Hommikul sai siis ärgatud kell 9. Kuna uni oli magusam kui mõte teha hommikul miskit süüa, siis loobusime hommikusöögist. Asjad kokku ja bussijaama, et sõita Torlasse. Seekord bussist maha ei jäänud ning sõit Torlasse kestis ca 1 tund.
Esimene asi, mis Torlas tegime, oli matkapoe külastus. Ostsime täpsema kaardi Monte Perdido kohta. Matkapoes selgus veel, et bussi Ordesasse ei lähe. Hiljem lugesin, et bussid sõidavad iga 15-20 minuti tagant, kuid vahemikus 30. juuni- 30. september. Nüüd oli meil 2 v6imalust, kas jalutada Ordesasse, ca 2 tundi või hääletada. Me valisime kolmanda variandi, läksime sööma. Hommikusöögiks pizza, kõlab väga hästi.
Kõhud täis, edasi tee äärde, silt Ordesa nimega pihku ja jäime lootma, et keegi halastab meie peale. Ootasime päris pikalt, saime palju lehvitusi, kuid keegi ei peatunud. Mingi hetk hakkas ka vihma sadama, mis tuli meile kasuks. Nimelt sõitis üks auto mööda, kuid keeras siiski otsa ringi ja võttis meid peale. Lisaks juhile oli autos veel tema naine ning laps, väike beebi. Ruumi polnud just ülearu. Kuid autosse me mahtusime, seljakotid süles. Autojuht rääkis inglise keelt ning ütles, et võttis meid sellepärast peale, sest on ise umbes samal ajal samasuguse ilmaga
hääletanud. Ta lubas meid teeotsani visata, mis Ordesasse viib, sest tal endal plaan teise kohta minna. Ma ei tea kas asi oli ilmas või millseskis muus, igatahes viis ta meid Ordesa parklani, matkaraja algusesse. Olime ääretult tänulikud, sest läbi vihma ei oleks just väga lõbus kõndida.
Matkaraja alguses tuli siis veidike pakkimisega tegeleda ning seejärel sai suunduda mägedesse. Kell oli juba 3 kui liikuma saime. Silt matkaraja alguses näitas, et Gorizi hütini on 5 h ja 30 min. Tõusumeetreid sellel rajal on ca 1000. Raja äärde jäi päris palju koskesid, mida sai pildistatud. Arno väitis, et vahepealne tempo oli 100 meetrit ühe tunniga. Võibolla see nii oligi, kuid ikkagi oli väga ilus seal.
Umbes kella 7 paiku jõudsime ühe väikese karjuse hütini, mille ligiduses oli palju lehmi ja vasikaid. Paraku nad eriti eesti keelt ei osanud ja väga aktiivselt suhtlema ei kippunud. Jätsime nendega viisakalt hüvasti ja läksime mööda rada edasi. Hüti juurde, kus ööbida kavatsesime, jõudsime kella 10 paiku. Kokku kulus meil üles jõudmiseks 7 tundi ja seda siis raskete seljakottidega.
Telk püsti, pasta suitsuvorsti ja tomatikastmega kõhtu ning magama. Esialgu ei tahtnud uni tulla, kuid kui tuli, siis oli korralik.
No comments:
Post a Comment