08.02.2016 ehk esmaspäev

Ärkasime umbes kella 6.00 ajal. Hoolimata sellest, et olin eelmisel õhtul kampsuni ja pikkade pükstega magama läinud, külmetasin terve öö, sest ega neil seal tekke ju ei ole, ainult linad. Vähemalt oli mul olemine värske, sest erinevalt Gretest olin hulga rohkem maganud. Minu meelest polnud ta oma Tenerife undki veel korralikult tagasi maganud.

Hommikune eesmärk nr 1 oli kuum dušš, et pisut sooja saada. Grete oli meile kaasa villinud šampooni ja pesuvahendi ning loomulikult olid need sarnastes pudelites, seega pesin pead pesugeeliga, arvates, et see on šampoon. Vähemalt sain juuksed pestud ning naha mõnusalt soojaks.

Vannitoast välja astudes tegime Gretega vahetust. Pakkisin oma kotti kokku, aitasin poistel eilset homaari maitset meenutada ning sättisin rätiku naabrite rõdule kuivama. Neeme arvas, et seitsmendal korrusel pole mõistlik nii turnida, aga mul oli vaja rätik kuivama panna ju.

Grete tuli pesemast ning küsis, et kuhu ma rätiku kuivama panin. Vastasin, et naabrite rõdule, mille peale ta ei saanud aru, et millisele rõdule kuna ta ei näinud mu roosat rätikut kusagil. Läksin siis aknale ja eneselegi üllatuseks mu rätikut seal enam ei olnud. Kõõlusin aknast välja, et näha, kas see on alla kukkunud või kusagile pidama jäänud. Mida ei olnud, seda ei olnud.

Tõnis avaldas soovi sööma minna. Läksin temaga alla kaasa ning lunisin, et ta minuga maja taha kõnniks, veendumaks, et mu rätik alla ei ole kukkunud.

Väljas selgus, et rätikut siiski ei ole. Veider, aga kuhu see siis kadus. Tõnis tegi veel nalja, et naabrid vajasid seda rohkem kui mina. No mis seal siis ikka, eks tuleb Gretega rätikut jagada.

Läksime tagasi hotelli sööma. Algul mõtlesin, et ma ei taha süüa, kuid siis mõtlesin, et proovin sealse hommikusöögi ära. Pettusin täiega. Mõtlen siiani, et vaesed kanadalased, kes tulevad Varadero hotellidesse, et seal terve nädal puhata. Ühesõnaga võtsin ühe kalapulga laadse toote, kolm väikest lihapalli, muna ning hulgaliselt värsket kurki. Muu söök nägi nii kohutav välja, et ma ei julenud proovida. Nii lihapallides kui kalapulga laadses tootes pettusin sajaga, sest need olid väga kummalise maitsega ning muna oli ka seest toores, mis mulle väga ei istu. Kalapulga laadne toode oli maitsetu hall mass. Vähemalt värske kurk maitses nii nagu ta peab maitsema.

Kuna poisid olid endale mäed ette kuhjanud, siis ei viitsinud all passida ja läksin üles Grete juurde.

Grete pakkis oma asju. Otsustasime, et täna sõidame Trinidadi, kus peaks ilm soojem ja parem olema. Kuigi tuleb tunnistada, et ka Varaderos oli ilm soojemaks läinud ning tuult ka enam ei olnud, kuid kõigest hoolimata oli pilves. Ja mida seal hotellide mekas ikka passida. Grete läks aknalt oma rätikut võtma ja avastas, et minu rätik oli rõdule tagasi ilmunud. Naabritel hakkas vist minust kahju.

Läksime alla ning rääkisime poistele enda plaanidest, mille peale Tõnis näitas bussijaama suuna kätte. Hakkasime astuma, teadmisega, et Viazuli bussijaam asub Calle 36.

Mida lähemale bussijaamale jõudsime seda enam pakuti meile taksoteenust. Hinnad tõmbasid hinge kinni, seega loobusime. Üks tüüp oli eriti naljakas. Läksime temast mööda ning ta hästi vaikselt pomises:"Taxi?". Tegime näo, et näe ega kuule midagi.

