Hommikul ärkasime korduvalt, aga päris üles tõusime alles kell 8.00. Õnneks polnud külalist käinud ja ega tal olekski olnud midagi võtta, sest söögi riputasime kõrgele lae alla. Samas oli üks väike probleem ilmnenud, mu telefon hakkas tühjaks saama, mis tavaliselt peab umbes 2 nädalat vastu. Ilmselt olin kukkudes valgustuse sisse lülitanud, mis imes aku tühjaks. Aga mis seal ikka, siis tulebki õige puhkus ja nagunii levi ka ei olnud. Alustasime oma tavapäraste toimingutega: ahju kütmine, pakkimine, söömine jne. Hommikune menüü oli rikkalik lapijuust meega ja vorstikesed.
Edasi jätkasime onni kraamimisega ning ootasime, et naabrid liikuma hakkaks, et näha nende varustust ja kelkusid, täpselt nii uudishimulikud olime. Tegelikult tahtsime neile ka edumaad anda. Baskid said omadega valmis. Võrreldes meiega olid neil uhked suusad ning oma kraami vedasid nad kelkudega. Mind nii kohutavalt huvitas, kui mugav seda kelku vedada on, eriti laskumisel :)
Pool tundi pärast baskide lahkumist, umbes 10.30 ajasime meie ka omale suusad alla.
Väga kummaline oli uuesti suuskadel olla, aga õnneks oli rada mõnus metsavahetee, koos laugete küngastega. Hedi liikus pisut kiiremini ees. Mina laveerisin mööda saanirada edasi, vajudes pidevalt paremale, kus oli kõrge serv, mis aitas jäljes püsida. Umbes 3 km pärast algust, jõudsime ühe järsu tõusuni. Seal nägime ka baske, kellel oli raske kelkudega üles liikuda. Nad ukerdasid päris pikalt. Ma veel ütlesin Hedile, et äkki peaks suusad alt ära võtma, kuid siis vaatasime, et kottidega ei ole see ehk nii hull.
Pärast seda kui baskid üles said, siis alustasime meie tõusu. Esimene pool oli täitsa tehtav, kuid siis Hedi kukkus ja nii õnnetult, et oma ühe kaika puruks. Järsul nõlval suuskade ära võtmine oli päris keeruline, aga pikema pausi vajadus oli selgelt näha. Saime mäest üles ning hakkas mõttetöö teemal: "Kuidas käepäraste vahenditega kaigas parandada?" Selge oli see, et kaika endaga seda viga parandada ei saa. Tuli appi võtta abivahendid. Üsna raja ääres oli üks pehkinud puu, mille küljest murdsime ühe oksa, et see siis koos MacGyver teibiga kaika külge tõmmata. Tunnistan ausalt, et minul sellesse usku ei olnud, sest see oks tundus ikka nii pehkinud. Pärast teipimist oli kaikal väga veider kõver kuju (pildid ilmuvad blogisse hiljem).
Pärast intsidenti hakkasime edasi liikuma. Tundus, et kaika murdmine andis Hedile energiat juurde, sest pärast seda pani ta ees kimama. Järgmise peatuse pidime tegema lõkkeplatsi juures, kuid seda ei tulnud ega tulnud. Tegime peatuse, et kaarti uurida ning selgus, et olime teisele rajale sattunud, mis samuti viib Tuiskukuru hütini. Peatust ära kasutades tegime ka väikese eine, näkileivad toorjuustuga. Kuna tuul oli külm, siis pikalt ei passinud ning hakkasime edasi liikuma.
Jõudsime ühe künka otsa, kus saanirada oli tuisu poolt ära uhutud ja pehme lume asemel oli kõva koorik. Hedi liikus probleemideta, kuid mina vajusin pidevalt nõlvast alla, sest polnud tugevat serva, mis rajas hoiaks. Kogu see tegevus kulutas jubedalt energiat ning suuskade paralleelselt hoidmine oli paras pähkel. Lõpuks hakkas tulema laskumine ning väike rada ilmus aegajalt välja. Mingi hetk nägin, et baskid teevad raja ääres pausi ning Hedi liigub ilma suuskadeta nende poole, sest ta oli laskumisel kukkunud. Ise jäin sellel laskumisel püsti, õnneks.
Rääkisime baskidele, et nägime neid tõusu juures ja mis meie endaga juhtus. Vestluse katkestas saaniga mees ehk metsahallitus (metsavaht), kes uuris, kas meiega kõik korras on ning plaanid meil on. Veendumaks, et kõik on hästi, läksime laiali. Seekord liikusime meie ees. 1 km enne hütti olin laskumas ning juhtus see, mis eelmise päeva õhtul, et panin näoli. Sai jälle südamest naersus, sest see asend oli täiesti ebanormaalne.
Pärast seda otsustasime suusad alt võtta. Kuna jala liikusime aeglaselt, siis püüdsid baskid meid järsul laskumisel kinni. Siin sai minu suur küsimus vastuse, et kui mugav kelkudega liikuda on. Kuna nende kelgud olid rasked, siis said nad päris suure hoo sisse ja loomulikult kukkusid ka. Ukerdasime kõik koos alla jõe juurde ja juba paistis ka hütt. Rada läks pehmeks ning aset leidsid korduvad lumme vajumised.
Hütti jõudes tegime kohe tule alla ning mina läksin jõe ääres vett tooma. Rada sinna oli üsna keeruline, sest kõrvale astudes kukkusin kõhuni lumme. Nüüd kirusin ikka väga hullusti, et säärised koju unustasin. Meeleolu läks paremaks kui jõe äärde jõudsin, sest seal olid nii mõnusad lumemütsid. Ja kuna ma unustasin kopsiku maha, siis läksin hütti tagasi kaamerat ja kopsikut tooma. Seekord olin targem ja liikusin teiste jälgedes, mis olid jäisemad.
Kuna selleks ööks polnud me oma tuba broneerinud, siis veetsime õhtu ja öö koos baskidega. Rääksime juttu ja tegime süüa. Nemad oma pastat ja meie vorste jm jääke, mis tuli koti kergendamiseks ära hävitada. Pärast seda lugesime raamatut, mis lõppes sellega, et uni tuli peale. Pärast poole tunnist uinakut tõusime üles, et hambad pesta ja päriselt magama minna. Kell oli siis umbes 20.00 kui magama sättisime. Baskid olid toa nii soojaks kütnud, et magama jäin ilma magamiskotita :)
Kokkuvõte:Marsruut: Suomunruokto-Tuiskukuru
Kilometraaž: ~15 km
Liikumist alustasime kell ~10.40
Liikumise lõpetasime kell ~ 15.20
Liikumisele kulunud aeg: ~4.40
Kulutatud energia: 2459 kcal
No comments:
Post a Comment