13.02.2016 ehk laupäev

Hea teada, et 13.02.2016 oli laupäev, sest Kuubal olles nädalapäevad ei omanud tähtsust. Oli teisipäev või laupäev, kohalike elurütm oli ikka sama. Kõige paremini iseloomustab seda järgmine lugu: https://soundcloud.com/mexrrissey/everyday-like-sunday

Ärkasime hommikul üles ning esimene ebameeldiv üllatus oli mu kooruv nägu. Püüdsin kreemiga nii palju nahka maha hõõruda kui sain. Põskede pealt ei julenud eriti koorida, sest ma ei olnud päris veendunud, kas pealmine nahk on koorikuna lahti või tuleb see koos uue nahaga maha nii et veri taga. Pakkisime vaikselt asju ning otsustasime osa kraami casa Maria juurde hoiule jätta, nii sain oma ühest seljakotist lahti.  

Asjad koos, asusime teele. Õhtuks plaanisime jõuda Vinalesi, kuid Viazuli ei soostunud kasutama. Ega siin teist varianti ei olnud, kui jälle häälega minna. Tegelikult ei olnud asi nii väga selles bussis, kui asjaolus, et soovisime mööda rannikut liikuda, kuid millegipärast sealt buss läbi ei sõida ja põhjusega ...

Olime jälle pisut google mapsiga tutvunud ning mõtlesime mööda Maleconi tänavat linnast välja suunduda. Jõudsime siis Maleconi tänavale ning sealne olukord oli pisut kummaline, sest tavalise liikluskaose asemel oli vaikus. Ainult politsei seisis tänavatel. Mõtlesime, et äkki paavst on linnas, sest ta pidi umbes samal ajal Kuubat väisama (tegelikult oli nädal enne meid Kuubal). Ma ootasin põnevusega, et mis juhtuma hakkab. Aga ega seda lapselikku põnevust kauaks jätkunud, sest peagi nägime jooksjaid - selge, Havanna maraton. Seda oli ka tore vaadata, aga võistlejaid oli häbematult vähe ning igasugune põnevus puudus. Paavsti nägemine oleks ilmselt sügavama mulje jätnud. Kuna meie eesmärgiks oli siiski Vinales, siis läksime paralleel-tänavasse, kuhu kogu liiklus suunati.

Ühel hetkel kõndides tundsin, et kusagilt pritsib mulle vett näkku. Taevas oli selge, täiesti pilvitu - mis see siis olla saab?! Vaatasin üles ning nägin, et rõdult ulatub välja peenike toru ja järgmine hetk tuli sealt suure survega vett. Hea, et me päris voolu alla ei jäänud, sest tegemist oli põrandapesuveega. Kuubalaste põrandapesu tehnika seisneb selles, et nad viskavad ämbriga vee põrandale ja siis hakkavad seda harjaga välja tõrjuma. Esimesel korrusel on lihtne, lükkad vee uksest välja, aga ülemise korruse rahvas on selleks tarbeks rõdule omapärase süsteemi ehitanud. Pole ime, et need tänavad nii lögased on.

Laveerisime päris mitme joa alt läbi ning väljusime sellest lahingust kuivalt.

Olime päris pikalt kõndinud, kuid keegi ei teinud meist välja, ega pakkunud taksot. Samuti polnud meil õrna aimu kui kaugel on linnapiir. Kõmpisime edasi kuniks ühe viadukti all oli parkla ning seal must taksojuht, kes küüti pakkus. Uurisime, et kui palju me peame maksma kui tahame Marina Hemingwayle. Taksojuht arvas, et 10, me ei olnud sellega nõus ja ütlesime 7. Sellega ei olnud jälle taksojuht nõus ja nii me leppisime kokku, et ta viib meid 7 eest nii kaugele kui võimalik (hetkel mõtlen, et päris hea diil ikka, ebaaus taksojuht oleks võinud kuhu tahes viia). Aga meie aus taksojuht sõitis enam-vähem õiges suunas, seega meil puudus kahtlus, nagu tahaks ta meid petta.