Jõudsime bussijaama, kus pisut ringi ekslesime. Selgus, et jaam on jaotatud kahte ossa. Ees on kassad kohalikele ning tagumises ruumis on Viazuli büroo. Nimelt on Kuubal üks kaugliinide bussifirma, kes võib turiste sõidutada. Viazuli bussid on nagu meil Eestis, uued ja korralikud, aga Hiinas toodetud nagu enamus muid asju seal riigis.

Läksime Viazuli, et Trinidadi bussiinfot uurida ning piletid osta. Ideaalis pidi seal töötama kaks kassat, aga kuna ühel läks printer katki, siis teise juurde tekkis saba. Tuleb tõdeda, et kohalikel ametnikel ning klienditeenindajatel on turistidest üsna ükskõik ning hea meelega ei teeks nad üldse nendega tegemist.

Ootasime umbes 20 minutit enne kui jutule sain (bussijaama klienditeenidajad räägivad vähemalt inglise keelt). Selgus, et buss sõidab Varaderolt Trinidadi vaid üks kord päevas ja seda ka hommikul kell 7. Kurat, kell oli ju 9 hommikul. Küsisin veel mingisuguseid variante, kuid tüüp leidis, et muid variante ei ole olemas.

Läksin Grete juurde ja rääkisin jutu ära. Ta oli üsna kindlal seisukohal, et Varaderole me ei jää, mis minus tekitas küsimuse, et mis variandid siis veel on. Grete arvas, et äkki ikka uuriks sealt kohalike kassast, et äkki saab kohalike bussiga.

Läksime teisele poole maja, seal meid loomulikult jutule ei võetud, põhjusel, et turiste ei tohi kohalike bussidesse lasta. Kuid üks mees teisest kassast tuli meiega vaikselt rääkima, et tal on üks sõber, kes võib autoga ära viia. Lasime tal hinda uurida. 

Umbes 10 minuti pärast tuli ta tagasi ja teatas, et 120 CUCi ning meid viiakse ära. Ütlesime ei.

Läksime välja kus kubises jineterodest (sahkerdajad), kõik pakkusid ulmelisi hindasid. Kui pakkusime alla saja, siis arvati, et me oleme ikka täiesti "locod".

Kuna bussijaama kõrval oli suur autopista (maantee sarnane asi, nagu Pirital), siis Grete arvas, et hakkame lihtsalt kõndima. Kõndisime suunas, mis meie arvates viis linnast välja. Kõndides arutasime, et kas Kuubal hääletada võib. Grete nagu oli kusagilt lugenud, et Kuubal on see keelatud. Mõtlesime, et kõnnime linnast välja ning kui kusagil bussi näeme, siis ronime nende peale, et äkki siis lubatakse meil kohalike bussiga sõita kui hädas nägu teeme.

Olime pisut kõndinud ning otsustasime, et istume ja peame pisut plaani. Jutustamise käigus vahtisin ümbrust ning märkasin, et inimesed tulevad ei tea kust ning hakkavad tee ääres hääletama. Üsna kiiresti võeti hääletajad peale. Näitasin Gretele enda avastust ning sellest lähtuvalt sai järgmine plaan: häälega Trinidadi. Kuna Kuuba kaarti ei olnud, aga oli Grete iPhone, siis palusin, et Grete google mapsi avaks. Loomulikult ei olnud meil internetti ning kaart näitas, et oleme Torontos. Suurest kavalusest zuumisime kaardi välja ning nihutasime Kuuba peale ning zuumisime uuesti sisse. Ega seal midagi erilist näha ei olnud, kuid vähemalt olid suuremad teed ning linnade nimed olemas. Kuna telefonil oli akut veel 50%, siis kirjutasime nende linnade nimed järjekorras üles, mida meil läbida tuli: Cardenas-> Maxio Gomez-> Perico-> Colon-> Aguada de Pasajeros-> Cienfuegos-> Trinidad. Lühidalt kokku võttes, meid ootas ees 270 km seiklusi.

Lisaks zuumisime Varadero sisse, et näha, kas liigume õiges suunas. Selgus, et täitsa õigele poole suundume.

Liikusime autopistaga paralleelselt kuniks olime üle jõe jõudnud ning märkasime ühte bussi. Läksime ukse vahele ja küsisime: "Cardenas?" Vastuseks tuli: "Si!" Mis seal enam passida, ronisime bussi peale, mis nägi väga kaasaegne ja puhas välja. Sisenedes pakkusime raha kuid seda vastu ei võetud, bussijuht midagi rääkis ning aimasime, et ju hiljem tuleb raha korjamise ring.

