11.02.2016 ehk neljapäev

Magasime hommikul pisut kauem, sest plaanis oli linna päev. Tegelikult magas Grete kauem, ma piinlesin jälle unetuse käes. Ilmselt olin esimese päevaga ning teise ööga une täis maganud, sest kell 8 olid mul silmad lahti. Püüdsin kuidagi veel und võluda, aga ega see väga õnnestunud. Peagi ajasin Grete ka oma sahmimisega üles.

Tundsin, et eilne pidu ning põlenud nahk andsid koostoime, seega otsustasin vaikselt ja aeglaselt liigutada. Grete läks linna süüa ostma, endale papaiat ning mulle kahte kurki. Mina jäin tuba koristama, vaikselt ja aeglaselt.

Kui Grete tagasi tuli, olid meil asjad koos ning asusime oma vilju hävitama. China tuli ka üles ning küsisime, et kas võime oma asjad takso tulekuni tema juurde jätta ning tal ei olnud selle vastu midagi. Sellel hommikul nägime esimest korda, et Chinal on teenija, kes ilmselt käib tööl mõned korrad nädalas, sest siiani polnud me abilist täheldanud.

Linna minnes oli vaja mõned asjad korda ajada. Gretel oli internetikaarti vaja ning ma pidin raha vahetama. Kuna Grete oli hommikul juba raha vahetanud, siis ta teadis kus valuutakas asub.

Läksin õigesse kohta, kuid sisse ei lastud. Väljas oli väiksemat sorti järjekord, mis pani mind pisut imestama. Võtsin sappa ja jäin ootama, mis edasi juhtub. Minu selja taha kogunes üha rohkem rahvast ning keegi ütles, et pank oli keeldunud raha vahetamast ja saatis inimesed sinna. Õnneks polnud mul kaua oodata, sest minu ees oli neli inimest. Äkki avastasin, et kõigil on passid kaasas, ma olin selle sootuks unustanud. Olin seal piisavalt passinud, seega lootsin, et äkki läheb ilma passita ka õnneks.

Turvamees kutsus mind büroosse ja suunas istuma. Seletasin talle sosinal, et mul pole passi kaasa, mille peale mõõtis ta mind alt-üles ja ülevalt-alla ning arvas, et pole ehk probleemi, räägib telleri ära.

Istusin ja vahtisin ringi. Kogu see ruum oli kohutavalt räämas, ribikardinad rippusid viltu eest, aknad olid määrdunud, toolid räbalad ning põrand katkine ja laudade taga istusid tigedad naised.

Tuli minu kord. Turvamees tuli laua juurde ning seletas, mis mul mureks. Tädi kehahoiakust sain aru, et läheb vist õnneks. Sain raha vahetatud ning tänasin turvat ja lahkusin.

Läksin parki Gretet otsima, kes istus internetis. Kuubal on internet ainult avalikes parkides ja kallites hotellides. Kodus ei ole kellelgi internetti, isegi mitte casades. Selleks, et netti saada tuleb osta kaart, kus on kood ja siis otsida koht, kus oleks piisavalt levi. Kaardil on korraga neli tundi netti.

Leidsin Grete pargist istumast. Oli teine väga süvenenud näoga, nii ei hakanud teda segama, vaid jalutasin läheduses ringi.

Ühel hetkel said küberminutid läbi ning Grete oli jälle minuga :) Hakkasime suvalises suunas minema ning ühel tänava nurgal leidsime vahvlilaadsete vigurite küpsetaja. Grete arvas, et need tuleb kindlasti ära proovida. Tehnoloogia seisnes selles, et suurel potil on ava, millest lastakse tainas välja, kuuma õliga kaetud pannile. Siis need pulgad ujuvad seal õlis, kuniks krõbedaks muutuvad. Seejärel võetakse rõngjas vahvel õlist välja ja pannakse taldrikule nõrguma, kus see omakorda juppideks lõigatakse ning pabertuutusse pistetakse. Vahvlite peale panevad nad ohtralt suhkrut ja kondenspiima. Me ohtrast suhkrust loobusime.

Esimene tänavasöök proovitud, liikusime lõbusalt edasi. Juba tulid tuttavad tänavad ning väljak, kus eelmine päev kõva melu käis. Kõndimise vahele ostsime jäätist, Grete papaia ning mina laimi. Grete enda oma väga ei kiitnud, kuid minu oma oli mõnusalt hapu. Lonkisime veel ringi ning tegime aega parajaks.

