusid nende taga. Liikusime mööda koridori edasi, täiesti lõppu, kus oli juba üsna hämar. Viimane uks oli lahti ning sellel seisis üks noorem naine, kes meid väiksemat sorti tuppa kutsus. Nägin nii palju, et lauad olid sigaritest lookas ning diivanil istus must paks mees, kes oli kullast vaevatud. Kogu see asi tundus nii kriminaalne, et me jooksime sealt minema. Meie sahkerdaja jooksis järgi, kuid me pomisesime, et otsime oma sõpru edasi.

Ma isegi ei tea, mis valemiga, kuid lõpuks jõudsime õigesse kohta, kuid keda ei olnud, oli Maria ja
Co. Kuna Gretel hakkas äkitselt halb, siis istusime maha. Ostsime vett ning ootasime, et Gretel parem hakkaks.

Jahe ruum ja külm vesi tegid Gretele head. Läksime välja ning otsustasime otsida pargi, et seal pisut istuda ja puhata. Kuna olin ennist ainsat purskkaevuga parki näinud, siis võtsime suuna sinna.

Kohale jõudes istusin maha, arutasin oma märkmiku lahti ja alustasin kirjutamist. Peagi juhtis Grete mu tähelepanu sellel, et 70% naistest, kes pargis istusid, olid rasedad. Jäigi arusaamatuks, miks neid seal nii palju oli. 

Samal ajal kui ma olin kirjutamisega hoos, tegi Grete pilte.

Tunnike pargis veedetud, suundusime jälle sööma. Valisime ühe koha, kus söökide hinnad olid normaalsed ning menüü piisav, et mõlemad saaks söönuks. Tellisime esimesed Pina Coladad ning jäime sööke ootama. Ühel hetkel kogunes bänd meie selja taha ning elav muusika söömise ajal oli tagatud.

Pärast söömist läksime casasse, panime osad asjad ära ja läksime mere äärde. Seal oli jälle väga nõme olla, sest kohalikud tolad käisid pidevalt pinda, lootes, et äkki mõni loll valge naine läheb nende loba õnge. Tuul oli ka seal päris tugev, seega otsustasime tagasi linna minna. 

Lonkisime jälle ringi. Ühes kohas müüdi kookospiima. Grete arvas, et see tuleb kindlasti ära proovida. Esime pähkel, mille sain, oli halvaks läinud, seega vahetati see uue vastu välja, mis maitses palju meeldivamalt.

Ühel tänaval jäime vaatama, kuidas kohalikud tööd teevad. Nagu Grete seda kirjeldas, siis ühe ülesande ümber on viis meest. Üks teeb tööd, teised vahivad pealt. Kohalike töövõtted olid ka päris huvitavad. Asfalti purustamine kirkaga, et nagu mitmendas sajandis me elame? Kui nüüd mõelda, et enamustel kuubalastel on nutitelefonid, aga tööd teevad kirkadega, siis see on piisav, iseloomustamaks selle riigi süsteemi ja inimesi.

Lonkisime veel ringi ning päikeseloojangu ajaks sättisime ennast uuesti randa. Saime väikese pettumuse osaliseks, sest päike loojus hotellide rivi taha ning kohalikud käisid endiselt pinda. Üks tüüp üritas meeleheitlikult minuga rääkida, aga kuna ma ei viitsinud temast välja teha, siis arvas, et ma võin oma igavat elu edasi elada, kui ma temaga rääkida ei taha. Mõtlen siiani huviga, et millisest sügavast arutelust ma võisin ilma jääda :D 

Kuna Maria oli endast jälle sõnumi teel märku andnud, siis leppisime kokku, et saame pargis kokku. Kohtudes selgus, et päeval ei kadunud Maria kusagile, vaid oli teise vahesse tagasi liikunud ning kell kolm pidid nad kohtuma ühes kohvikus, mitte sigarite poes. Kuna nüüd oli rohkem aega, siis vahetasime uuesti muljeid. Andreasel oli kaasas Lonely Planet, selle lunisime endale. Lisaks pakkusid Maria ja Elor, et annavad oma snorgeldamise asjad meile ning päikesekreemi,et me veel rohkem ära ei põleks. 

Maria ja Co olid selleks ajaks Kuubal olnud juba kolm nädalat ning kõik tunnistasid, et on pisut väsinud. Lisaks olid kõik läbi põdenud kõhuviirused, millest meie jällegi midagi ei teadnud. Elor kulutas siiani WC-de uksi. Me omakorda avaldasime oma mürgi joomise saladuse ning sülitasime kolm korda üle õla, sest kes see ikka tahab reisi ajal haige olla.

Kuna snorgeldamise asjad olid casas, siis läksime Maria ja Eloriga kaasa. Lõpuks nägime ära, kus nad pesitsesid. Selgus, et olime hommikul täiesti valest kohast otsinud. 

Enda casasse jõudes läksime kohe magama, sest järgmise päeva seiklused olid ees.