Sättisime ennast suurte kottidega istuma ning jäime ootusärevalt ootama. Inimesi aina tuli ja tuli. 

Lõpuks tuli bussijuht ning ütles, et pilet on 5 raha nägu. Mõtlesime, et täitsa norm hind, kuid siis hakkas juht rääkima, et lisaks meile tuleb ka kottide eest maksta. Sellega me enam nõus ei olnud. Ütlesin Gretele, et teeme näo nagu me ei saaks aru, et peame veel kottide eest maksma. Andsin 10 CUCi (kuuba dollarit, 1 CUC = umbes 1 EUR) ning nagu võluväel lõppes igasugune jutt sellest, et peame ka kottide eest maksma. Mõtlesin, oh kui äge, kavaldasime bussijuhi üle :)

Sõit kestis umbes 20 min. Jõudsime esimesse linna ehk Cardenasesse. Bussist nägin silti, mis viitas Perico peale, seega järgmises peatuses läksime maha.

See linn oli totaalselt midagi muud kui Varadero. Majad räämas, tänavatel solk, liiv, muda. Inimesed hobuste või velotaksodega sõitmas. Selgus, et hobused ei ole mitte turistide sõidutamiseks, vaid nende igapäevane transpordivahend. 

Hakkasime tagasi kõmpima kohta, kus ma olin silti näinud. Inimesed vargsi uudistasid meid, kuid keegi otseselt huvi üles ei näidanud.

Keerasime ühest tänavast alla, mis minu meelest pidi meid Pericole viima. Õnneks sattus meie teele üks mees, kes banaane müütas. Kuna Grete polnud hommikust söönud, siis soovis ta banaane osta. Näitas onule 1 CUCist ning selle peale hakkas see suuri kobaraid üksteise otsa laduma. Me sattusime segadusse, sest me tahtsime heal juhul ühe kobarat. Selle peale onu selgitas, et kui me talle peesodes maksaks, siis üks kobar oleks 5 peesot, aga antud juhul peab ta mitu kobarat andma, sest nii on aus diil. Nüüd sai selgeks ka see, et bussijuht tahtis meie käest 5 peesot saada, kuid meie andsime talle 5 CUCi. Dollari ja peeso suhe on järgmine: 1 CUC = 25 peesot, seega täielik ülemaksmine :D

Banaani diil kuidagi tehtud, uurisime, et kas liigume õiges suunas. Selgus, et täitsa vales kohas oleme. Onu juures oli üks vanem mees, kellel oli velotakso. Ta lubas meid 1 CUCi eest õigesse kohta viia. Istusime oma suurte kottidega jalgrattale ning sõit mööda raputavat teed võis alata. Mul oli sellest tüübist nii kahju, me oleme niigi suured ja siis veel meie kotid. Tal võisid jalad ikka täitsa läbi olla.

Lõpuks viis ta meid samasse kohta tagasi, kus olime bussi pealt maha astunud ning näitas suuna kätte. 

Liikusime linnast välja, kus liiklus jäi hõredamaks. Tegin veel Gretele nalja, et mis oleks kui veoauto kastis saaks sõita ning nagu sõnast, tuli esimese autona veokas ehk vana Zil. Lõin pöidla püsti ning kohe vedas. Kabiinis istusid kolm vanahärrat, kes küsimuse peale: "Maxio Gomez?", peale noogutasid ning näitasid, et peame kasti ronima. 

Ukerdasime oma suurte kottidega kasti ning sõit võis alata. Päris naljakas oli, sest kasti ühes servas oli suur auk ning hirmuga kujutasin ette kuidas ma läbi kasti põranda vajun. Samas oli nii põnev. Siiani ei uskunud, et mu esimene soov nii kiiresti täide läks. 

Enne Maxio Gomezi panid onud meid ühes tanklas maha. Tee servas oli veel kaks kohalikku, kes hääletasid. Ühe noormehe käest küsisime oma tavapärasel viisil: "Hola, Maxio Gomez?" ning näitasime arvatavas suunas. Tüüp noogutas ning pisut purssis inglise keelt ja uuris kust me pärit oleme. Selgitasime oma päritolu ning saime teada, et ta töötab ühes hotellis turvamehena.