Ummikud olid linnas kohutavad ning sõit tundus päris pikana. Ühel hetkel jäi meie must taksojuht seisma ja ütles, et finito. Vaatasime Gretega ringi ja meil ei olnud õrna aimu, kus me oleme. Grete püüdis seletada, et viigu meid vähemalt linnapiirile. Aga kuidas sa seletad, linnapiirile? Grete lahendas selle asja nii: "Taxi, finito de Habana, si?" Mees noogutas pead ja ütles: "Finito, aqui!" Ja nii me jahusime, kuniks ta võttis kaardi, et näidata kus me oleme. Kui me saime teada, kus me oleme, näitasime kuhu me minna tahame. Leppisime kokku, et kui ta viib Marina Hemingwayle, siis maksme kokku 10 CUCi. Sellega oli mees päri, kuid ta vaatas meid kui kohtlasi. Kui ma täna vaatasin, mis seal Marina Heminwayl siis on, selgus, et see on valgete turistide kinnine suvitusrajoon.

Kui nüüd seda sõitu uuesti meenutada, siis mäletan, et mida rohkem me Marina Heminway poole sõitsime, seda uhkemaks Havanna muutus. Kõrged hotellid, jahid, uhked villad, rikkad ja ilusad sörkimas, jne. See ilmselt oli siis see Marina Hemingway.

Taksojuht tahtis meid Marina Hemingway kandis maha panna, kuid me palusime edasi sõita. Ta sõitis küll edasi, kuid oli suures segaduses. Ühel hetkel jõudsime Playa Baracoasse, mis asub üsna linnapiiril ja lasime ennast seal maha panna. Andsime raha ning mees oli väga jahmunud näoga, sest ta ei saanud lõpuni aru, mida me plaanime. Eks see jäigi tal mõistatuseks.

Playa Baracoas oli ka üks suur hotell, mille territoorium oli piiratud ning tundus, et seal on head lained, sest lohesurfarid sättisid oma kraami valmis.

Meie tõttasime esimese bussipeatuseni, sest nägime, et kaks noormeest ootasid seal. Oli loota, et buss on peagi tulemas. Küsisime poiste käest, kas buss läheb ikka Marieli, nad noogutasid.

Kohalike busside puhul on kummaline see, et kunagi ei tea, millal ja kuhu nad sõidavad. Ootama peab ka neid jube kaua, kuigi ma ei saa kohalikest aru, sest need kaks noormeest olid juba enne meid hakkamas ja meie ootasime umbes 20 minutit, enne kui buss tuli. Eestis on iga minut arvel ning kui bussi peale minna, siis ikka viimasel minutil, kuid kuubalased tulevad kohale juba pool tundi enne bussi tulekut. Kui aeg ei ole raha, siis polegi sel ilmselt tähtsust.

Buss tuli, kuid oli pilgeni täis ja ma ei mõistnud, et mis valemiga me sinna peale mahume. Üks poistest maksis meie piletid ja aitas bussi peale. Üsna piinlik oli oma suurte kottidega  rahva sisse pressida, kuid tundus, et kedagi see väga ei häirinud. Järgmises peatuses läks rahvast vähemaks ning üks vanahärra palus, et ma tema kõrvale istuksin. Alguses püüdsin keelduda, et vanemad prouad saaksid istuda, kuid see mees oli üsna enesekindel ja arvas, et ma peaks ikka ise istuma. Võtsin koha tema kõrval sisse. Ta vaatas oma suurte silmadega mulle otsa ja naeratas, ja nii terve tee. Ühel hetkel uuris, et kust ma pärit olen ja kui ütlesin, et Eestist, siis ta teadis enam-vähem kus see on ning jätkas naeratades minu vaatlemist. 

Ühel hetkel jõudsime mere ääres asuvasse külla. Seal oli nii palju poolikuid maju, et ma ei suutnud ära otsustada, millise ma endale ostan. Lasin juba silme eest läbi, milline see maja väljast ja seest võiks välja näha. Aga eks see unistuseks jääbki.

Buss peatus ning härra mu kõrval andis märku, et nüüd on aeg maha minna. Marieli asemel olime hoopiski La Bocas.

Bussipeatuse kõrval oli vahvlite käru ning kuna meil oli hommikusöök söömata, siis mõtlesime vahvleid osta. Kuid seekord jäid vahvlid ostmata, sest meid lihtsalt eirati.

Kõmpisime uuesti üle tee, kus käis kõva inimeste taksodesse komplekteerimine. Üks sahkerdaja küsis, et kas tahame Marieli minna ning ütles, et kui me kohe peale ronime, siis saame 10 peesoga. Ronisime taksosse ning lootsime näha ilusat rannikut ja merd, kuid selle asemel sõitsime hoopis võsa vahel ning alles Marieli jõudes nägime merd. Marielis toodetakse tsementi, seega oli kogu vaatepilt kohutavalt tolmune ja tööstuslik. Kuid kogu selle linna juures avaldas kõige enam muljet sealne kaubasadam, mis on Kuubal üks olulisemaid ning seda kinnitab sealne sadamaarendus.

