Hommikul oli siis äratus kell 8. Eelnevalt olime Arnoga kokku leppinud, et mina teen hommikul süüa, tema õhtul. Hommikusöögi kõrvale sai arutatud, et kas minna kolme õe marsruuti pidi või mitte. Otsustasime, et püüame ikka kõik kolm õde üle vaadata.
Võtsime kerge seljakoti ning hakkasime Cilindro de Marboré (3,328 m) poole liikuma. Tõusu esimene osa oli lumine ja päris järsk. Kasse meil kaasas ei olnud, kuid kuna lumi oli pehme, siis pidas saapaga väga hästi. Kirkad olid siiski kaasas. Kui lumine tõus sai otsa, tuli suunduda kaljudele ja alustuseks oli ca 10-15 m ronimist. Arno
läks esimesena, kuid talle ei tundunud see rada eriti tore olevat. Ma mõtlesin, et proovin kõrval olevat pragu ning see oli täiesti ronitav. Arno tuli ka siis seda rada pidi üles. Olles peaaegu sellest ronimislõigust üleval, näitas Arno, et näe, siin on kõrvad jaamade jaoks. Hea teada, kuid köit me ei kasutanud, läksime niisama üles. Edasi läks rada üle kivide ja ühes kohas oli veel ca 2 meetrine ronimislõik, kuis seegi polnud üldse keeruline. Edasi veel veidike lund ja olimegi kohal. Meie esimene tipp sellel reisil. Tipus sai tehtud mõned pildid, söödud šokolaadi ja siis alla tagasi.
Alla tulles tundus see pikem ronimislõik hoopis pikemana kui alt vaadates. Igatahes Arno otsutas esimesena minna ja mina sain temast mõned pildid teha. Istusin ja ootasin ja siis avastasin ühe kivi alt karabiini, täiesti korralik, muhv töötas, kulumisjälgi oli väga vähe. Ju siis eelmisel päeval üleval käinud tegelased olid selle sinna jätnud/unustanud/kaotanud. Kuna see karabiin nägi liiga hea välja,et ta sinna maha jätta, tuli see tasku pista, ehk läheb Montserrat' s ronides vaja.
Edasi siis mööda seda järsku lumist nõlva alla telgi juurde, kokku kulus meil aega 3 tundi.
Edasi pakkisime asjad ja hakkasime Monte Perdido poole liikuma oma suurte seljakottidega. Kella 5 ajal olime üleval, 3355 m. Jälle mõned tipupildid, videoreportaaž. Vaated olid suurepäraselt pilvised, sest nagu ka eelmises tipus olime me ka seekord pilves. Kaua me tipus ei olnud, sest õhtuks oli vaja alla jõuda. Meie plaan nägi siis ette, et liigume üle harja kolmanda õe suunas. Läksime mööda rada, kuid mingi hetk keeras see valele poole. Meil ei olnud plaanis minna Prantsusmaa poolele. Läksime siis mööda harja kaardi järgi lootuses, et jõuame õigesse kohta.
Nõlv, mida mööda laskusime, oli päris järsk, kuid tänu jätkuvalt pehmele lumele oli pidamine hea. Mingi hetk oli ees päris palju laviinide jälgi, kuid me pidime minema üle selle nõlva, sest muud teed meil ei olnud.
Nende laviinide vahelt läks ka tee kolmanda õe, Soum de Ramond (3,263 m) otsa, kuid kuna laviine oli seal olnud seitse tükki ja suhteliselt lähestikku ning ka hiljuti, siis ei olnud meil mingit soovi minna sinna üles. Kell oli ka juba palju ning jalg pehme. Vihma sadas ning ainus soov oli panna kuhugi telk püsti ja magama minna.
Lähenemas oli äiksepilv ja seega tuli kiirelt tegutseda. Läbi vihma saime telgi püsti ja asjad sinna sisse. Kõik asjad olid märjad ja kõikse märjemad olid vist me saapad.
Teada oli, et see öö tuleb üks pikk ja vastik öö. Õnneks mu magamiskott oli kuiv ning seal sai mõned asjad ka ära kuivatatud. Vaene Arno külmetas jälle terve öö. Proovisime õhtul magamiskotte kokku panna, kuid see ei õnnestunud. Õhtusöögi tegemisega vaeva ei näinud ja sõime komme, šokolaadi, näkileiba ja kuivatatud puuvilju.
No comments:
Post a Comment