Umbes kella 12 ajal otsustasime sööma minna. Sedakorda oli plaanis supp ning kuna me ei suutnud head uut kohta leida, läksime "Liz´i". Meie kutt oli jälle tööl ning tal oli ääretult hea meel, et me uuesti sinna sööma tulime. Ilmselt terendasid tal CUCid silme ees, sest eelmisel päeval olime korralikult suure arve teinud. Kui ta kuulis, et me suppi soovime, siis vajus ta nägu üsna pikaks. Samuti ei kaaninud me õlut samades kogustes, seega täielik pettumus.
Grete tellis kalasupi, mina majasupi ning lisaks veel ühe krevettidega kokteilsalati (seda olen Eestis viimased kaks nädalat teinud). Supid olid suurepärased ning salat samuti. Seega, kes läheb Trinidadi ja tahab head sööki, siis soovitame Liz´i.
Casa poole kõndides nägime vahendajat, kes meile takso sebis ning see hüüdis "You remember?!" ning pilgutas silma. Hüüdsime, et ei ole unustanud.
Casasse jõudes läksime üles rõdule, China andis oma kutsika ka meiega kaasa, seega oli, millega aega sisustada.

Kell oli juba kaks läbi, kuid taksot ei kusagil. Õnneks olid meil bussipiletid broneeritud.

Umbes poole kolme ajal ilmus meie maja ette kollane üsna kobe takso. Kobisime alla, viisime asjad autosse ning jätsime China ja tema mehega nägemist.

Istusime taha ning mõtlesime, et miks meie vahendaja autosse istub. Arvasime, et taksojuht ei oska Trinidadis sõita ja ega ta ei peagi kõiki casasid nimepidi teadma. Meie vahendaja pani muusika põhja ning laulis täiest südamest kaasa. Tundus, et tuleb mõnus sõit, kuniks meie vahendaja ühel nurgal lahkus ja andis oma koha järgmisele vahendajale.

Autosse istus umbes meie vanune kutt, kes oli must nagu öö ning kellel rippus võltskulda kõikvõimalike jäsemete ümber. Autosse istudes ning meid nähes, viskas esimese kiire pilgu peeglisse ning see nägu, mis tal pähe tuli, oli hindamatu. Edaspidi piilus ta vargsi.

Nüüd oli üsna selge, et takso ei ole ainult meie päralt, vaid keegi tuleb veel peale. Sõitsime päris pikalt, enne kui jõudsime ühe kooli juurde, kus taksojuht auto ära parkis. Vahendaja läks välja oma kundesid kutsuma. Meie senikaua vaatlesime taksojuhti. Tundus üsna ülbe, kuid jõukas. Erinevalt kohalikest sohvritest, riietus see härra väga hästi. Higise T-särgi asemel oli korralik sviiter ning dresside asemel tumedad teksad. Lisaks olid tal jalas väga vinged nahast kingad ja kui ta autost väljus, olid oksad nii laiali, et vastu tulev seltskond oleks pidanud kahte leeri tõmbuma. Härra jõukust kinnitas ka iPhone, millest paljud kuubalased ilmselt unistavad.

Vahendaja tuli tagasi ning teatas, et preilid söövad oma võileivad ära ning umbes 20 minuti jooksul saabuvad.

Kuna meil oli aega, siis taksojuht läks sibulaid ostma ning Grete putukamürki, et meie kõhus olevad bakterid ära tappa. Tagasi tuli ta kahe koola ja ühe saiaga. Vahendaja oli Gretele vorsti-panini välja teinud, sest me olevat talle meeldinud. Minu meelest oli asja juures kõige veidram see, et võileib serveeriti taldrikul, kus eelmine kunde oli enda oma lõpetanud. Aga noh, meil oli ju putukamürk olemas, seega no problemo.

Istusime autosse tagasi ja ootasime, sest 20 minutit oli juba ammu möödanik. Ja siis tuli üks küürus vanem naine. Istus autosse ning hakkas taksojuhti kamandama. Sõitsime paar tänavat edasi ning jäime seisma. Esimene asi, mida silmasin oli paks valge naine, kes istus trepil oma kohvrite vahel ning järas rasvast tilkuvat pitsat, endal mingid kaltsud ümber pea rippumas ning tiinekatele omased ehted kõrvas ja sõrmes. Ütlesin Gretele, et kui see tädi taha, meie juurde istub, siis mina hakkan kisama. Õnneks või kahjuks läks teisiti ning minu kõrvale istus see küürus tädi, kes oli väga kõhn.

Autosse istudes näitas ta käega, et pean koomale tõmbama ning kui ma ennast koomale ei tõmmanud, hakkas vinguma. Ma püüdsin talle seletada, et keskel istudes on raske koomale tõmmata. Ta arvas, et võiksin oma teise jala ka Grete poole tõsta, see tegi mind väga tigedaks. Kui ma muidu püüan võõrastega viisakas olla, siis nüüd sai mul mõõt täis.