Mõtlesime, et ei ole väga viisakas jääda teiste juurde hääletama ning eriti piinlik on esimesena peale saada, seega jalutasime edasi. Olime põõsaste taha jõudnud kui kuulsin, et auto tuleb. 

Ajasin pöidla püsti ning jälle vedas. Seekord oli meie sõiduvahendiks vana ja väärikas ameeriklane, mida roolis vanem härra, tema kõrval istus keskealine (väga kena olemisega) mees ning taga vanem naisterahvas. 

Istusime sisse ning saime aru, et nad tahavad teada, kuhu me liigume. Seletasime, et meie järgmine sihtkoht on Maxio Gomez ja sealt edasi Trinidad. Kõik autos olijad ajasid silmad suureks ja ütlesid, et me oleme "locod" kui arvame, et täna õhtul Trinidadi mõtleme jõuda, see pidi lausa "imposible" olema :D Me ise olime veel üsna positiivsed selle plaani suhtes.

Autos olev seltskond sädistas meiega hispaania keeles juttu rääkida kuid me ei saanud midagi aru. Pidevalt püüdsid midagi küsida kuid me ainult itsitasime enda keele oskamatust. 

Tegime Gretega autos pisut vaatlust ka ning märkasime, et meie kõrval olev tädi on alles pead lasknud värvida, sest tal oli üsna jäme rant ümber juuksepiiri. Autos mängis cubaton, mis on pisut reggaetoni sarnane. Päris veider oli vaadata kuidas seltskond seda muusikat nautis, sest meil kuulavad sarnast muusikat ainult noored. Igatahes väga mõnus oli näha rõõmsaid ja muretuna näivaid inimesi, kes olid äärmiselt abivalmid.

Selle küüdiga läks eriti hästi, sest saime pisut kaugemale kui olime lootnud, nimelt Coloni. See oli päris suur ja elav linn. Täiesti erinev nendest kus olime juba olnud. Tundus, et pidu käis keset esmaspäeva, sest muusika mängis ning kõik olid nii lõbusad.

Küsisime suunda, kuidas Aguada de Pasajerosse jõuda. Kohati tundusime täiesti kummalistena, sest me ei suutnud linnade nimesid hääldada ning siis näitasime oma nimekirja ning kohalikud hakkasid naerma ja noogutasid pead ning hääldasid täiesti teise linna nime :D

Kõmpisime jälle pisut linnast välja. Ühel hetkel kadus Grete ära, et minna raha vahetama. Tee servas oli üks kiosk, kus Grete oli saavutanud kokkuleppe, et omanik vahetab 20 CUCi peesode vastu. Rahaga tagasi tulles tekkis pisuke segadust, ilmselt oli päike juba mõjunud, sest hetkeks tundus, et tädi püüab meid tüssata. Kuigi ma ei mõika hispaania keelt kuidagi, siis ühel hetkel sain aru, et 1 CUC= 25 peesot. Seega tuli teha lihtne arvutus 20X25=500, aga kuna tal 8 CUCi polnud enam vahetada, siis andis 300 peesot ja 8 CUCi, mis meid kohutavalt segadusse ajas. Arvutasime koos summad paberil läbi ning saime matemaatikale pihta. Selle peale tuli kohe üks õlu võtta :)

Liikusime edasi ning saime ühe väikese sõiduauto peale, millel oli kast. Seal oli juba üks vanem mees, kes meid autosse aitas. Terve sõidu oli ta mures, et istun liiga serva peale ja arvas, et saan veel nii surma. Aga kuna tee servas hääletas üks vanem naine, siis pidin mehe paberipaki otsa roomama, mille peale läks tal meel muretumaks.

Saime jälle pisut edasi, ühte külla. Sealt edasi kõndisime üle rohtunud raudtee, mille osas olime pisut nõutud, sest polnud aru saada, kas Kuubal sõidavad rongid päriselt ka või on see pärand varasematest aegadest.

Saanud pisut kõndida, pidasime kohalike bussi kinni. Nüüd küll probleemiks ei olnud, et valged lagunevasse bussi ronivad. Buss seest nägi ikka väga õnnetu välja, roostetas ning oli väga räpane. Valgest riidest peatugesid võis ainult ette kujutleda, sest need olid tumehalliks määrdunud.

