X päev 26.03.2015 ehk neljapäev

Esimest korda ärkasin kell 6.00, sest päike säras tuppa ning tundus nagu oleks terve päeva maha maganud. Kella vaadates olin hämmingus, et see nii vähe oli. Püüdsin uuesti magama jääda, kuid see ei õnnestunud. Pisut enne kella 7 tegi Hedi ka silmad lahti. Selgus, et ta oli juba enne 6 üles ärganud ning mõelnud, et laseb mul magada :) Ärgates vuristas Hedi ka tähtsamad uudised ette. Selgus, et maakera on endiselt omal kohal, kuid nädala jooksul oli juhtunud lennuõnnetus Alpides ning Savisaar sattus haiglasse. Olin pisut šokeeritud, sest ega ma seal metsas mõelnud kordagi sellele, mis mujal maailmas võiks samal ajal toimuda. 

Nagu tavapäraselt, siis alustasime söömisega. Kuna meil oli üks siig söömata ning pisut salatit, siis lasime heal maitsta. Pärast seda viskasime asjad auto peale ning sõit Helsingi poole võis alata.

Oulust välja sõites mõtlesime, et kuidas need inimesed jaksavad elada oludes, kus on pidevalt lumi. Kiirtee oli puhas, kuid pisemad teed, mis kiirteele suundusid, olid paksu lumega kaetud. Raadios reklaamiti veel talverehvide müüki. Isegi puud metsas olid väga paksu lume all. Väga veider oli mõelda, et umbes 7 tunni pärast oleme me juba kevadises Helsingis. 

Enne Helsingit tegime väikese Prisma peatuse Jyväskylas, et kontrollida ka sealset matkavarustuse olukorda. Võrreldes Rovaniemiga oli kaubavalik teine, vähem matkavarustust ning enam muud kraami. 

Autosse istudes võttis meid taaskord vastu mõnus humala lõhn. Järgmiseks sihtkohaks määrasime IKEA, sest Hedil oli plaan pisut mööblit soetada. Panime oma uue plaadi uuesti mängima ning olime uuesti teel. Kuna päike väljas siras, auto oli mõnusalt soe ning hea muusika mängis, siis tekkis kergelt loid olek. Hedi mitu korda kontrollis, et ega ma magama pole jäänud. Kiitlesin veel, et ega ma nii naljalt magama ei jää. Sellel korral oli tõesti nii :P

Umbes kella 15.00 ajal jõudsime IKEAsse. Minu jaoks oli see nagu kultuurireis. Esiteks alustasime söömisega. Hedi rääkis, et IKEAs on traditsiooniks süüa lihapalle. Ma juba vaimusilmas  kujutasin ette kui rõveda maitsega need on. Aga kuna seal midagi muud head polnud ka näha, siis mõtlesin, et ju siis tuleb need ära proovida. Pärast mõnes seltskonnas on nõme olla, kus kõik räägivad IKEA lihapallidest ja siis mina vahin lolli näoga ja ei oska teemas kaasa rääkida. Seega tuli see ohverdus teha. 

Esimest lihapalli süües, pidin tunnistama, et olin taaskord kõige hullemat ette kujutanud. Päris head olid. Tegime söögile kiire lõpu, et seda imelist IKEAt ka seest poolt kaeda. Hedi tutvustas süsteemi ning kiirel sammul otsisime talle riiulid. Mõned korrad jäin uimerdama ning Hedi kadus silmist. Tundus, et olen nagu väike laps, kellel tekib suures poes hirm kui ta oma vanemad silmist kaotab. Kuid Hedi oli nagu tark ema, kes ise mind õigel hetkel üles otsis. Minusuguse maaka jaoks oli selle poe mastaap ikka liiast.

Viimaks jõudsime alla, kus oli väga pikk järjekord. Kell oli ka juba nii palju, et oli aeg sadama poole sõita. Leppisime kokku, et ma lähen auto juurde, meie killavoori maha tõstma ja Hedi tuleb mööbliga järgi.

Loomulikult ei leidnud ma esimese hooga autot üles. Seisin auto ees ning mõtlesin, et kuhu kuradi kohta me selle panime. Olin kaval, vajutasin puldil nuppu ja oh imet, auto oli kohe minu ees. Järgmine mõistatud oli, et kummalt poolt asjas välja kahmida. Vaatasin, et pikemat poolt ei saa maha lasta kuna seal on suusad ning jäin lootma, et lühema istme maha laskmisest on kasu. Ja juba tuli ka Hedi. Esimene katse õnnestus ning lõpuks oli auto maast laeni kraami täis.

Liikuma hakates sattusime lõksu ning GPS oli ka vist kultuurišoki saanud, sest ta ei saanud enam aru kus me oleme. Kasutasime oma vaistu ning jõudsime labürindist välja, mille peale GPS võttis ka pildi ette. Edasi oli ainult sadama poole.

Sadamasse jõudsime vägagi õigel ajal ja pisut sai ka oodatud. Hedi kasutas olukorda ära ning alustas küberminutitega. Mina jälgisin tolli tegevust ja hoidsin pöidlaid, et nad meil ei käsi autot tühjaks tõsta. 