Marielis pani taksojuht meid maha ning kuna me seal ühtegi võimalikku sõiduvahendit ei silmanud, siis hakkasime jala linnast välja liikuma. Püüdsime mitmeid autosid pidada, kui tulutult. Pikemast jalavaevast päästis üks noor poiss, kes oma auto kinni pidas ja lubas Cabanasi viia. Leppisime kokku, et 10 raha eest viib ta meid ära. Istusime sisse ning sõit võis alata. Grete märkas, et üsna väsinud takso kohta, oli seal üks üsna kaasaegne vidin, nimelt oli lisaks muusikale võimalik videot vaadata. Selle üle oli meie taksojuht väga uhke, demonstreerides imemasinat rõõmuga. Kuna ta inglise keelt ei rääkinud, siis jäid paljud küsimused jälle vastuseta. Siiani mind painab küsimus, et kus kuradi kohast nad selle raha võtavad, et kõiki neid vidinaid osta ning kuna neil internet puudub, siis kust nad muusika ja videod võtavad?

Cabanasi kohale jõudes selgus, et me olime üksteisest mööda rääkinud. Kui meie saime aru, et sõit maksab 10 peesot, siis tema rääkis hoopis 10 CUCist. Ütlesime, et ta on täitsa loco ning andsime 20 peesot, mille peale nägin väga solvunud nägu. Aga äri on äri ja selles tuleb karm olla :)

Cabanasis olime jälle silmitsi olukorraga, kus ei olnud taksot, bussi ega autot võtta. Liikusime jala linnast välja. Olime oma kolm kilomeetrit kõndinud, kuid mitte midagi. Isegi merevaadet ei olnud, selle asemel olid väiksemat sorti mäed. Tee läks ka üles mäge, seega oli lõbusalt väsitav. Juba lootusetuna näivas olukorras päästis meid üks auto, mis oli teel meie järgmisesse sihtkohta ehk Bahia Hondasse. Tegemist oli väikese sõiduautoga, kastiga. Kuna ees olid kohad hõivatud, siis ronisime kasti, kus istusid juba kolm meest. Nad aitasid meid abivalmilt kasti ning sõit võis alata. Mehed olid üsna vaiksed ja piilusid meid vargsi. Üks mees hoidis eriti truult Grete kotti, mis meile hirmsasti nalja tegi. Nagu oleks teab, mis õrn asi olnud.

Tee muutus aina mägisemaks ja külad üha harvemaks, ainult üksikud maju oli näha. Tee olukord muutus ka üsna kehvaks, sest kohati olid väga suured augud või pikad lõhed, millest tuli mööda laveerida. Nüüd saime aru, miks buss seda marsruuti ei sõida, vaid eelistab suurt magistraali.

Ühel hetkel pidas meie auto kinni ja võttis kaks meest peale. Meie vaikne seltskond muutus hoobilt elavaks, kuna kasti roninud must mees tegi pidevalt meie kulul nalja ja kogu seltskond naeris. Temaga oli kaasas üks noorem poiss, kes naeris nagu minu klassivend Priidik ja see ajas mind kohutavalt naerma. Kuna ükski autos olevatest meestest ei rääkinud inglise keelt, siis sai pidevalt nalja. Mustal mehel oli nii palju küsimusi, et me ei jõudnud kõigile vastata. Kui nad kuulsid, et meie sihtkohaks on Vinales, siis nad hakkasid kõva häälega naerma ja ütlesid" Chicas locas, Vinales esta lejos!" No mis seal ikka, kui kaugel, siis kaugel. Palme tundus olevat piisavalt, mille vahele enda rippkiiged sirgeks tõmmata.

Enne Bahia Hondat läks kaks inimest maha ning nad ütlesid, et üks meist peab kabiini istuma. Saatsin Grete ette istuma, ise jäin meestekarjaga kasti. Küsimused jätkusid. Neid hirmsasti huvitas, et kust me pärist oleme. Olin juba sada korda neile rääkinud, et Eestist, aga nad ikka ei saanud mis Eestist. Lõpuks püüdsin seletada, et riigist, kus on väga külm. Näitasin enda kaamerast lumist Eestit, mille peale nad olid üsna šokeeritud. Seletasin, et Eestis on hetkel -10 kraadi külma, mis ajas neil juhtme täiesti kokku.