Saime jälle pisut edasi, järgmisesse külla. Sealt edasi hääletasime ühe ühistakso laadse asja peale.

Hakkasime jälle kohalikke tülitama ning uurisime, et kas liigume õiges suunas. Saime vastuseks noogutuse. 

Jõudsime jälle ühte linna. Taksost maha astudes tahtsime teada, et kuhu me peame liikuma, et jõuda teele, mis Aguada de Pasajerosse viiks. Meid tahtis aidata üks kohalik kutt, kes oma helesiniste silmadega juba taksos silma oli jäänud, kuid kahjuks ei saanud ta inglise keelest aru ning lõpuks ei saanud enam millesti aru. Kogu seda pudru jälgis kõrvalt üks proua, kes oli samuti taksos olnud ning üllatus üllatus ka tema oli juukseid hiljuti värvinud ning ka temal oli värvirant näos. Ta kutsus meid kaasa. Viis kahe naise juurde, kes tema sõbrannad olid (ka neil olid juuste värvimisest randid- kohalik mood vist) ning andis märku, et me nendega koos püsiks, kuna nad vist pidid meiega koos sinna linna minema.

Jäime seda midagi ootama. Korraks tegi Grete ettepaneku, et äkki liigume edasi ja püüame hääletada, õnneks jäi see plaan katki.

Lõpuks tuli buss, mis oli veel õnnetum kui eelmine. Naised kutsusid meid bussi, maksid meie eest piletid ja kutsusid tagumisse pinki istuma. Pidin kreepsu saama kui märkasin, et bussil põhi puudub ning selle asemele on varuratas paigutatud. Ronisin üle ratta enda kohale ja lootsin, et jõuame elusalt järgmisesse sihtpunkti.

See teelõik oli eelmistega võrreldes kõige hullem. Oleksime nagu mingisugusel rööpasse sõidetud metsateel sõitnud. Tavalise sõiduautoga seda küll sõita ei oleks saanud. Olin rõõmus, et me loobusime hääletamise plaanist, sest vastasel juhul me sinna metsade ja põldude vahele oleks ka jäänud. Samas oli see tee huvitav, sest esimest korda nägin suuri ujutatud põlde, kus ilmselt riisi kasvatatakse ning suhkruroo väljasid.

Aguada de Pasajerosse jõudes sõitsime üle suure maantee ning mul läksid silmad särama kuna Trinidadi jõudmine muutus üha reaalsemaks. Suure maantee ääres on auto peale saamise tõenäosus ju suurem.

Sinna see mõte jäi, sest linna jõudes kamandasid tädid meid bussist maha ja tirisid jooksuga enda järel järgmise bussi peale. Nägin vilksamisi, et sildil seisis Cienfuegos, mis pani silmad eriti särama. Ütlesin Gretele, et selle bussiga jõuame me viimasesse linna enne Trinidadi. Eriti suur vedamine. Taaskord maksid tädid meie bussipiletid kinni. Panid meid istuma ning seletasid bussijuhtidele, et nad meid õigel ajal maha ajaks, kuna nad ise lähevad varem maha. Meid pandi ka istuma, kuigi 5 minuti jooksul kästi ümber kolida, sest naistel tuli meelde, et istume rasedatele mõeldud kohtadel.

Kolisime ümber ning sõit võis alata. Edasi sõites voolas inimsei üha rohkem sisse ning ruumi jäi aina vähemaks. Mingi hetk läksid meie tädid maha ning Grete jäi magama. Vahtisin aknast välja, nägin hulgaliselt raisakotkaid, istandusi ning muud eluolu.

Umbes kella 16.30 ajal jõudsime Cienfuegosse, kus bussijuht ja tema abilised meid välja ajasid. Näitasid veel bussijaama ka kätte. Nii tore suhtumine, mitte nagu Varaderos.