Esiteks lasime taksojuhil muusika mängima panna ning ma püüdsin nii hirmsasti laiutada kui suutsin. Esimese 10 kilomeetri jooksul saime teada, et kõhn ja küürus naine on itaallane ning ees istuv tüse ning kummaline naine on sakslane. Kuna vingumine jätkus, siis läks mul süda nii täis ja viha kogunes.

Ühel hetkel väsisin sellest jamast ära ning jäin magama. Läbi une tundsin kuidas meie higised käsivarred kokku puutusid ja kuidas see tädi paaniliselt oma kampsunit meie käte vahele toppis, et minuga kokkupuudet vältida.

Umbes poolel teel Havannasse tegi taksojuht peatuse. Ärkasin üles ning nähes itaallase vingus nägu, läksin jälle närvi. Seletasin talle, et kui me autosse tagasi tuleme, siis istub ta ise keskele, et aru saada kui vastik seal tegelikult on. Sellest pakkumisest ta keeldus, sest ta pidavat teadma, et keskel on halvem kui servas. Ma ei osanud enam midagi öelda. Läksime turtsudes autost välja ning nüüd oli Grete kord plahvatada. Grete röögatas"Fuck You, be normal!" ja pärast seda oli vaikus majas. Meie läksime tualetti ja teised jäid suitsu tegema.

Tagasi tulles istusin ikkagi keskele ning itaallane oli ka oma suu kinni pannud. Sõitma hakates küsis ta, et kas mul on ikka piisavalt mugav. Tundus, et Grete karmid sõnad mõjusid ja ilmselt oli taksojuht ka ta paika pannud.

Sõidu ajal saime teada, et taksojuht oli värskelt isaks saanud, kuigi üks tema 16 aastane tütar elab Miamis, seega võis arvata, et ta oli umbes 50ndates. Võrreldes enamike kohalikega rääkis ta inglise keelt ja oskas pisut ka vene keelt.

Sõidu ajal saatis Grete Mariale sõnumi, et uurida, kus nad on ning mis nende plaanid on. Maria on Grete sõbranna, kes õpib bioloogiat. Kuna kogu see LOTE seltskond on tugevalt põimunud, siis on Maria sattunud ühte seltskonda geograafidega. Seega oli Kuubal terve seltskond meie tuttavaid, sh meie kursavend Andreas, Mikk oli selleks ajaks jõudnud ära lennata. Maria saatis sõnumi, et nad broneerisid meile oma casas toa ja saatis aadressi kuhu minema peame. Nad ise polnud ka veel Havannasse jõudnud.

Pool tundi enne Havannasse jõudmist selgus, et casa omanik oli pisut valesti broneerinud ning vabasid tube polnud. Kui päris linna sisse jõudsime, küsis taksojuht Raul meie käest aadressi, kuid me palusime suvalises kohas peatuda. Ta sattus segadusse ning küsis, miks me otse casasse ei lähe. Seletasime, et tuba pole, seega hakkame ise uut kohta otsima. Raul palus oodata ning helistas oma sugulasele, kellel on casa, et uurida, kas me saame sinna minna. Hea uudis, tuba oli vaba ning casa paralleel-tänavas. Kolisime oma asjadega autosse tagasi ning läksime casa juurde. Välja tuli hallipäine naine, kes meiega edasi tegeles.

Läksime sisse ning casa omanik (ka) Maria näitas tuba. See oli küll eelmistega võrreldes kehvem, sest toal puudus eraldi vannituba ning seda tuli pererahvaga jagada, kuid siiski parem kui mitte midagi.

Maria jättis hea mulje, seega kinkisime talle Tiina poolt kaasa pakitud ehteid. See tegi Maria nii rõõmsaks, et tal tulid pisarad silma ja lubas selle üllatuse peale kohvi keeta.

Hakkasime toas oma asju lahti pakkima. Grete tahtis Mariale sõnumit saata, kuid ei leidnud telefoni. Tuulasime kõik kotid läbi, kuid telefoni ei kusagil. Tormasime Maraia juurde ja püüdsime seletada, et ta Raulile helistaks. Ta ei saanud esialgu midagi aru. Seletasime kümme korda ning lõpuks jõudis talle kohale, mida me tahame. Ta helistas Raulile ja palus autot kontrollida. Kuna väljas oli pime, siis esimese vaatluse tulemusena telefoni ta ei leidnud. Läksime tänavale kontrollima, kuid mida ei ole on telefon.