Peagi läks must mees maha ning meie seltskond muutus jälle vaikseks. Aga Bahia Honda polnud ka enam kaugel, seega pikas vaikuses ei pidanud sõitma.

Bahia Hondasse jõudes rääkis Grete, et meie autojuht oli meid juba hommikul La Bocas näinud ning samuti oli ta muretsenud, et me hääletades liigume ja pani südamele, et me pimedas ei hääletaks, sest siis on ohtlik. Grete oli talle lubanud, et me oleme ettevaatlikud.

Saime teha paar sammu kui nägime ühte vahvli käru. Lootsime, et nüüd saame lõpuks süüa. Me ei jõudnud käru lähedalegi kui üks mees meile söögi ära tellis. Need ei olnud küll vahvlid, vaid rasvasest taignast rullid, mille siss lasti vaarikakreemi. Väga maitsvad olid. 

Nüüd tagasi selle mehe juurde, kes meile söögid välja tegi. Ta esimene küsimus oli, et kas me jääme Bahia Hondasse ja kui meil on majutust vaja, siis ta on casa omanik. Ja seda kõike inglise keeles!!! Seletasime, et me ei soovi majutust, vaid tahame Vinalesi jõuda. Selle peale üritas ta meid veenda, et me ikka Bahia Hondasse jääks ja homme läheks Vinalesi. Me jäime endale kindlaks ja liikusime edasi. Mees ei jätnud jonni ja kõndis meile järgi. Ta ütles, et täna ei lähe nagunii bussi Vinalesi ja meil on võimatu siit edasi saada. Ütlesime, et meid see ei morjenda ja läksime poodi juua ostma, kuhu ta jälle järgi tuli. Poest välja minnes tegime talle selgeks, et me ei taha majutust ja liikusime edasi.

Kõndisime taaskord linnast välja ja lootsime mõne transpordivahendi peale saada. Mitmed autod sõitsid mööda, kuid need olid kas pilgeni inimesi täis või keerasid mõnest teest alla. Ühel hetkel tuli suur veoauto, kus inimesed seisid kastis. Pidasin auto kinni ning küsisin, et kas Las Pozasesse saab, kuid selle peale kõlas: "No, haltura!" Ma ei saanud aru, mis see tähendab, sest auto seisis edasi ning inimesed seisid kastis edasi. Küsis uuesti ja sain sama vastuse. Otsustasime edasi minna ning ilma, et me oleks pöidla püsti tõstnud, tuli vastasuunavööndist auto, mis otsejoones meie juures peatus. Autos olid kaks noort meest, kes pakkusid, et viivad meid ära. Minu jaoks oli see esimene ohumärk ning ma ütlesin Gretele, et me selle autoga ei läheks. Nii me ütlesime neile ära, kuid sellest ei piisanud. Nad sõitsid edasi ning keerasid ümber ja tulid uuesti tagasi. Grete jäi nendega rääkima, kuid ma kõndisin edasi ja hüüdsin Gretele, et ma ei ole nõus selle autoga kusagile minema. Lõpuks läksid nad ära ning Grete arvas, et nad ei olnud pahatahtlikud, vaid muretsesid meie pärast ja sellepärast pakkusid küüti. Kuna mul oli esimest korda hääletamise suhtes halb tunne, siis pidasin paremaks keelduda. Ma pean Kuubat üsna ohutuks nagu ka sealset hääletamist ning ma leian, et kui ise provotseerida, siis võib kõike juhtuda. Aga me võtsime kõike mõistusega ning ma usun, et see oli ka meie ohutuse võtmeks. 

Ühesõnaga nendest tüüpidest saime lahti ning üsna pea sõitis ka see veoauto meist mööda ja alles siis sain aru, mida haltuura all mõeldi. Nimelt viis see veoauto inimesed ühte istandusse tööle. 

Kõndisime edasi ning mulle hakkas kohale jõudma mõte, et täna me Vinalesi ei jõua. Kaardilt vaadates tundus, et Palma Rubia jääb mere äärde, seega sai sellest meie järgmine sihtkoht. Enne seda tuli saada La Pozasesse ja siis Las Cadenasesse. Mõtlesime, et kui järgmine kohalike auto tuleb, siis küsime La Pozasesse, et ehk siis on suurem tõenäosus edasi saada. 