Läksime bussijaama, et leida Viazul üles. Büroos selgus, et peame kell 17.45 seal tagasi olema. Kuna meil polnud plaanis kusagile minna, siis istusime maha ja jäime bussi ootama. Vahepeal käis Grete süüa ostmas, aga kuna sealsed poed on tühjad, siis tuli tagasi küpsiste ja veega. Otsustasime veel enne sõitu tualetis käia, mis osutus omaette elamuseks. Nimelt on Kuuba tualetid tasulised, hoolimata sellest, kas nad asuvad avalikus kohas või mõnes restoranis, raha tuleb alati välja käia. Üks nüanss asjal on, ise saab valida kui palju raha oled nõus välja käima. Loomulikult maksime alguses asja üle, aga mida aeg edasi, seda väiksemaid kopikaid poetasime. Raha makstud, annab tädi kolm lehte paberit, siis lähed asjale. Potid on täiesti olemas, kuid loputuskastides vett ei ole. Seega teed häda ära, astud nagu õige valge kabiinist välja ning siis tädi läheb ämbriga ja viskab vee peale. Kuidagi peab ju riik inimestele tööd pakkuma, olgu see siis inim-loputuskast või midagi muud.

Läksin tagasi ootesaali, kus märkasin, et meie kõrval istuvad kohalikud mustad noored mehed, kes kuiva žiletiga ning ilma peeglita habet ajavad, omal kotis kaagutav kana. Mida kõike ei pea seal riigis nägema. Kuid üks muster hakkas küll silma, mida suurem linn, seda sõgedamad inimesed.

Lõpuks sai kell 17.45 ning hull sagimine läks lahti. Kuna me piletit ei saanud, siis hetkeks tundus, et Trinidad jääb sellel päeval unistuseks. Meie kõrvale saabusid Euroopa hispaanlased, kes aitasid asja korda ajada. Seega saime seisu koha piletid, mis maksid sama palju kui istekohad.

Õnneks saime esimeste seisjatena bussi ning istusime tagumistele astmetele. Meist hiljem tulid mehed koos kanaga, kes samuti püsti seisid. 

Esimese poole tunni jooksul jäin kägarasse magama. Magasin päris sügavalt, olin ilmselt teiste istujate sääred juba ära maganud kui ärkasin selle peale, et minu ümber läks sagimiseks.Tegin silmad lahti ning esimene asi mida ma nägin oli see, et üks tüüp oksendas minu ette maha, teine pilt oli see, et tema sõber ulatas talle kilekoti, mis samuti täis oksendati. Seejärel jäi see sõber seisma, oksekott käes ja nii järgmised pool tundi, kuniks jõudsime Trinidadi. Bussijaama jõudes tegi veel keegi nalja, et saksa poiss, kes oksendas, saab nüüd rahuliku südamega mojitosid jooma minna. Selgus ka oksendamise tegelik põhjus, nimelt oli kutt bensukast võileiba ostnud, mis ilmselt oli halvaks läinud, sest ega neil külmlette ju Kuubal ei ole.

Bussist maha astudes avanes veider vaatepilt. Platsi serva olid kogunenud pealampidega taksojuhid, kes kliente püüdsid. Nende piiramiseks on platsi serva tõmmatud köis, millest nad üle ei tohi tulla. 

Me läksime rahuliku südamega mööda, sest enam ei olnud kusagile kiiret, ainult casa particulare (kodumajutus) tuli leida. Astusime mööda pimedat tänavat ja otsisime siniseid casa märke. Otsustasime, et kõige esimene casa kuhu sisse astume, et seda me ei võta, lihtsalt uurime hinda. Lõpuks läks nagu tavaliselt. Astusime esimesse casasse sisse, seal küll kohta ei olnud, aga sõbralik China koos oma kahe kuuse kutsika Lindaga viis meid oma sõbranna juurde. 

Ööbimiskohaga vedas, sest maja oli seest ilus, meil privaatne tuba koos vannitoaga, mida veel ühe pika päeva lõpuks tahta.

Panime asjad ära ning läksime söögikohta otsima. Mõtlesime, et turistikasse ei taha minna, seega läksime ühte pitsakasse. Koht oli väike, aga populaarne. Mina tellisin pitsa, Grete camarones´id (krevetid). Pitsa polnud teab mis imeroog, aga kõhu sai täis. Grete sai röstitud saia, kurgi, tomati ja krevettidega. 

Kuna pikk ja seiklusrikas päev oli meid nii läbi tõmmanud, siis läksime otsejoones casasse, et pesta ja magama minna.

Päris mõnus oli puhas olla ning uni tuli silmapilkselt.