Peagi olime laeval ning oli minu kord, avada see imeline interneedus. Midagi hullu ei olnud. Uus atesteerimise kord tegi pisut ärevaks, kuid see selleks. Hedi kohtas geopeitureid ning ajas pisut nendega juttu. Kui mul aku tühjaks sai, tegime tiiru poes, et lagritsat osta ja ega siis juba hakkas ka Tallinn paistma. 

Laevalt maha saades uhasime Tartu poole. Kuna olin päeval kiidelnud, et mina autos magama ei jää, siis nüüd pidin oma sõnu sööma. Mõtlesin, et kui ma kolmeks minutiks silmad kinni panen, siis Hedi seda ei märka. Nii sain vist mõned korrad teha, kuniks kuulsin, et Hedi küsib: "Saba, kas sa kuuled mind ka? Saba, ei maga!" Tunnistan, jäin haledalt vahele, sest kolmest minutist oli kümme minutit saanud ja loomulikult oli Hedi märganud, et ma kahtlaselt vaikseks olin jäänud. Nüüd lubasin, et enam nii ei juhtu. Hedi pani muusika valjemaks, sõin mitu pralineed, aga ikka tuli uni peale. Õnneks oli veel Põltsamaa-Tartu ots ning kuidagi sai see üle elatud. Nii palju siis minu lubadustest.

Maja ette jõudes, aitas Hedi asjad sisse viia ning kodus olla oli päris mõnus. 

Ja nii see tore reis lõpu saigi!

Lõppsõna

Tänaseks on rasked hetked ununenud ning kannad terveks saanud. Pärast seda reisi tunnen ennast palju energilisemalt ja rõõmsamalt. Sihtkoht oli vahva, suusamatkakogemus uudne ning seltsiline Hedi suurepärane. Ma arvan, et selle reisi käigus õppisin ma Hedit veelgi rohkem tundma ning teda sõbrana hindama. 

Samuti kummutaks mõned valed arusaamad, mis võisid mõnel lugejal tekkida.

Esiteks, see matk ei oleks ilmselt nii raske olnud, kui suusad oleks head ning kogemust rohkem. Mitmel korral mõtlesime, et selleks me Lapimaale tulimegi, et uusi kogemusi saada. Järgmisel korral on ilmselt lihtsam, sest siis on juba teada, mida õigesti teha ning mida vältida. 

Teiseks, Hedil ei ole kroonilist und. Õhtu enne reisile minekut sai Hedi oma doktoritöö valmis. Ma kujutan ette kui keeruline on seda põhitöö kõrvalt teha ning selleks, et see valmis saada, näpistas ta aega oma uneaja arvelt. Ma imetlen seda, kuidas tal jätkus veel nii palju energiat, et kõik need pikad päevad vastu panna, sest magamatus kurnab keha päris korralikult. Ja kuna see oli puhkus, siis normaalsed inimesed kasutavadki puhkust magamiseks.

Kuid see on küll tõsi, et minul on koristamisega probleeme. Samas juba enne matkale minekut, vaatasin ma hüttidest pilte ning imestasin, et seal kõik nii puhas ja korras on. Eestis ei seisaks vist ükski metsamajake sellisena rohkem kui aasta, sest mingid tüübid suudaks selle ikkagi ära läbustada. Eks minu mõte oli ka see, et pärast meie lahkumist oleks uutel tulijatel sama hea puhtasse onni tulla nagu meil. Kuid jah, ma olen ka endale ise aru andnud, et vahel pingutan koristamisega üle.

Kolmandaks, me ei võtnud kaalus alla, vaid kaks kilo juurde. Vaadates meie energiakulu, siis tundub, et päris vinge värk. Päris huvitav oli jälgida, et kui ma suuski jalga ei saanud ja pisut pidin vaeva nägema, siis minuti jooksul kaotasin 22 kcal. Samas oli meil tihti vedelikupuudus ning lõpuks olime täiesti paistes. Ilmselt keha kogus vett varuks ning selle tõttu saime ka kaks lisakilo :)

Ja vastus küsimusele, et miks Lapimaa, mitte soe rannakuurort? Esiteks, me oleme Sabad ning see ei oleks vist mõeldav, et me Egiptusesse põrutaks. Lehtsabasid tõi ju kokku füüsiliselt raske päästetööde võistlus ning ega pärast seda ei saa latti alla lasta. Teiseks, mul hakkaks vist ühes kohas passimine ja teiste dikteerimine ära tüütama. Kolmandaks, tsivilisatsioonis on interneedus ja siis vaim ei saaks ikka puhata. Selle matka jooksul ei mõelnud ma kordagi oma doktoritööst ega uuest elumuutusest, mis pärast matka mind ootas. Tunnistan ausalt, päris mitmel korral murdsin pead, miks eesti keeles on mingid sõnad ja kust need üldse tulevad. Veidraid mõtteid oli teisigi.

Neljandaks, mulle meeldib mõelda, et täna ootab mind ees füüsiline katsumus ning selleks, et kusagile jõuda ei jää muud üle kui see ära teha, sest lihtsat tagasiteed ei ole. Kas ma pingutan selleks, et edasi minna või selleks et tagasi minna, lihtsamalt ei saa.  

Nii, aga nüüd ma olen juba küllalt pläranud ja argumenteerinud ning on aeg otsad kokku tõmmata. 

Aitäh Hedi, et usaldasid mind kaasa! Ja siin on meie järgmine väljakutse - RUSKA!!!

Foto: https://www.pinterest.com/Pupik62/suomi-lappi/