Kohalike auto asemel pidasid kinni turistid. Me ei pidanud isegi küsima kuhu nad lähevad, vaid nad ise ütlesid, et lähevad Vinalezi. Jackpot!

Istusime oma suurte kottidega autosse ja ei suutnud ära imestada, kuidas meil on siiani vedanud. Isegi kui olukord on muutunud lootusetuks, on ikka ja jälle ilmunud lagedale meile meelepärane lahendus.

Meid võttis auto peale värske abielupaar, kes olid oma mesinädalaid veetma tulnud. Mõlemad on doktorandid, kes olid Norras kohtunud ning sellest ajendatult olid nädal enne Kuubale tulekut oma abielu Lapimaal sõlminud, kuna nad mõlemad fännavad sealset piirkonda. Noormees on hispaanlane ning neiu austerlane. Hetkel elavad nad Austrias ning töötavad Viini Ülikoolis. 

Kuna meie sõit nendega kestis umbes tunnike, siis saime piisavalt värske abielupaari käitumist vaadelda. See vist tuleb meie inimgeograafia taustast, et me kipume inimesi vaatlema ning nende käitumist analüüsime. Ühesõnaga, erinevalt meist oli nende reis äärmiselt planeeritud. Neil oli kaasas kaks raamatut, mis kubisesid märkmetest ning järjehoidjatest. Kuna nad olid Kuubal alles teist päeva, siis rääksid nad oma esimestest ebameeldivustest ja sellest kuidas nad oma asju ümber pidid organiseerima ning kuidas politsei tahtis nende rendiauto käest ära võtta jne. Meie jaoks oli absurdne vaadata, kuidas nad nägelesid selle üle, kuidas hispaanlane autoga sõitma peaks jne. Nende reis tundus meile pisut närvilisena, sest meil endil puudusid plaanid ja sellega seoses ka pinged. Kui see värske abielumees autot juhtis, siis oli ta nii kohutavalt pinges, et mul hakkas temast pisut kahju. Ikkagi mesinädalad ja asi peaks olema meeldivalt fun, mitte lõppema abielulahutusega. 

Umbes kella viie ajal jõudsime Vinalesi. Kuna teistel oli broneeritud casa, mida nad esimese hooga ei leidnud ja mille tõttu kerkis õhku kerge elekter, siis lasime ennast ühel suuremal tänaval maha panna. Nad läksid uuesti oma casat otsima, kuid ma olen üsnagi kindel, et kui nad selle isegi leidsid, siis nende poolt broneeritud tuba seal kindlasti ei olnud. See on Kuuba ja nii need asjalood seal kord käivad.

Vinales on suur org mägede vahel. Tuntud on ta oma tubaka- ja kohviistanduste poolest. Kuid seda, et ta suur turistide meka on, selles osas meil info puudus. 

Esimese asjana asusime casat otsima. Kahe esimesega ei vedanud, kolmandaga ka mitte, kuid sealt saime abi neljanda osas. Casa perenaine helistas oma sõbrannale, kes pidi meid enda juurde võtma. Selgus, et kogu Vinales on turiste täis ning casat on raske saada. Uuesti tänavale tagasi minnes märkasime, et tõsi ta on, enamus, kes tänaval vastu tulid, olid valged. 

Jalutasime oma casa omanikuga tagasi sinna, kus meid maha pandi ning läksime mööda pisikest jalgteed teise tänavasse, kus oli meie casa. Kuns tuba nägi uhke välja, siis otsustasime üheks ööks sinna jääda. 

Käisime pesemas ning läksime tagasi linna, et leida üks hea restoran. Pendeldasime mitme koha vahel, kuid lõpuks lõpetasime El Olivo-s, kus sai paellat. Söök oli ok, kuid teenindus jättis soovida. Pidime mitmel korral ennast ise meelde tuletama ning kõige lõpuks kui arve toodi, siis öeldi, et tip pole arvele juurde lisatud ehk valged turistid, pritsige pappi. Eks nad said vastavalt käitumisele vastava tasu. 

Kuna kell oli vähe, siis magama veel ei jäänud, vaid sisustasime oma aega raamatu lugemise ja reisipäeviku kirjutamisega. 

Magama jäime ilmselt kella kümne ajal. Vara nagu tavaliselt.