Olime mõlemad üsna närvis, sest see telefon oli siiani meile heaks abimeheks ning ma ei kujutanud meie reisi ilma selleta enam ette. Et Gretele oma paanitsemisega mitte pinda käia, läksin pesema. Tagasi tulles oli tal tuju juba rõõmsam, sest tal terendas uus iPhone juba silme ees ning nagu ta ütles, mis sellest tarbeesemest ikka taga nutta.

Läksime linna peale, et pisut Havannat kogeda. Tuleb tunnistada, et meie casa oli väga heas asukohas. Meri oli 200 meetri kaugusel ning Morro kindlus paistis kohe kätte.

Liikusime mööda laiemat tänavat ja jõudsime päris kesklinna. Esimene mulje sellest linnast oli kohutav. Esiteks see linn haiseb prügi ja kuse järele. Teine ehmatus oli see, et kõik, viimnegi kui üks mees teeb valgest naisest suure numbri. Nad kutsuvad valgeid naisi nagu kasse või teevad sellist häält nagu meie hobustele, kui me tahame, et nad liiguks. Kohalike meeste tavaline monoloog oli järgmine: "Hi beautiful lady. Where are You from? You are beautiful. Boyfriend? Sex?" ja nii nad ketrasid. Tunnistan, et esimese hooga ehmatasin ära, sest kui must mees sulle nii läheneb, siis tuleb hirm küll nahka. Seejärel läks mul süda pahaks ning kiirustasin Gretet takka, et mitte lõksu jääda. Samas ma mõtlen, et mida seal tänava peal küll karta, sest inimesed on ümberringi, kuid hirmus on ikka. Ja nagu Grete ütleb, siis karta ei tohi, vastasel juhul saavad kõige halvemad hirmud teoks. Tegin kõrvad kurdiks ja liikusime edasi.

Kui ma mõtlen tagasi Gruusia reisile ning Kuuba reisile, siis võib siin ühe paralleeli tuua küll. Nimelt nähakse nendes kultuurides valget naist kui seksinäljas elukat, keda tuleb pidevalt rahuldada. Ja nii nad arvavad, et see on normaalne kui nad otsekoheselt meie poole pöörduvad. Mul on kahju, et lääne filmitööstus ja ajakirjandus on valgest naisest nii odava mulje jätnud, sest ega meil asjad ju muidu ei  müü, kui seal seksuaalset alatooni pole. Ei vaidle vastu, et valgete naiste seas sääraste teenuste osas nõudlus puudub. Kindlasti on palju neid, kes sõidavad arenguriiki, et tarbida odavat ja kiiret teenust. Kuid kõik ei ole ühesugused ning minu jaoks oli see väga alandav, et meid koheldi nagu seksturiste. 

Õnneks liikusime sellest tsoonist eemale, kus mehed eriti tiirased olid ning sattusime ühele väljakule, kus toimus ilmselt mingisuguse konverentsi gala dinner. Seda oli ilus vaadata. Lauad olid uhkelt kaetud, toolid kaunistatud, muusika mängis ning targad inimesed omavahel vestlemas. Istusime ühele trepile ning nautisime distantsilt seda seltskonda ja meeleolu. 

Koju tagasi minnes valisime ühe kõrvalise ja pimeda tänava. Ühel hetkel ilmus meie kõrvale üks noormees, kes küsis, et kas oleme saksladed (see oli põhiline pakkumine), siis pakkus, et venelased ja kui kuulis, et eestlased jäi ta sootuks vait. Ta hakkas rääkima, et õpib saksa keelt ning sooviks meie peal seda praktiseerida ning kui me nõus oleme, siis näitaks ta meile linna. Seletasime talle, et me ei räägi saksa keelt, mille peale pakkus, et võib oma vigases inglise keeles rääkida, millest ka loobusime. Tüüp hakkas meile järele kõndima, mis tekitas äärmiselt ebamugava tunde. Mõtlesime ta üle kavaldada ja jäime seisma, tehes muud asja. Ta kõndis mööda ja nagu vihuti, meie tänavasse. Andsime talle edumaad. Mõned minutid hiljem hakkasime meie ka kõndima ja oh üllatust, ta kõndis meile jälle vastu. Ilmselt oli temagi plaan meid üle kavaldada. Kõndisime temast mööda ja tegime näo, et ei märganud ühtegi inimest.
Casasse jõudes pugesime voodisse. Kell oli vähe ning Maria oli saatnud sõnumi, et nendega välja läheksime, kuid meie nagu vanad inimesed otsustasime magama jääda :)